Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

alt

Mats Õuna foto.

 

Saksa lavastaja Andreas Merz-Raykov (35) teeb Tallinnas proove oma kodumaise uue dramaturgia näidendiga, loeb Tammsaaret ja mõtleb venelastele kogu maailmas.

Elu on ettearvamatu. Me tutvusime Permis kaks aastat tagasi teatrifestivalil „Režiiruum”. Kui Andrease ja tema naise Jekaterinaga (26) öösel (käis festivali lõpupidu ja mina pidin minema varahommikusele lennukile) hüvasti jätsime, ei osanud me taaskohtumisele mõelda.

Nemad sakslane ja venelanna, Andreas ja Katja jäid meelde seal sadade teatrit armastavate inimeste seas. Sellepärast jäid, et olid armunud, teineteisesse ja teatrisse. Sellised õnnelikud ja head lapsed.

Nüüd lavastab Andreas Tallinnas Vaba Lava teatrimajas saksa tunnustatud noore dramaturgi Anne Lepperi näidendit „Seymor”. Ses loos saadetakse viis ülekaalulist last mägedesse, et nad seal „normaalseks” saaksid. Teiste sarnaseks. Ühetaoliseks. Siis alles pääsevad nad koju tagasi teiste omataoliste sekka.

Kui Andreast koos eestlastest näitlejatega proovis vaatasin, üllatusin milline aus kirglikkus! Need hetked, mida nägin, võiks kanda valmivat lavastust, olles laotud teatritarkuse ja armastuse alusmüürile. Andreas on proovisaalis sakslase kohta, keda me oleme harjunud pidama ratsionaalseks ja täpseks, ootamatultki kirglik.

Esietenduseni on paar nädalat ja me suhtleme kolmekesi neljas keeles. Jekaterina tõlgib minu eesti keeles mõeldud ja vene keeles öeldud mõtteid. Tõlgib saksa keelde ja inglise keelde. Andreas vastab saksa keeles ja inglise keeles ja vahel ka aeglases, sõnu otsivas ilusas vene keeles. Ja Paabeli segadust ei tekigi.

Ütlen Andreasele, et endalegi üllatuseks ei saanud ma ta proovis rahulikult istuda. Tema energia käivitas minus soovi proovida. (Jätan ütlemata, et midagi temas tuletas mulle meelde aastatetagust Lembit Petersoni Viljandis „Woytcheki“ proovides. – M. M.) Andreas naerab.

***

 

alt

Katja ja Andreas (keskel), Permis, kui tutvusime.

 

Andreas, mind üllatas, et oled lavastades näitleja. Oled tahtnud hoopis näitlejaks saada?

Alati olen tahtnud. Aga ma ei oska, ma pole piisavalt hea selles ametis. Näitleja elab oma elu laval, lavastaja lava ees ja proovisaalis.

Lavastada, näitlejate ees näidelda ei ole mulle raske, aga et seda laval publiku ees teha… (Sosistab.) Lavastajate saladus on see, et näitlejad seda vahet enamasti ei tea. Muidu nad lavastaksid.

Lavastaja saab ette kujutada, kuidas näitleja võiks mängida, ja teda sinna suunata, aga näitleja mängib.

 

Kuidas sa tekstiga töötad? Näitlejad on eestlased, näidend algselt saksakeelne ja te suhtlete inglise keeles?

See on keeruline, jah. Alguses on näidend. Eeltöö on teoreetiline. Aga siin esimesed päevad ma kuulasin ja õppisin, kuidas siseneda täiesti teisele keelepõllule. Üsna raske on keelest aru saamata öelda näitlejale, et seda lauset tuleks öelda selle intonatsiooniga, sellest tundest kantult, kiiremini, aeglasemalt, midagi rõhutades… Lisaks tuleb aru saada ka iga näitleja loogikast, kellega sa töötad. Rolli ja näitleja enda loogikast.

Nüüd me juba tunneme üksteist. Aga kümmekond päeva läks mul aega, et aru saada, mõista eestikeelset teksti ja selle piire.

 

Saan aru, et selleks on vaja saada väga lähedale näitlejale ja meie keelele.

Jah. Ma selleks lugesin ja loen näidendi eestikeelset teksti ja võrdlen seda saksakeelsega. Meie näitlejateansambel on siin piisavalt noor ja vastuvõtlik. See teeb rõõmu.

 

***

Andreas jutustab mõnusalt muiates, kuidas on näitlejatega rääkides aru saanud, milline on ettekujutuslik pilt Saksa praegusest teatrist eestlaste peas. Et laval peavad kõik kindlasti olema alasti, kõik karjuvad ebaloomuliku häälega ning kõik upub verre ja porri.

Näitleja Liisa Pulk olla selle kokku võtnud tõdemusega, et Eesti näitlejad astuvad sellest pildist pigem sammu tagasi. Andreas aga arvab, et tema lavastust silmas pidades tuleks astuda kaks sammu edasi. Kuidas see õnnestub ideaalis, teab seni vaid tema.

Ma nende kahe sammuga pean silmas mängimise ekspressiivsuse ja intensiivsuse astet. Omamoodi teatraalset ausust,” räägib Andreas ja on lootusrikas.

Küsimusele, miks ta lavastab Eestis just seda näidendit, vastab Andreas, et kui sakslane tuleb lavastama n-ö välismaale, siis ongi kaks varianti: kas teha midagi väga saksapärast, mida mujal ei ole, näiteks lavastada Bertolt Brechti, või siis Saksa uut dramaturgiat.

Just sellepärast hoiab lavastaja ennast Saksa uue dramaturgiaga kursis. Näidend „Seymour” on üks sellest liinist. Aga selles on ka midagi, mis lavastajat ennast puudutab, on talle korda minevad teemad. Näiteks see, kas mõned inimesed saavad olla maailmas tähtsamad kui teised.

Lisaks on see avatud näidend, kus kangelased võitlevad oma koha ja tähelepanu eest siin ilmas. Ma olen olemas, me oleme olemas, meil on mõte… Võitlevad selle eest, et nende olemasolu märgataks ja see tunnistataks elamisvääriliseks, inimvääriliseks. See võiks lõhkuda lava ja saali vahel asetseva neljanda seina,“ ütleb Andreas Merz.

alt

Katja ja Andreas möödunud suvel Raelas. Viio Aitsami foto.

 

***

Katja ja Andreas, ma ei oska teid ette kujutada eraldi. Te olete üks?

Andreas: Ma siin Eestis tunnen puudust sellest, et Jekaterina mind tõlgib. Oleme koos Katjaga viimasel ajal teinud tööd Venemaal ja seal see on nii olnud.

Eestis me räägime inglise keeles ja siinsed noored näitleja ei vaja tõlkimist. Ja vaatamata sellele on vahel tunne, et näitlejad saavad Jekaterinaga lihtsamalt jutule kui minuga. Seega ei kujutaks ma ettegi, et Jekaterina ei oleks proovides minu kõrval.

Juba see, et me pärast proovi õhtuti saame tehtu ja nähtu koos läbi arutada, on mulle tähtis. Küsin temalt ikka, kas ma olin täna hea. Ja on kordi, mil ta ei ole minuga rahul.

Me oleme siin Eestis omamoodi missioonil, meil pole isiklikke asju, vaid ainult see lavastus, need näitlejad ja see näidend. Lavastus on meie elu keskpunkt. Jekaterina on minu poolel mu jaoks isegi siis, kui ta ei ole minuga nõus. Nii on meil rollid jaotatud ja see sunnib ennast ületama.

Jekaterina: Meie kahe koostee ei alanud väga ammu. See on kestnud ainult mõne aasta. Aga see on olnud intensiivne koos mõtlemise tee ja koostöö. Rutiini ei ole, kõik on alati uus. Inimesed, keel… Olen oma osaga väga rahul. Ma ei ole ainult tõlk, mul on palju ülesandeid. Ma pean väljendama oma seisukohti selles, mida näen ja tunnen.

Andreas (aeglaselt ja sisendavalt): Odin raz ona nemnoško igrala. I vse aktjorõ skazali: oo, ona tože aktrissa? (“Ükskord ta veidi ka mängis. Ja kõik näitlejad ütlesid: oo, kas tema on ka näitleja?” – M. M.)

Jekaterina: Mis näitlemisse puutub, siis varem ma olin kinni vene stereotüübis. Arvasin, et näitleja peab teenima oma teatrit. Olema, töötama ja elama ühes kohas ning alati ootama, valmis olema. Valmis olema selleks, et talle antakse roll, ja et tuleb lavastaja, kes teda märkab, näeb ja kellega ta sobib.

Ma olen väga tänulik ja mulle on väga kallis see, et me Andreasega saame koos sõita ning koos töötada eri maades ja teatrites. See vabaduse rütm sobib mulle. Aga muidu … mu ema on näitleja Saratovis ja ma olen üles kasvanud teatris.

Andreas (suure sümpaatia ja isegi kadedusega hääles): Minu isal oli väikeloomapood. Mu lavastajakarjäär algas sealt mängitasin ja dresseerisin oravaid. Õpetasin neid trikke tegema, läbi rõnga hüppama ja oravarattas jooksma. Isa mängis amatöörteatris. Aga minu vanaema arvas, et minust saab Rooma paavst või näitleja.

alt

Andreas ja Katja Tallinnas Vaba Lava saaalis. mats Õun pildistas.

 

***

Küsin, kas Andreas on lavastajana noor. Ta ütleb, et ei tahaks küll veel olla vana lavastaja. Samas peab aga naljakaks endaga kogu maailmas kaasas käivat tiitlit noor Saksa lavastaja.

Noorus ei ole haigus, vanadus ei ole ka. Kui noorusega käib kaasas oskuste puudus, siis ma arvan küll, et ma pole enam väga noor,“ ütleb Andreas. Ta räägib, kuidas Kanadas noore teatri festivalil kohtus teiste omavanuste näitlejate ja lavastajatega. Kõik olid üle kolmekümnesed, ja otsustades ka kolleegide tööde järgi, keegi ei olnud enam väga nooruke, vaatamata festivali sildile.

Andreas ja Jekaterina on viimastel aastatel palju töötanud Venemaal. Just siin, Eestis, ütleb Andreas, on ta aru saanud jutust, et venelased teevad läbi uuestisündi. Teda üllatab, kui palju siin on venelasi ja kui erinevad nad on.

Eestlased on väga ilusad, väga ilus rahvas. Meid Katjaga on kutsutud kodudesse külla. Oleme seal näinud vanaisasid ja vanaemasid ja väikesi lapselapsi koos meievanustega. Just sellist kodu ja õhkkonda me kunagi tahame endale Katjaga,” ütleb ta ühe üsna vanainimeseliku mõtte.

Andreas on ennast siia nii sisse elanud, et teeb mulle ettepaneku teha uus teater Raplasse, kus tema lavastaks. Küsin, kust me selleks raha saame. Ja tema ütleb: „Pole tähtis. Läheme koos kulda kaevama. Siis ostaksime natuke maad su lähedale Raelas ja teeksime teatri sinu väikelinna. Meil on siin hea olla!“ Ma ei ole talle vist rääkinud Raikküla sakslastest Keyserlingidest ja nende suhetest eestlastega…

Kuna tean, et produtsent Märt Meos andis Andreasele lugeda Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan”, hakkab kujutlus tööle. Rapla uus teater avatakse Andrease „Põrgupõhja“ lavastusega. Märt Avandi mängiks Jürkat ja Priit Võigemast Kaval-Antsu. Iseendale kaupleksin loomulikult Jumala rolli.

Andreas ütleb romaani kohta, et lugedes mõtles ta eestlaste identiteedile. Tundis seal kohati ära enda ja oma esivanemate jooni. „Olen üsna tihti mõelnud sellele, kuidas näevad maailma väikese riigi inimesed ja kuidas suure omad. Pilk eestlastele väljastpoolt läbi „Põrgupõhja“ see võiks ju olla huvitav ka teie publikule, inimestele. (Taas üliaeglaselt.) Õndsaks saada?!”.

Seymour“ esietendub 20. veebruaril. Kas sellele järgneb „Põrgupõhja”? Miski pole võimatu.

 

MARGUS MIKOMÄGI

 

TULEB LAVALE

“Seymour”

Autor Anne Lepper.

Lavastaja Andreas Merz.Raykov.

Lavastaja assistent Ekaterina Raykova-Merz.

Kunstnik Jelena Nagorni (Saksamaa).

Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.

Valguskujundaja Priidu Adlas.

Tõlkinud Mihkel Seeder.

Mängivad: Liisa Pulk, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Martin Kõiv, Kristo Viiding.

 

ELUKÄIK

Andreas Merz-Raykov

*Sündinud 1980. aastal Münchenis.

*Õppis dramaturgiat Saksamaal Müncheni teatriakadeemias ja lavastamist Salzburgi ülikoolis, kus sai kunstide magistri kraadi.

*2008–2010 oli lavastaja Frank Castorfi assistent Berliinis Volksbühne teatris. Lavastas seal ka iseseisvalt. Sealt algas koostöö Saksa kultuuriinstituudiga, Goethe instituudiga Venemaal. Lavastas Kasahstanis ja Ukrainas, lisaks Permis, Berliinis ja Roomas.

*Tema Permi festivali Teater/Teatri väikesel laval esietendunud Bertolt Brechti näidend „Согласный/Несогласный”, mille tõlkis vene keelde Ekaterina Raykova-Merz, on Vene suurima teatripreemia Kuldne Mask lavastajapreemia nominent.

 

Vt ka http://andreas-merz-raykov.de/

 

Jekaterina Raykova-Merz

 

*Sündinud 1987. aastal Saratovis.

*Lõpetas Saratovi Ülikooli ajaloo fakulteedi. Sai tõlgi kutse ja organisatsioonipsühholoogia magistri kraadi. Magistritöös käsitles teatrikollektiivi konfliktsituatsioonis, lähtudes sotsiaalpsühholoogilistest aspektidest.

*Töötas Saraatovi Ülikoolis, kus tegeles välissuhete korraldamisega ja tõlkimisega. Üle kaheksa aasta on olnud Vene teatrites tõlgiks ja välislavastajate assistendiks. Tõlkinud näidendeid inglise ja saksa keelest ning olnud nende kirjanduslik toimetaja.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga