Saage tuttavaks – meister Yudel (Jehuda, Juri) Moissei poeg Pen

Judel Pen, autoportree.


Lugu sellest, kuidas ma 2007.aasta märtsikuus Minskis avastasin enda jaoks imeväärse kunstniku Yudel Peni.

 

Seda, et Pen oli maailmakuulsa Marc Chagalli õpetaja, sain teada hiljem. Aasta tagasi, kui eestimaine rutiin mind tappis, tekkis võimalus sõita Valgevenesse. Ma ei mõelnud midagi ette, ei teinud plaane, ei leppinud midagi kokku.

See võis olla mu teisel Minski päeval, kui oli mõni kraad külma ja Vene jõul just lõppemas. Miljonilinna kaunistasid viimaseid päevi kuused, päris ja papist, kõik kaunilt ehitud ja valgustatud. Kuri diktaator Lukašenka oli lasknud korraldada võistluse linnas, kelle kuusk on kaunim ja auhind kaunimale oli kopsakas, nagu ma mäletan.

Miskipärast, see miski võis olla külm ilm, uudishimu, juhuslikult teele jääv sammastega maja, juhus ehk, ma ei tea, astusin sisse Valgevene rahvusliku kunstimuuseumi uksest. Sellest muuseumist ja tema kogudest ei olnud ma midagi kuulnud.

Kunstimuuseumi uks oli mõjuvalt kõrge ja esinduslik, fuajees troonis Rabindranath Tagore hiigelbüst. Arhitektuuritudeng Leena oli mu saatjaks. Tüdruk sosistas piletikassa ees, kuidagi on see nõnda meeles, et ära sina suud lahti tee! Ma alles hiljem sain aru, miks pidin vaikima, nimelt on selles templis pilet välismaalase jaoks, kes ma ju olin ses koduses linnas, sootuks kallim kui omadele.

Muuseum osutus meeldivalt inimtühjaks. Esmamulje pärast pisikest kõndimist maalide ees oli meeldiv. Oli äratundmise rõõm, tuttavate Vene maali suurkujude Isaak Levitani, Ilja Repini, Ivan Siskini, Valentin Serovi, Mihail Vrubeli… lõuendite ees. Lisaks see tunne, et see kõik on välja pandud ainult minu jaoks. Tunde nimi oli suursugusus.

Ja siis, kui olin oma lonkimisega jõudnud tänapäevasema kunsti tubade-saalide kanti, ma, taas ei oska seletada, miks, jäin seisma pisikeste maalide ees, mis üpris märkamatult serveeritud.

 

Sealsamas, pilguheite ulatuses troonisid hiiglaslikud, seinu täitvad maalid, mida meil, ehk neilgi, sotsialistlikuks realismiks pilgatakse. Nende kohta ei saa ütlemata jätta, et need sõjapildid, ehk isegi riiklikud tellimustööd, on minu jaoks ikka suur kunst, need on mõjuvad ja kuratlikult hästi läbi maalitud. Aga neid töid ma vaatasin hiljem ja hoopis põgusamalt.

Pisikestel maalidel avanev maailm oli lummav. Maalitu oli elus mu jaoks. Seisin, vahtisin ja ei saanud silmi ära. Jalad ei viinud edasi sellest maailmast, järsku oli aega.

Hiljem rääkis mu saatja Leena, et oli mind oma muu kunsti vaatamise ringidel seiranud, ikka sellepärast, et tundis vastutust, et vanamees suures muuseumis kaotsi ei läheks. Ega ta ei saanud siis aru, et kaotsi ma neid pilte vaadates läksin.

Nüüd, aasta hiljem ütles seesama Leena… Muide ta nüüd kevadel lõpetab viis aastat kestnud arhitektuuriõpingud ja diplomitöö on tal ravikeskus kauni järvekese ääres ja seal ravikeskuses peaks antama meeravi. Sellised kärje moodi majad ja majakesed olid ta eskiisidel, huvitav igatahes. Vaat, see meeravikeskust projekteeriv Leena ütles, et ta ei saanud siis aru ega saa ka nüüd südames, miks mulle siis ja ka nüüd just Yudel Pen nii armas on, miks ma teda just sest hiiglaslikust kogust välja valisin. See küsimus tekib ka, et kes mind selle kunsti silmamiseks välja valis. Muide Leenale meeldib hästi ja enam Valgevene rahvakunst ja see uus kah kunst, mis tehtud näiteks vanadest traktori osadest. Noor hingelt, hea laps.

 

Yudeli kunstikool provintsilinnas

No ja kui ma olin neid juudi portreesid pikalt kaenud, söandasin seal muuseumis siis astuda nende tööde ligi ja veerida: Yudel Pen. Ega ma rohkem sest kunstnikust teada ei saanud seal muuseumis.

Yudel sündis tänases Leedu linnas Zarasais 24. mail 1854. aastal, seega on ta ainult sada ja kaks aastat vanem kui mina, mõned kuud lisaks. Ema pani ta maalriõpilaseks ja seal sai poiss paberi rikkumise eest riielda. Ma kujutan ette, et juudipoisil ei olnud üldse kerge jõuda selleni, et talle Peterburi imperaatorlikus kunstiakadeemias 1890. aastal omistati kunstniku nimetus.

1890. aastast kuni 1. märtsini 1937. aastal elas Ydel Pen Vitebskis. Just seal hallis provintsilinnas maalis ta oma surematud tööd, avas oma joonistamise ja maalimise kooli, kus õpetas peaaegu muidu andekaid joonistajaid, keda leidis sealtsamast linnakesest.

See viimane on nüüd siis tagantjärele loetud tarkus. Aga siis Minskis oli mul veel üks, usun mind muutev etteplaneerimatu kohtumine. Sain tuttavaks kunstniku ja arhitekti Dmitri Mohhoviga. Nüüd julgen juba öelda, et oma vanema vennaga. Ja kui ma siis emotsionaalselt laetult talle Peni vaimustusest rääkisin, ei olnudki üllatav, et Dmitri Peni teadis. Ta rääkis, kuidas ta 1970 tegi Vitebski raekoja restaureerimise projekti ja oma silmaga nägi, kuidas kunstitudengite Yudeli hauale viidud mälestusküünlad olid põhjuseks noorte inimeste ülikoolist väljaheitmisele. Nimelt vaikiti suur kunstnik Nõukogude ajal peaaegu maha, rääkimata sellest, et kuulsat Chagalli ei lastud Vitebskisse.

Oma pikal eluaajal sai Penist legend. Nii on ka tema surmaga seotud mitu juttu. Üks räägib, et kunstnik raiuti tükkideks 1937. aasta juudipogrommi käigus, teine sellest, et tema oma sugulased arvasid, et mehel on palju raha ja tapsid ta. Raha muidugi ei leitud ja maale väärtuseks pidada siis ei osatud.

Ja provintsis oli pealinna ja maailma, on praegugi ja sinna linnakesse ma pean minema kord. Omamoodi palverännule, elavate ja surnute juurde.

 

Kunstil on komme põranda alt välja tulla

Kui taas Minskisse sõitsin, siis juba kindla sooviga veel oma silmaga Peni maale näha ja kohtuda Dmitriga. See õnnestus ja see oli, on õnnestav. Nimelt kinkis Dmitri mulle 2006. aastal „Valgevene“ kirjastuses välja antud esindusliku albumi Yudel Peni tööde reprode ja nende asukohtade ja eluloo ja kirjakatketega.

See raamat ootab veel avastamist. Aga see, et ma aasta jooksul olin ikka aeg-ajalt neile kahele mehele mõelnud, vastumõtlemisele mõtlemata… Te ei kujuta ette, kui hea oli tunda, et Dmitri seal Minski suurlinnas mu peale samuti oli mõelnud, isegi raamatu Penist leidnud…

Maailm, ma loodan, hakkab avastama suurt kunstnikku Yudel Peni. Kõik märgid näitavad seda. Ja eestlastel oleks aeg avastada Valgevene rahvuslik kunstimuuseum. Sealne õpetatud sekretär, kellega kohtusin, ütles, et kollektsiooni järgi peetakse seda muuseumi kunagise Nõukogudemaa neljandaks. Eespool siis kuulsad Ermitaaz ja Tretjakovka ja Vene muuseum.

 

Miks-küsimus jääb

Olen otsinud vastust, miks pean Peni nii suureks meistriks, miks just tema sealses kogus teiste meistrite seas silma ja pähe jäi? Päris vastust ei ole ju, ehk juhus… Üks põhjus paljude seas on muidugi, et me Eesti tõlkijad on tõlkinud juudi kirjandust. Siin kummardus Kalle Kasemaale ja eriti Enn Soosaarele, kes aastaid tagasi polnud poliitik, vaid tõlkis meile Saul ehk siis Solomon Bellow´ suurepärased romaanid “Püüa päeva“, “Herzog” ja „Mr Sammleri planeet“… Mina olin selleks Minski kohtumiseks ette valmistatud just tänu teile.

Ja nüüd panen punkti, et siia palju Yudeli pilte mahuks!

 

 Isaac Bashevi poeg Singer lõpetab oma novelli „Surnud moosekant“ nõnda:

Aastad läksid edasi, aga surnud moosekanti ei unustatud. Teda kuuldi öösel külmas sünagoogis mängimas. Tema vaikne viiul laulis saunas, vaestemajas, surnuaial. Linnas räägiti, et ta käib pulmades. Mõnikord mõne pulma lõpul, kui Szydlowieci pillimehed oma mängimise lõpetasid, kuulsid inimesed veel paari viibinud poognatõmmet ja tundsid nendes ära surnud moosekandi.

Sügisel, kui lehed langesid ja tuul Püha Risti mägedelt puhus, kuuldi sageli korstnas vaikselt meloodiat, habrast, nagu juuksekarv, nukrat nagu maailm. Isegi lapsed kuulsid seda ja pärisid: “Mamma, kes seal mängib?” Ja ema vastas siis: “Jää ilusti magama, laps. Seal mängib surnud moosekant.”

Novell on ilmunud Loomingu raamatukogus nr 50 -52 1980. aastal, raamatukese on tõlkinud Enn Soosaar.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga