Saalid on meil täis niikuinii…

 

alt

Ilus ju. 13. märts 2014

 

Ei tea, kas keegi on kokku lugenud, kui palju on Eestis muusikafestivale? Võiks lugeda ja siis sinna kõrvale panna teatrifestivalide arvu. Teater saaks lakki nagunii. Spordivõistlustega ei tasu hakata võrdlemagi. Milles on asi? Miks me teatrielu päriselt ei laineta, miks ei jätku festivale, et tippe tunnustada ja väärtustada?

Mäletan, kui 2011. aasta suvel Kristiina Ehini ja Silver Sepaga Treimannis, Silveri 400 aastat samas kohas kestnud sünnikodu õuel juttu ajades väitsin, et mõlema tegemised on teatraalsed. Kristiina oli siis just avaldanud luulekogu “Viimane monogaamlane”. Mulle meeldis ja meeldib siiani tema tookordne reaktsioon: “Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!” Ta jätkas veel, et mõttetu tundub kirjutada midagi sellist, millega sa iseennast ei üllata. Ja et tuleb oma loomuse vastu ka huligaanne olla…

See seostub mul kuulsa lavastaja Adolf Šapiro jutuga, kui ta läinud aasta oktoobris Permis kõneles teatrifestivali Režiiruum noortest teatritegijatest osalejatele: “Kartke selgust, kui alustate. Ebaselgus aktiviseerib arusaamise protsessi. Näiteks ukse võti ‒ kui teil uks avaneb korralikult, siis te enamasti ei tea, milline see võti on, mis ukse avab. Avate ukse, astute tuppa ja elate palju aastaid nii, et ei pööra võtmele mingit tähelepanu. Alles sel hetkel, kui uks ei avane, te vaatate võtit. Vaatate ust, proovite, tegutsete ja küsite, mis lahti on. Kas see võti on vale? Mida temaga peale hakata? Alles siis algab loominguline protsess…”

 

Treimannis Kristiina, kes oli koos Silveriga hommik otsa hoopis talu elu toa põrandalt vana värvi maha kraapinud, jagas muljet: “Eks Silver tee rohkem, aga olen ka juures olnud ja mõelnud, et kogu meie põlvkonnal on viisteist aastat… läinud vana Nõukogude aja keltsa maha kraapides. Aga mis see on, mida me sealt alt tahame kätte saada? Hea küll, et see on see eestiaegne laud või tsaariaegne või veel vanem aampalk, aga tegelikult – mida see esteetiline ideaal sümboliseerib? Mis on see päris asi või tuum?”

Panen siia kõrvale veel Stanislavski teesi, mille lavastaja Šapiro Permis hindas geniaalseks ja tähelepanuväärseks teisejärgulist tuleb mängida kui kõige tähtsamat ja kõige tähtsamat kui teisejärgulist, ning tunnistan: mul on tunne, et meil Eestis on palju teatrit küll, kuid natuke liiga vähe südameverega tehtud teatrit.

Kas pole nii, nagu Anna Levandi on me sportlaste kehva esinemist olümpial põhjendanud, et Eestis on lihtne kuulus olla ja esimene olla ja kõige parem ning see ongi, mis ei pane pingutama. Meil on teatrisaalid täis peaaegu niikuinii!?

Septembris peaks avatama “Vaba lava” teatrimaja Telliskivi loomelinnakus. Äkki just seal keskkonnas saab sündida ka mõni uus teatrifestival? Kõige enam mu meelest on meil puudu just klassikalise teatri festivalist.

Teatridiplomaat Oleg Lojevskile meeldib rääkida, et kunst ei suuda midagi parandada või õpetada, kuid suudab emotsionaalset muljet avaldada ja need tunded, mis tekivad, võib-olla kunagi mõjutavad vaataja otsuseid. Et teater seda muljet avaldaks, peab ta olema nähtav ja tundeid puudutama.

Head elusamat teatrit soovides

 

Margus Mikomägi

 

alt

Veel ilusam, samal päeval.

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga