Saueaugu küüniustel on hinged, teatritalul hing

Saueaugu uued katused. Kurg ka seal üleval.


Margus Mikomägi

 

Kui Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu on talu uueks saamise tööd detailideni üle vaadanud, ütleb ta, et õde ei annaks seda andeks, kui me tema juurde sööma ei läheks.

Tartus, linnakodus ootavad Margust kaks kaksikutest teatritalupoega. Tartu kodu on Saueaugust vähemalt kolme tunni sõidu kaugusel.

 

Sõnakõlksudki on päris

See, kuidas Marguse vanem õde Marju oma nooremat venda vaatab, võtab igasuguse kahtluse tõepoolest ta poleks andeks saanud õe juurde minemata jätmist. Kadedaks tegevalt ja eestlasliku varjamiseta näitab õde välja oma hoolimist ja tingimusteta armastust.

Kolm aastat tagasi rääkis Margus Kasterpalu Teatrikülgedel: „Isa küsis mult enne surma, et mis talust saab, mees? Oli siin talus tagatoas… Olin valmis mõelnud mõne vastuse. Ütlesin talle, et teeks teatrit, et ma muud ei oska. Ta esialgu arvas, et see on väga rumal jutt, saatis mu toast välja. Järgmine päev kutsus tagasi, et räägime lähemalt. Rääkisime. Mulle tundub, et isal on praegu hea meel.“

Nüüd on Margus Martna vallas teatritalu pidanud kümme aastat.

Üks hinge asi teatritalu seinas. Kui sellest läbi vaatad, siis tead…

 

Möödunud aasta 1. septembril küsis ta mu käest Tartu raekoja platsil Teatrifestivali avamine oli kohe algamas või äsja lõppenud, et mis ma arvan, kas Saueaugu talu vaim läheb kodunt minema ega tule enam kunagi tagasi, kui seal ehitama ja remonti tegema hakatakse. Ei mäleta täpselt, mida vastasin. Vaevalt, et midagi nutikat, ehk midagi sellist, et ega need vaimud ikka inimeste moodi kerge meelega ei ole, et muutuste ja raskuste eest plagama panevad, arvates, et mujal on parem. Vaim on vaim ja inimene inimene.

See küsimine keset raekojaplatsi rahvasumma aga jäi meelde. Ka vastusest settis meelde, et talu vaim ja koha vaimsus ei lähe kuhugi, kui eesmärgiks ei sätita müümist.

Õde Marju ja vend Margus rääkisid seekord söögilauas, kuidas nende ema ja isa ikka hobusega Tallinna turule sõitsid, siga müüma. See käik võttis enamasti vähemalt kolm päeva elust.

Kui täna Marguse isaga kokku saaks, tahaksin muu hulgas kindlasti küsida, mida ta arvab lausest: „Margus Kasterpalu ei taju, et tal on astelpaju talu.“ Just seda lauset kasutasid lavakõne harjutamiseks Viljandi kultuuriakadeemia Krahli kursuse näitlejaõppe noored, kes sellel aastal kooli lõpetavad…

 

Teatriteede ehitus

Kuidas me seekord sõitsime… Margus korjab Tartust maakoju sõites mu Raplast peale, teepeal räägime teatrist ja septembri festivalist. Vaatame kevadet kah. Kullamaalt Saueaugu poole sõites peatab hoo teeremont. Pakun, et tee tehakse korda selleks, et publik suvel paremini teatritalu üles leiaks, ja tema muigab.

Kui Saueaaugu paistma hakkab jäävad esimesena silma valendavad katused sindlikatused, uued, värsked, meistrite tehtud. „Ma nüüd…,“ ütleb Margus ja läinud ta ongi. Veidi varem on ta oma selle päeva tegemist Saueaugul nimetanud Brigadirimänguks. Mul on vabakäik vaadata.

Katusete kõrval torkavad silma põllukividest alusmüürid ja see, et majade alumised mädanenud palgid on välja vahetatud. Ka see, et keegi hiljem saan teada, et õe Marju mees, on taluaias niitnud. Niitnud just nii, nagu mulle meeldib, mitte kihutanud muruniidukiga, silmad kinni, vaid teinud ringi ümber õitsva nurmenukuniutsu, jätnud alles pääsusilmad. Muruniitmises saab ju ka olla hoolimist ja loomingulisust.

 

Meistrite linn

Müür ja müürsepp Leo.

Saan jutule alusmüüre korrastava müürsepp Leoga. Alusmüüride nurgad on juba korras ja nüüd tuleb kord luua nende vahel. Mees teeb parasjagu avaliku kätepesuruumi müüriosa. Me räägime, kuidas taoline töö on looming. Vahel on hetk, kus lahti võetud alusmüüri ei sobi mitte ükski kivi, ei endine ega uus. Meister ütleb, et siis tuleb teha väike ring talu peal ja vaadata ja siis võib äkki kätte jõuda järgmine hetk, kus esimene kättevõetud kivi klapib müüri nagu rusikas silmaauku.

Teine, puusepp Arvo teeb uue katuse sarikaotsi ühetaolisteks, ümarateks – teeb ilu. Ka see töö on aeganõudev, tänases mõistes ka mõttetu. Ilu ju patta ei panda.

Elektrikule teeb brigadir Margus ettepaneku võtta valged uued juhtmed palkseinalt maha ja asendada need tumedatega. Mehed saavad kaubale kauplemata. Mulle tundub, et need, kes Saueaugul ehitavad, saavad kuidagi nahkapidi aru, et see, mida teevad, ei ole tavaline ja igapäevane.

 

Raha ei ole mõõduks

Imelik asi juhtub minuga seal Saueaugul. Ikka turkab pähe küsimus, mida see kõik maksab. Aga seda ei saa küsida, sest raha ei ole selliste asjade sündimise juures olles enam mingi väärtus.

Väärtusteks on aeg, pühendumine, meistrioskused, lugupidamine selle vastu, mis on, ja selle vastu, mis tuleb… Ma ei küsi rahaasju Marguselt ka hiljem, arvuti toel või telefonis. Tundub, et see jutt on kellegi teise teha ja rääkida.

Küsin hoopis, kuidas ta oma brigaadiga rahul on. Margus ütleb, et alguses oli hirm, aga nüüd tabab teda Saueaugul käies hulk positiivseid üllatusi. „Mehed teevad siin tööd nii, nagu teeks iseendale.“

 

Vana raud ei ole vanaraud

Ma talu mööda kolades jään passima ühele vanale lauale laotud uksehingesid, mis sepa tehtud. Seal on veel vana rauda, üks roostes ukselukk ka.

Kui meil juba kõhud täis ja plaan Rapla -Tartu suund ette võtta, põikab Margus teatritallu tagasi. Läheb vana raua laua juurde ja hakkab hingesid paaridesse tõstma. Sorteerib neid ja tõstab jupp haaval auto pagasnikusse. „Viin nad Tartusse sepale kohendada, need lähevad käiku siin kõik.” Ma isegi ei paku oma abi selle tähtsa töö tegemisel.

 

 

Saueaugu teatritalus on hing sees. 14. juulil esietendub seal Jaan Kruusvalli „Tasandikkude helinad“, lavastaja Aleksander Eelmaa, ja 4. augustil Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“, lavastaja Margus Kasterpalu.

Saueaugu nüüdsel hooajal on laval näitlejad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Britta Vahur, Guido Kangur.

 

Üheksa korda mõõda.

 

Teatritalu uueneb Leader´i ja PRIA toel

 

Margus Kasterpalu ütleb, et tal on Martna vallaga head suhted. Alguses tegi ta talus koduteatrit. See sai tähelepanu, siis läks teatritalu arendamise plaan valla arengukavadesse, sealt siis juba tekkisid konkreetsed rahataotluste plaanid. „Nende projektide puhul on möödapääsmatu, et see, mida teha plaanid, peab huvitama kedagi peale sinu enda. See niiöelda avalik huvi peab olema kuidagi tõendatud, muidu raha ei anta.“

Praegu on nii, et Saueaugu teatriremonti koos küüniga toetab suur PRIA. On selline meede, kus teemaks piirkondlik konkurentsivõime ja põllumajanduse alternatiivsed tegevused maal. Talu elumaja otsa tulevad köök, duširuumid ja kemmergud, selle projekti sees on ka uus kaev, seda toetab väiksem vend Leader programm oma külade meetme rahast. Ka tulevikumõtted on Margus PRIA-le esitanud, rahataotlus on mõeldud selleks, et vanad taluaidad kohendada majutuskohtadeks.

Kuna taolisi taotlusi saab teha vaid juriidiline isik, on lepped ja taotlused sõlmitud SA Eesti Teatrifestival nimel. Juriidilise tarkusega on taotluste taga Siim Sillama, sisuliste asjade väljamõtleja on Margus Kasterpalu.

 

Teater ei ole maja vaid

 

Margus Kasterpalu, kuidas on teatritalus sätitud valgus, heli… muud taolised teatri jaoks tähtsad asjad?

Siiamaani me oleme kõik selle laenanud. Sellel aastal on nii, et Draamateater läheb puhkusele ja kui kord augustis just siin esietendub selle teatri „Tuhkatriinumäng“, siis nad annavad siin vajaliku tehnika oma majast välja. Teater ei ole ka selle vastu, et me juulikuu jooksul Sassi (Aleksander Eelmaa) lavastatavas Kruusvallis sama tehnikat kasutame. Nii on. Ja Eesti Teatrifestivalil on omal ka mõned prožektorid ja veel natuke tehnikat.

 

Ma kujutan ette, et siin võiks, kui majad ja ruumid korras, olla statsionaarne oma lavatehnika?

Muidugi, ka selle taotluse ma olen teinud, aga vastust tuleb veel kaks kuud oodata. Kas tuleb jaatav või eitava vastus, see on oraste peal veel.

Korralik tehnika on vajalik selleks ka, et mul on juba kokku lepitud järgmiseks kevadeks, et teen lõpetava näitlejate kursusega Viljandis kuu proovisaali lugemist ja siis tuleme kuuks siia Saueaugule, toome siin midagi välja.

Oleme Peeter Raudsepaga rääkinud, et Tallina lavakooli omad võiksid ka siin midagi teha. Kuivõrd siin taga on mingi 24 hektarit puutumata loodust, võiksid nad siin mõned ööd lihtsalt kuulata, mis hääled on. Eks ta selliseks kohaks võiks lisaks lavastuste tegemisele ja nende näitamisele kujuneda. See aitaks teatritalu ära pidada ja edasi minna.

Siia mõeldud 12 -15 majutuskohta aitades on plaanitud just sellise koolituskeskuse mõttega. Ka söögitegemise võimalus on selle plaaniga seotud. Siis saab siin kohal ollagi, ei pea trammi peale tõttama ja Lasnamäele sõitma. Saab tegelda vaid asjaga, mis sel hetkel tähtsaimana tundub. Kontsentratsioon siin on teistsugune.

 


Ehitaja monoloog

 

Esitab Margus Kasterpalu( Jalutab. Saueaugu talu kastanid ehitud suurte õitsevate küünaldega ja vastne veevõtutiik laguunsinist värvi. Margus vaatab tiigi poolt talu ja ütleb, et talle eriti meeldib mõelda, et maja saab endale aknad, ruudulised ja korralike klaasidega…):

See mõte oli juba isal ka lüüa see laut ja see hoone ühele joonele. Isa mõte oli pikendada, mina mõtlesin, et ühendaks ära ka. Need seinad jäävad teatrisse tulijate jaoks lahtiseks. Siia on mõeldud ajaks, kui siin teatrietendusi ei ole, ettetõstetavad puitkilbid, mis ühtlasi on lavapõrand. Kõikidele avalikele ruumidele tulevad alla betoonpõrandad… Siia tekib juurde katusealune, kus on garderoob ja rõivaladu. Siia tuleb lahtine rõdu kuni kivimüürini, trepp tuleb siit üles. Sinna tuleb tehnikarõdu, seal on siis puldid ja asjad, tehnikarõdule pääseb otse üle parte. Ses kõiges on omamoodi läbimõeldud logistika.

See on nüüd ruum, mida me siiani ei ole kasutanud. Siia saab publiku garderoob…

Uksed tulevad suured, uued, tavalised laudauksed plankudest, hingedega…

Näed, siin on euronaljad mängus. See maja seal on sellele, kuhu tuleb saal, lähemal kui kaheksa meetrit. Seepärast peavad need laudauksed olema paisuvate tuletõkketihenditega ja immutatud ka miski tulekindla lakiga, need seinad siin niisamuti.

Kuidas talumees endale järve saab? Laseb kaevata, sest muidu ei või ta külalisi vastu võtta. See on tuletõrje veevõtu tiik…“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga