Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esmakordselt 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üle Alo Lõhmus.

Rein Maran on oma loodusfilmidega me, eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Vaid nõnda on inimese elu rikas.

„Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Näitab eesti keele suurust. Eesti oma suur filosoof Uku Masing kasutab väljendit elusamus. Elusam elu siis. Rein Maran on osalenud üle saja filmi tegemises, nende seas on üle viiekümne autorifilmi me looduse elust ja elukatest. Kõigis oma filmides on ta püüdnud näidata ja mõista, kui keerukas elu tegelikult on. Näiteks seal „Ööbiku” raamatu alguses kõneleb ta loo, kuidas sattus sõjaväest vangilaagrisse, söekaevandustesse… Ta arutleb, et kui ta ei oleks laagrisse sattunud, ei oleks ta filmimeheks saanudki. Veel enam: „Kui mind poleks arreteeritud ja ma oleksin edasi jäänud lennuväe sõjakooli, siis ma ilmselt praegu ei elaks. Sest niipalju kui mul on andmeid oma kursusekaaslaste kohta, ei ole neist ükski praegu elus. Enamik neist tapeti Aasias peetud sõdades maha. Neile topiti selga Korea või Vietnami mundrid, kuigi nad ei osanud sõnagi nende rahvaste keelt. Kuid lennata nad oskasid. Ja nad said hukka, sest Ameerika lennukid olid paremad.” Laagri kohta ütleb Maran, et sai sealt väga korraliku ülikoolihariduse. „Diplomit küll ei antud, aga see ehk polegi nii oluline.”

Rästik

  1. aastal tuleb Maranil välja film „Tavaline rästik”. „Ööbiku” raamatu sellele pühendatud peatükk algab tõdemusega, et see film kuulub „nende filmide kihistusse, mis on pühendatud loomadele, kelle suhtes inimese ettekujutus on kõige ekslikum”.

Just ses peatükis ütleb ta, et „loodus on ratsionaalne, lõbu pärast tapab ainult inimene”, ja räägib oma tutvusest rästikutega muuhulgas ka loo, kuidas ta kevadise kõigusoojase mao oma peopesale  istuma laskis. Lamas ise pikali maas, käsi välja sirutatud ja ootas. „Kogesin ise, et madu tõepoolest tuleb käe juurde, pikapeale tuleb ta ka ilusasti peopesale ja tõmbab sinna rõngasse, tunneb end seal hästi.”

Tunnistan, et kogu see raamat on loodusest, kuid samas täis eeskujuvõtmist väärt õpetussõnu. Sealsamas rästikuloos näiteks ütleb Maran, et võttis enne filmi tegemist ühendust kohalike maotundjatega. Ja siis pistab sinna sisse ütlemise „ning, et ma ei kannata eriti nimetamisväärselt rahvusliku piiratuse all, siis ka Moskva serpentoloogidega”. Nii on, kõigi oma filmide puhul püüab autor Maran enne oma filmitava eluka, kangelase kohta teada saada niipalju kui vähegi võimalik. Alles siis saab sulguda üksindusse ja tunda ise, omal nahal, ise kogeda, mille ja kellega on tegu. Raamatut lugedes ei leidnud ma otsesõnul öeldult, et Rein Maran loodust tundma õppides õpib tegelikult tundma inimest, aga seal mõtete õhus on see olemas igal hetkel.

Eksperimendi – rästik peopesal – kohta ütleb ta, et „olen kõike muud kui uljas inimene, aga see kontakti tunne, mis mao peopesal viibimisel tekkis, oli imeline. Kehalise kontakti tunne on ürgne tunne, see muudab looma sulle omaseks”.

Oma elust rääkides on Marani rõhuasetus ikka sõnadel õppimine ja tundmaõppimine. See võib tunduda tavaline, aga pea kõigi lugude juures räägib meister ka tunnetusest ja juhusest kui olulisest komponendist elus ja loomingus.

Samastumine

Maran püüab ja saab loodusega üheks vahel, unustab aja, tajub, kui imeline see on. Aastataguses intervjuus Maalehele ütleb 85aastane Rein Maran: „Selleks, et ümbritsevast osa saada, tuleb omaks võtta antud keskkonna tavad, liikuda vaikselt, ruttamata, muutuda võimalikult märkamatuks. Aegajalt tarduda paigale. Eriti siis, kui märkad mingit liikumist. Tasapisi, samm-sammult hakkad märkama kui mitmekesine ja rikkalik elu sind tegelikult ümbritseb.” Ilus on see, et öeldu ei ole ütleja suus vaid sõnad, sõnad, sõnad, vaid ta on nõnda elanud ja selle elu filmidesse valanud. Oma lugudes ses kõne all olevas raamatus käib Maranil jutust aegajalt läbi mängufilmi teema. Muidugi on ta pika elu jooksul mängufilmide juurde sattunud, ühe, ebatavalise „ Laanetaguse suvi” ka ise teinud, aga Maran (ka see on filmitegijate seas ebatavaline) ütleb, et ta ei taha teha mängufilmi. Ta ei taha olla ka fimirežissöör, vaid tahab olla operaator, vaadata maailma läbi kaamera silma. Nii pääseb lähedale.

Ta räägib näiteks makrovõtetest. Ämbliku filmi tehes jättis ta maha suitsemise, öeldes ka, et oli enne padusuitsetaja. „Makrovõtteid tehes oled sa putukale niivõrd lähedal, et nad tajuvad suitsu lõhna. /—/ Kui vaatasin ämblikke eemalt, siis nad tegutsesid, kui aga neile juurde läksin, muutus kõik. Ei olnud palju mõistust tarvis, et aru saada, miks.”

Selles inimese eluloos läbi loomingu kohtab peale  metsaelukate ka inimesi. Maran suhtub neisse samasuguse tähelepanuga, suhtleb teadlastega ja metsaerakutega, metsavahtide ja külaullikestega, osates neis märgata seda, mis õpetab ja elust ime teeb.

Marani elu ja sellest filmide ehk siis loomingu toel tehtud ülevaatlik raamat on tähtis juba ainuüksi sellepärast, et selline tunnetus ei hääbuks muutuvas maailmas. Raamat kinnitab seda, mille Rein Maran on sõnastanud nii: „Mida aeglasemalt kulged, seda avarama ilm.”

 

 

 

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga