Sass Saueaugul ehk ärge kunagi kustutage kuuvalgust

Intervjuu Sassiga on tehtud viis aastat tagasi, pilt sellel aastal, pärast etendust “Tasandikkude helinad”. Aleksander Eelmaa oli selle tüki lavastaja.  Palju õnne sünnipäevaks Sass.

Läänemaal Taebla kandis Saueaugul on päeval lõppenud Becketi „Õnnelike päevade“ proov hoopis. On hiline pärastlõuna. Õhtul mängitakse teatritalus Kruusvalli kaht lühinäidendit, millest üks „Kustutage kuuvalgus“.
Bokser tuleb. Nuusutab ja viskab ennast mu jalgade ette külili. Koer on Kaie Mihkelsoni oma. Selle teadasaamine rahustab, koer on perenaise nägu nagunii – inimsõbralik.
Sass tuleb. On hästi rõõmus. Sass on Aleksander Eelmaa. Ajame juttu. Aida ees. Sass elab siin proovide ja etenduste ajal.

Sass, sa oled Saueaugul mänginud selle teatri algusest (2001) peale. Mis köidab?

See paik on hästi kodune. Me mängime siin aastas 10-15 etendust ja ega rohkem ei saakski. Kui oleks kümme etendust rohkem, siis see kõik, mis teeb Saueaugu eriliseks, tallataks ära. Puutumatusel on oma väärtus. Kui hakata siin kõvasti raha kokku ajama, siis siia tulek ei oleks enam see, ei publikule ega meile. Põld kulub siis ära.
Mul käisid sugulased siin ja ütlesid, et tuled – no võimatu, et siin on teater. Teatrisse viiv uks on ka majapidamise kõige pisem. Lähed sinna sisse, ju ta siis kontsentreerib.
Muidu on nii, linnas, et sa unustad päevased mured ära ja lähed teatrisse. Saueaugule tullakse, unustatakse päevased mured siin olles ära ja siis lähed veel teatrisse. Siia tulek ja olemine on ilma teatritagi juba elamus – vaikus, rahu ja siis tuleb veel üks asi, etendus. Näitlejad peavad seda arvestama.
Ma, kui siin alustasin, mõtlesin – meil on teemad sellised vanainimeste omad. Nüüd noored on mulle öelnud, et ei ole nii, et siin ta saab täiskasvanutega kaasa mõelda.
Veel ma mõtlesin, et siin saavad teemad otsa. Teed ühe tüki ja teise, kui kaua – siinne ruum on väga tugev. Seda muuta ei saa. Mõtlesin, et järsku lõpevad tükid otsa, aga ei ole nii. Margus tegi siin päeval just „Õnnelike päevade“ proovi ja ma vaatan – täitsa Becket. Ei ole see, et külamehed teevad saunas teatrit. See keskkond on becketlik. Rita Raave oli seal hunniku sees kaelani – ilus pea – elas.
Draamateatri väike saal, aastaid on seal mängitud kõiksugu tükke, aga kolmnurksete sarikate jälg on seal kõikides tükkides ikka olnud. Peterburi tsaarilossis oli ka see ju sees, Mikk (Mikiver) lavastas. Siis oli vahel selline tunne, et tsaar elab pööningul. Kui tükk köidab, siis see ununeb nagunii, et tükist tükki on selja taga üks ja ammu tuttav laudavärav.

Oled taas Linnateatri (kunagise Noorsooteatri) näitleja?

Jah, esimesest juunist.

Ring on täis.

Ma natuke kartsin. Palju mul siin pensionini jäänud on. (Aleksander Eelmaa on sündinud 1946. aastal, on 61aastane seega. – MM.) Eks!

Näitleja sureb laval.
Seda küll, aga kõigi oma tegemiste kõrval on ikka natuke hirm, et kas sa ennast ära elatad vabakutselisena. Jääd näiteks kuuks ajaks haigeks. Elad selle kuu ära küll, aga järgmised kolm kuud istud selle kuu pärast tööta. Sellised hirmud, ma ei tea, kas need on õiged, aga… Ega see ei olnud nii, et Elmo Nüganen ütles: kuule, tule. Ta ütles, et vanemaid näitlejaid on neil vähe. Siis ma mõtlesin, et äkki oleks hea. Natuke läks nihu kah, sellesama enne räägitud hirmu pärast võtsin enne Elmoga kaubale saamist väga palju tööd. Sügis tuleb hästi tihe. Võtsin kõik vastu, mis pakuti, arvestasin ette, et järsku… Küll elan selle ka üle. See on minu oma asi.
Muidugi peaks inimene olema selles suhtes vaba, et ei muretseks nii palju üleüleüleülehomse pärast. Kuidas elus läheb, kes seda teab, aga see muretsemine on sees meil.

 


Ma hästi ei usu, et sa siis mõtlesid, kui koos Lembit Petersoni ja Sulev Luigega kunagi Noorsooteatris alustasid Becketi Godot´ga, mis on, kui oled kuuskümmend.

Siis see fakt, „Godot“, oli ise niivõrd ilus, et mis sealt edasi saab, see polnud üldse oluline. Tegid seda tükki koos nende poistega. On küll ju nii, et kui midagi kogu südamest teed, siis ülejäänu tuleb iseenesest kaasa. Sa ei teagi, mis tuleb, tuleb palju rohkem, kui sa oskad tahta või mõelda.
Need tänased hirmud. Vaatad peeglisse, et oled vana, habemed on meil ju juba valged.
Mulle meeldib, et see ring nüüd ka kuidagi täis on. See käik, ta tuli peaaegu täpselt, jah… ma läksin Noorsooteatrisse 1976. aastal ja eelmisel aastal sõlmisime eelkokkuleppe Linnateatriga. Täpselt 30 aastat oli siis alustamisest. Ja siis oli ka nii, et poisid, Sulev ja Lembit, Eero (Spriit), Volk (Peeter Volkonski) tulid hooaja algusest augustis. Mind Kalju Komissarov võttis juunis. Nüüd võeti ka juunist. Eks nad tegid väikese kingituse mulle siis ja nüüd.

Olen mõelnud, et selliseid asju ei mõtle välja, Sass, need juhtuvad.
Kes meist siis ikka oskas öelda, kuhu me jõuame ja kus me kolmekümne aasta pärast seisame. Kujutad ette!? Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et me ajame juttu sinuga aastate pärast siin aida ees, siis oleks me mõlemad, ma arvan, suure häälega naernud seda mõtet.
Kaiega teeme siin “Kuuvalgust” nüüd kolmandat aastat. See etendus lõpeb selle aastaga ära.

Mida Kruusvall sinu jaoks tähendab?

Minu jaoks ta seostub sellesama algusega. Kruusvalli tekstid on väga becketlikud. Või Becket on kruusvallilik. Nende tekstides olevad hoiakud on sarnased.
Ma olen mõelnud sellele, et inimeste juures on väga oluline, millega me alustame. Kruusvall ütleb selle ka välja: „Tähtis on see, kuidas sa alustad. See määrab kõik.“ Nii ta ongi – alustad Becketiga ja maailm, mida sa pärast vaatad, on kantud esimeste emotsioonide tugevusest. Mulle meeldib Kruusvalli minimalism. Kruusvallil on lugu „Hääled“. Kui Becket komponeeris, rütmistas teksti ära – suur paus, väike paus, kolm punkti, siis Kruusvall ei kirjuta ühtegi remarki ja ei kirjuta kohati isegi tegelaste nimesid, kes räägivad. Pead ise mõtlema sellele, kelle tekst miski on… Ainult kriipsud on teksti ees, niisugune tunne, nagu tal oleks tindist kahju. See on ilus. Nad mõlemad komponeerivad ühte lausesse väga suure tagamaa.
Päeval kuulasin, Rita ütleb Becketi sõnu „magamamineku kell“. See pole loogiline, magama peaks minema vaikselt, hällilauluga, aga lüüakse kella – kirjanik haarab sellesse ühte repliiki kõik kabelid, kaduvuse… Kruusvallil on see ka nii. Mulle see sobib hästi. Mis ma latran siin, kuule…

Me nägime „Kuuvalgust“ ja kuuvalgust siin talus 2005. aastal. See mõjus nõnda, et täna me ei tule etendust vaatama. Tahaks hoida alles selle, mille siis saime. Selle emotsiooni, õrnuse, seletamatuse, lõpetamatuse, lõpmatuse…
Ma mõistan, see on täpselt nii, nagu on minu lapsepõlve kuuskedega. Ma polnud kümneid aastaid käinud lapsepõlvekodus. Siis läksin, kuusehekk oli alles, aga ta oli ääretult niru ja hõre… Ma olin südamest solvunud, et tulin ja vaatasin… see tunne, pilt, mis oli meeles, see kadus, ei olnud enam see. Kõik ju ikkagi muutub. Esimene emotsioon toidab kaua ja kaugemale, kui oskad arvata. Ma saan sellest aru, et ei taha midagi, mida väärtuseks pead, kaotada. Ma ka ei taha.
Me jutu alguse juurde tagasi tulles: siin Saueaugul proove tehes ja mängides on midagi, millest päris täpselt aru ei saagi, aga tekivad seosed. See täidab sind – pisikesed detailid, pilved… See tuleb sinusse ja sa mängid, kujundad seda, hakkad ilmutama. Ahi “Kuuvalguse” laval ei aja ju kunagi tossu ühtemoodi sisse. See etendus muutub kogu aeg, aga ega suuri muutusi ise ei julge teha. Kui me tuleme siia, aastase vahega ju, siis see aasta, mis on elatud, tuleb meiega kaasa ja see muudab tükki. See on nagu pühapäevaetenduse tegemine – aasta on läbi ja on pühapäev.

Kas näitleja või mis tahes looja enesetunne pärast etendust on adekvaatne? Et läks hästi või hoopis halvasti.

Ei pruugi olla adekvaatne. Ega keegi ei ole seda öelnud, et näitlejal peab laval mugav või hea olema. Eks on halb ka, nagu rollilgi. Kui rollil on halb ja näitlejal hea, siis on võib-olla asi üldse sassis. Näitleja mängib raskelt haiget ja peab ära surema. Ei tea kui hästi ta seda mängides peaks ennast tundma?

Mõtled sa vahel pantomiimi peale?

Ikka, õppetöös on seda vaja läinud viimasel ajal, pantomiimiharjutusi, keha tunnetust, seda on ikka vaja. Isegi, mine tea, tahaks kord proovida Becketi „Sõnadeta mängu“ ära teha. Kui palju keha kannatab. Olgu see saladus. Jäägu see meie vahele.

Oled unistanud kunagi pantomiimiteatrist?
Eks me Eeroga (Spriit) lootsime, et pantomiimiteater Eestis tekib. Teater ikkagi. Hiljem olen mõelnud, et pantomiimiga on kummaline asi, selliseid truppe on suhteliselt vähe. On üksikesinejad.
Pantomiim on nagu luuletus. Ega luuletada ei saa ka grupiga, võid vemmalvärsse muidugi teha. Pantomiimis on hästi oluline, mis see mees ise endas kannab, see on see, mis miimi toidab ja ta ka väga erandlikuks teeb. Ikka luuletaja positsioon on pantomiimis tähtis.
Ma kardan, et minus ei olnud jõudu sellist pantomiimi teha. Ma tegin seda üle kümne aasta. Teatrisse minekust ei olnud siis mingit juttu. Ma ehk ei usaldanud ennast ja mõtlesin trupi peale rohkem. Üks luuletaja peab ennast ja ainult ennast usaldama.
Aga see on kindlasti mulle väga abiks olnud. Pantomiim nõuab, et poeesiat, mida sa kannad, sa ise ka väljendad, mitte ei jaga käske kellelegi teisele.

Oled sa rahul, et elu nii on läinud?
Jah, muidugi. Istume siin, sa kuulad mind, hiljem kirjutad, kes oleks seda võinud oodata. Ma olen oma saatusega kindlasti ääretult rahul ja oma sõpradega, kes… tihtipeale me ei märka seda abi, mida meile sõbrad ja tuttavad annavad. Hea sõna, poolehoid, toetus, need asjad viivadki edasi, kuhugi sinna…

Kui palju sa mõtled oma varem lahkunud sõpradele?
Ma ei tea, on see hea või halb, aga nii on, et nüüd küllaltki tihti ma käin Metsakalmistu teed. Istun bussi peale, sõidan sinna ja käin vaatan nad üle korraks jälle. Mis kummaline asi, kui sa neid vaatad seal, kus nad on… Ehmatab, et sa oled nendest vanem. Nüüd ma olen juba Evaldist (Hermaküla) vanem, rääkimata Voldemar Pansost. Kummaline on vaadata neid hauasilte – nelikümmend, viiskümmend, viiskümmend seitse… ja terved read. Mõni äkki üle kaheksakümne, see on siis ime. Mis on see teatris, mis nii inimest sööb, loputab, rüüstab, et ta kaob ehmatava kiirusega. Nii palju noori poisse on läinud õnnetustega. Haigus on kuidagi mõistetavam. Ta võib tulla ja… Hamletki ütleb, et elu võib naaskli august välja tulla. Siis mõtled, et ah, asjata, kes teab – asja eest või asjata – ikka tahaks, et nad oleks siin.
Teisest küljest jälle, kui sinna lähed, on nad ikka olemas. Minu jaoks nad ei kao ära. Ma ei tea, kus ma olin, aga ma ei saanud Kibuspuu (Urmas) matustele. Läks mitu aastat mööda, ma nagu ei teadnudki, et ta surnud on. Võib-olla oleks parem, kui matustele ei lähe, siis jäävad kõik elama.

Ma vahel panen tähele, et kui on vaja otsustada miskeid asju, siis mõtlen lahkunutele ja sellele, et mis tema või nemad arvaksid. Nende elu ajal ma ei kippunud asju just tihti neilt küsima, mis siis, et see oleks olnud võimalik ja loomulik. Kummaline, et peab surema selleks, et olla elus.
Et surnud on vahel reaalsemgi kui elus? Ma kalmistuteed ei võta selleks jalge alla, et varsti peab ise sinna minema, mitte sellepärast, vaid sealsed on sellel hetkel väga reaalsed. „Noh, kuidas te elate?“ See on absurdne. „Mis te teete siin?“ Tõesti, nii mõnigi kord ma nende läbi saan oma probleemidest aru, mõtlen, mida nemad arvaks, analüüsin ja saangi selgemaid vastuseid.

Kui palju sa tänaseid noori jälgid, muidugi sa pead, su poeg on orbiidis ju?

Mängin Von Krahli „Kajaka“ lavastuses kaasa, koos noortega. See oli igavene vahva töö. Alguses kartsime ikka, sellised noored avangardistid, et kas me saame hakkama. Tulime täitsa võrdväärselt välja, ma usun. Mulle meeldib vaadata ja jälgida, mida noored teevad, see on kosutav.
Mul on see häda, et mul ei ole autot, nõnda sõltun suveasjade vaatamisel sõprade autost. Linnateatrit olen vähem näinud, sest sinna ei pääse ligi. Pead teatrisse minekuks seda hulk aega ette teadma. Nüüd, loodan, et saan ennast rohkem kurssi.

Mis Lembit Peterson su jaoks tähendab, mis suhe teil on?

Me oleme kõik need aastad pidevalt kontaktis olnud. Olen Theatrumis algusest peale, olen koolis tunde andnud, tükkides mänginud. See jätkub. Meil on selline sõnatu kokkulepe vist, et me ikkagi püüame nii palju kui jaksame koos teha. Seda ma ütlesin ka Linnateatris, et ma endale jätaks kaks – Saueaugu ja Theatrumi, teistest ma võiks loobuda.
Lembituga on ääretult hea koos tööd teha, ta on sügav, sisuline. Olgugi meil vanusevahe, kümme aastat minu kasuks, ma jään alati ta õpilase seisusesse. Tema ei ütle mulle, et õpi need tükid ära, aga ma ise tunnen, et asetun kuulaja ja õpihimulise inimese rolli temaga. See on hea, aitab elus ja teistes töödes, puudutab alati baasküsimusi sinus. See on mõnus, kui on olemas selline inimene.

Sa siin ütlesid, et Krahlis noored avangardistid, mujal kah ja ongi huvitav, aga kas selle avangardismiga ei kao ära rolli loomise oskus? Rolli elu on vahetatud välise vastu?
Ma olen mõelnud, et see avangard on veel sassis, pole välja kujunenud. Kui seda võtta trupi seisukohast, siis istuda õngega poolteist tundi liikumatult laval on väga tähtis, vaatamata sellele, et tegu ise on väga kurnav. Hea küll, kui noor näitleja tahab saada sellist taju, truppi kuulumist, materjali tundmist, ta tunneb, et töötab terviku huvides, siis jah muidugi, see on. Samas näitleja peaks ju ka tahtma olla nähtav eraldi, siis ta peaks trupist eralduma. Kui on nii, siis ma mõtlengi, et ta on veel sassis. Tahetakse mõlemat, töötada trupis ja olla tipp. Särada ja varju jääda. See kujuneb ilmselt välja, nii näitlejate kui ka teatrite lõikes.
Siin on see ka, et nende noorteilmingute juures on palju seda, mille me omal ajal ära proovinud oleme. Avangardism on kokkulepe teatritegijate ja publiku vahel, igal ajal, aga kas selles alati uudsust on… Mõne jaoks on, eks see sõltub vanusest ka. Laps ju ka, leiab ühe sõna, hakkab lalisema ja see olekski nagu tema oma sõna. Tunneb rõõmu ja vanemad kah tunnevad rõõmu.
Äkki oli see uudsus, millega Jaan Tooming ja Evald Hermaküla välja tulid läinud sajandi 70ndatel, nii selgelt eriline teatripildis. Nüüd vanas eas tahaks võib-olla ka näha noorte niisugust tulekut, sellist erilist, et selline on poistel uus teater. Ega see nii väga võimalik ja lihtne ei ole. Muutused teatris on aeglased. Teater muutub, kui muutub näitleja, sinna kuulub kindlasti pedagoogika, näitleja kasvatamine. Muuta teatrit on üpris raske, seda uut leida… Tihtipeale mõni põlvkond võibki sellest ilma jääda.

Mis teater, selles muutmise valguses, Saueaugul on?
Üks inglane oli öelnud siin käies ja vaadates, et nüüd ta saab aru, mis on Eesti rahvusteater. Ära sa seda lehte pane, Draama poisid saavad vihaseks.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga