Rein Lang: Võitlus keskpärasusega ongi kõige hullem võitlus

alt

Rein Lang.

 

Tallinn suudab mind ikka vihastada. Plaanin intervjuud kultuuriministriga alustada ilusa tõdemusega, et oleme viimastel aastatel ühe katuse all mõelnud koos ilmselgelt nii palju aega, et see võrdub küll mitme puuda soola koos ärasöömisega. Aga pean hoopis pika monoloogi oma lemmikteemal, kuidas mul maal elades kultuuri puudutavaid valikuid üha vähemaks jääb ja ma ka Tallinnast Vaiko Epliku viimast plaati osta ei saa. Letil laiutab Lady Gaga ja püüdlikud tüdrukud mind aidata tahtes ikka väga meelde püüavad tuletada, kes see Eplik on. Mu meelest pole suurt vahet, kas ma tulen Raplast või Pariisist, Eesti plaadipoest ma tahaksin ennekõike leida Eesti muusikat, raamatuid, kunsti…

 

Kultuuriminister Rein Lang, kas ei saaks jõuga maitset korrigeerida eestlastel? Ministeeriumi otsene ülesanne võiks olla Eesti asja ajamine.

No nüüd tulistasid küll otse ja haubitsast. Ütle, kus seal Solarises see plaadipood on?

 

Raamatupoe küljes.

Aa, Apollo müüb plaate, jah. Ta ei ole plaadipood.

 

Palju neid plaadipoode meil on.

Laseringis muidugi teab igaüks , kes on Eplik. See on dilemma, et kui üritad kõike müüa ehk olla koloniaalkauplus, kus müüakse kõike, alates padrunitest ja lõpetades plaatidega, siis paratamatult kaupmees ka ei suuda eristada, mis on hea.

 

Siis peakski siin Kultuuriministeeriumi küljes olema poed, kus müüakse Eesti kirjandust ja muusikat, valikuga, parimat.

Seda me kindlasti teha ei saa. Turumajandus on turumajandus. Siin ei ole täna teha tuhkagi.

Sul on üks miljon kakssada kaheksakümmend tuhat inimest, nagu rahvaloendajad meile ütlevad. On alla miljoni eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest. Ja on teatud asjad, mis turumajanduslike reeglite järgi ei saa töötada ehk siis: ei ole võimalik ellu jääda nõudmise ja pakkumise vahekorra järgi. Midagi pole teha. Ja see on reeglina seotud kõige sellega, mis puudutab sõnakunsti; mingil moel ka sellega, mis puudutab eesti keeles lauldavat muusikat… Orkestrimuusika ja instrumentaal on keelebarjääri-ülene. Eestikeelne film, teatrikunst igal juhul… seal tekkivad…

 

…see ongi koht, kus riik peaks aitama…

…moodsas keeles on need valdkonnad seotud turutõrkega. Riik saab sekkuda ainult siis, kui on olemas turutõrge. Kõik muu, mis toimub turumajandusliku reegli järgi, peab ikkagi turumajanduslikult ka toimuma. Muidu on sotsialism valmis. Eks!? Koondame maksude kaudu raha ja pärast siis targalt jagame. Keegi pole suutnud sellist süsteemi tööle panna.

 

Turutõrked?!

Kui vaadata turutõrkeid kultuuriministeeriumi poole pealt, siis need on eelkõige kõik see, mis on seotud eestikeelsete tüvitekstide loomisega, nende levitamise ja säilitamisega. Kõik algab tekstide loomisest. Kui ei ole enam tekstide loojaid, kui majandusmehhanismid ei võimalda selliseid tekste luua või devalveerub see mingisuguseks sülditootmiseks, siis on kuri karjas. Jah! Selle üle tasub meil olla kõige murelikum tegelikult.

Kirjanikud on alati olnud ja enamasti on ka täna ühiskondades rahvusliku mõtte kandjad., tekstide kaudu rahva ühendajad. Meil on just selles osas (otsib esimest korda sõna)… keeruline periood. Uudisloomingut, mis justnagu läheb ühiskonnast läbi nii, et kõik kõnelevad sellest, on viimastel aastatel väga vähe. Ainult Andrus Kivirähk on ehk selline kirjanik, kelle uus raamat automaatselt jõuab hästi paljudeni.

 

Andruse fenomen on see, et võtab laialt ette, kirjutab lastele, teatrile, täiskasvanutele, lisaks see maailma pilkamine ja kirjandustunnid raadios, arvamuslood ajalehes.

Üliproduktiivne. Aga kas teist sellist kirjanikku, kelle uudisteost oodatakse, oskad nimetada? Hando Runneli luulekogu oli, kohe, kui ta ilmus, vupsti kõigi intelligentsete inimeste laual.

 

Sirbi sabas oled sina ilmselt ka seisnud?

Ei, muidugi. Sirbi tiraaž oli 65 000. Igasse kodusse käis ja nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et teda trükitakse alla kolme tuhande. Selle kohta uuringut pole, kui palju ta läheb kohtades mingitesse kaustadesse, kust teda kunagi ei loeta. Sellele on muidugi kohe vastukaaluks see, et ühte eksemplari kusagil mujal loeb mitu inimest.

Ma olen siin ülikriitiline. Ajaleht ei peaks olema nišitoode omal vabal tahtel. Lehe poliitika ei saa olla selline, et mida keerulisem ja mida vähem inimestele arusaadav, seda parem on. Meil on ka kunstnike hulgas olema selline seltskond, kes ütleb, et kõige parem kunstinäitus on see, kus keegi ei käi.

 

Vahva ju.

Et kunst peab olema selline, mis kedagi ei huvita? Asi iseeneses ja lõputu vaidlus selle üle, et kas Milo Venus on siis ilus, kui ta maa sisse kaevata. Eks neid igasuguseid huvitavaid mõttevälgatusi on küll ja küll.

On neid, kes näevad ka kirjanduses parimana sellist voolu… Et kui on segane, arusaamatu või arusaadav ainult mingile kitsale grupile, kus mängureeglid ise kehtestatakse, siis on väga hea. Kõik muu, see, mida laiad massid loevad, on praht. See on… (siin leiab sõna kohe) huvitav lähenemine.

Rahvuslik sõnakunst ilmselgelt ei saa iseenesega hakkama turumajanduslike reeglite järgi. Oleme arutanud, mismoodi teda toetada. Raamatu tegemine nullist kuni selleni, et ta valmis saab ja keegi selle ostab, on igavesti kallis lõbu.

 

KULKA toetab ometi.

Ei, ega see toetus ei aita palju. Ta maksab heal juhul autori honorari. See kett on palju pikem, see lõpeb sellega, et raamatupood tahab ju ka elada. Raamatupoed on viimasel ajal seatud suurte probleemide ette, sest raamatukaubandus koondub supermarketitesse. Eesti raamatukaubandus on suures osas monopoliseerunud kahe suure tegija kätte. Raamatukaupmees võtab endale 30% raamatu hinnast, isegi rohkem. Ja see ei ole jätkusuutlik.

Teine asi on see, et meil on kirjastusi meeletult palju. Eestis on palju kirjastust ja igaüks üritab paaniliselt välja anda hästi palju nimetusi, et sellega tähelepanu tõmmata mingitki. Seetõttu kannatab nende turundus, kannatab toimetuse töö ja kirjanikud jäävad honorarita. Kõik nad kaklevad omavahel, selle asemel, et konsolideeruda. Eesti-sugusele turule mahuks minu hinnangul heal juhul alla kümne kirjastuse. Üle kümne on sulaselge raiskamine.

Tehakse ka sulaselgeid sigadusi, et kuidagi ise ellu jääda. Ärimudel on vale valitud ja selles olukorras oleks riigil väga imelik hakata seda vale ärimudelit toetama. Või veel hullem hakata toetama kirjastust, kes varastab autorite tagant.

 

alt

Rein Lang.

 

Kas siis valikute tegemine on poliitiliselt lubamatu? Rein Lang on minister ja ütleb, arukusele toetudes, et see on hea ja seda me toetame.

No vot, ega ma ei saa päris nii öelda, et mis on hea ja mis halb. See oleks oma volituste ületamine. Mida me saame teha? Saame luua läbipaistva toetusmehhanismi, et rahvuslikku sõnakunsti aidata. Ja just nimelt seal, kus on turutõrge. Kuna seal on nii palju mängijaid, kirjastajaid… kaupmehed, autorid, kunstnikud, toimetaja ja lisaks kaasaegne värk E-raamatud ja raamatukogud… Kogu see süsteem on nii suur. Kuidas sealt leida optimaalne lahendus, et maksumaksja raha kulutamine läheks õigesse kohta, et ta ei hajuks lihtsalt ära? Oleme aasta otsa neid asju arutanud ja meil üks lahendus on, aga kas see töötama hakkab, ma tõesti ei tea. Karl-Martin Sinijärv ei ole sellega rahul. Tema tahaks, et me hakkaksime mingile kindlale hulgale kirjanikest maksma stipendiumi, teiste sõnadega igakuist palka. Oleme selle kohta öelnud, et, vabandust, kas üürime büroohoone ka, kus kirjanikud kaheksast viieni kirjutavad. Nii ka ei saa.

Eks vaatame, ma ei taha veel detailidest rääkida. Selge on see, et kui pole eestikeelseid tekste, ei ole Eesti filmi, ei ole ka Eesti teatrit…siis on ühel hetkel käru kummuli. Kummuli nii, et see seab kahtluse alla Eesti kultuuri ja riigi olemuse.

 

Kui palju ikkagi sul on õigus kultuuriministrina avalikult välja öelda, et mulle meeldib see?

Ega väga ikka ei ole küll. Eks ole, jah. Paljusus on nii suur. Pealegi inimese subjektiivsed vastuvõtuvõimalused on ju üsna piiratud. See kujuneb lapsest peale, näiteks muusikamaitse. Kui ma ütlen, et mulle meeldib Tšaikovski ja Skrjabin ei meeldi, siis sellega ma tõmban endale ju vee peale. Ma ei saa ehk Skrjabinist lihtsalt aru, mis on väga tõenäoline. Ma olen väga ettevaatlik subjektiivsete hinnangute ütlemisel.

Teatriga on samamoodi. Eesti teatris on lavastusi täiesti seinast seina.

 

Mida sa silmas pead?

Käisin eile vaatamas venelaste tehtud „Snargijahti“. Noh… inglise keeles nice try. (Tõlkida saab seda mitut moodi, aga ilmselt on siin paslik ministri poliitiliselt korrektne variant, kena katse.) Hea ju, et nad üldse võtavad Pepeljajevi lavastama, aga tulemus on kaos. Mitte midagi ei saanud aru, mida sellega taheti öelda.

 

Sa raamatut oled lugenud?

Ei ole.

 

Tead, et see on eesti keeles ilmunud mõni aasta tagasi?

Ei tea.

 

Vaimukas ja hea Mati Soomre tõlge.

Usun. Aga kavalehe pealt, kaheksast nutulaulust… loed selle kiiresti läbi ja saad aru küll, mida kirjanik öelda tahab. Aga kui lavale vaatad, siis seal valitseb täielik tohuvapohu. Mine vaata ära, põnev on vaadata, mida venevennad teevad.

Saša Pepeljajev on meil palju teinud, olen tema asju näinud Von Krahli lausa geniaalsetest lavastustest saadik. Igal pool olen saanud kineetilisest teatrist mingisuguse pildi. Siin nüüd küll ma ei saanud mitte midagi aru, mis toimub. Kõik hüppavad ja kargavad, aga mis on kineetika ja teksti seos? Minule jäi see küll täiesti arusaamatuks. Mine vaata ära.

 

Vene teater hakkab muutuma äkki?

Jah, hakkab hundist ja seitsmest kitsetallest välja tulema. Mina ei saa sellest aru, miks peaks Tallinnas pidama odavat ja ebakvaliteetset Vene provintsiteatrit, milline ta on olnud juba aastaid. Vilets tase.

 

Näitlejad ei püsinud seal teatris, läksid võimalusel Moskvasse ära, ei ole kõik kehvad.

Mineku põhjus on, et seal pole olnud kunstilisi taotlusigi. Kaua sa ikka mängid kitsetallesid ja ehk hunti. Nüüd oli siis kolm musketäri. Ja ega pill naljalt pidama ka ei taha jääda, kui su kõrval on kultuuriareaal, potentsiaal 150 miljonit.

Aga kui me üldse siin Vene professionaalset teatrit tahame pidada, siis peame saama sinna kellegi kaasaegse uue põlvkonna venna, kes suudab enda järel vedada mingi seltkonna ja ka vaatajad.

 

Täna see nii juba on?

Õnneks jah. Eks näis, kui kaua Marat Gatšalov vastu peab. See on ju järgmine küsimus, inimese sisse sa ju ei näe. Ma tahaks väga loota, et see mees on hingega asja kallal.

 

Nägin teda Moskvas. Ta on kunstnik.

Tahaks väga loota. Muide, Gatšalov tahab võtta kursust. On selge, et Tallinnas ta seda teha ei saa ja praegu räägib ta läbi Viljandi kultuuriakadeemiaga. Ta ütleb õigesti, et kui pole altpoolt tulevat pealekasvu, ei juhtu mitte midagi.

 

Ja siis, kui publik teda omaks ei võta, pead sa ise küsima, mis lahti on?

Seda, et publik ei tule, ma muide väga ei karda. Lugu on selles, et temasugune vend… võitlus keskpärasusega ongi kõige hullem võitlus. Vaenlasega, kes on intellektuaalselt tasemel, nendega on huvitav ja nendega vastamisi olles sa mobiliseerid ennast. Aga mingi halli keskpärasusega, kes teeb täpselt nii palju, nagu on ette nähtud, ja mitte kübetki rohkem… vaat nendega on kõige keerulisem. Tulemust sealt ei tule, aga sul ei ole võimalik ka vastu hakata. Kui tekib uus tase, siis mina ikka loodan, et see teater hakkab rääkima ka eesti kogukonnaga, mitte ainult vene omaga. On olnud aegu, kui eestlased Vene teatris käisid ju.

 

Muide, mitu noort vabanäitlejat on öelnud, et mängiksid küll vene keeles, õpiksid selle ära, kui oleks huvitav lavastaja ja roll.

Seda Marat ilmselt peab hakkama ka tegema, et kasutab ka Eesti näitlejaid. Tuleme korraks Vene teatri olemasolu õigustuse juurde üldse. Kõige vähem on mõtet teha kunstilist isetegevust kesklinna majas. Kui me räägime etendusasutusest, mille nimi on teater, siis see peab olema kunstiliselt mingisuguselgi tasemel. Selle juurde käib ka kindlasti publikuhuvi.

Oleme siin sõnastanud sellise kriteeriumi, et iga teater, kes saab riigi käest toetust, peab ikka kolmandiku oma eelarvest ise suutma kokku ajada. Kui see jääb alla kolmandiku, siis tähendab see, et inimesi ei huvita, siis kaob ära õigustus maksta maksumaksja poolt rohkem peale. Seal on erandid ja erand on muusikateater. Sest ei Estonia ega Vanemuine seda kolmandikku piletitest kokku ei aja, täitsa kindel. Seal peab olema täismõõtmeline orkester ja balletitrupp ka. Kui balleti piletihind oleks 60 eurot, siis keegi sinna ei läheks lihtsalt.

Me peame selle poole liikuma, et üha rohkem on teatrietendus turumajandusliku suhtega, mis ei tähenda muidugi seda, et riik lõpetaks toetamise. Kuskil on olemas mõistuspärane proportsiooni piir, ma ei räägi absoluutsummast. Me ei saa ju ütelda, et meile mingitel põhjustel üks teatritrupp meeldib ja maksame teie kulud sada protsenti kinni kümme aastat järjest, tehke, mis tahate. Mõnedel muide ongi selline ettekujutus, et nii võikski olla. Et siis me looks kõrget kunsti ja käiks välismaal, teeks koostööprojekte igasuguste teiste teatritega. Tooks Eestile au ja kuulsust ja muud ning sooviks riigilt erikohtlemist turunduslike nippidega.

 

Vihjad NO teatrile?

(Hästi kavala rebase näo ja häälega) Noh, natukene, võib-olla jah.

 

Kuidas suhtud?

Noo, mõned asjad on kokkuvõttes olnud ju väga head. Kui seda teatrit ei oleks tekkinud, oleks pilt palju vaesem. Selles mõttes au ja kuulsus, aga…

 

…aga?

Väga hea, kui keegi on kriitiline, aga siin on üks oluline konks. Väga hästi ütles Mladen Kisselov, et kui te räägite siin poliitilisest teatrist olukorras, kus teil saalis istub kogu valitsus ja lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni, siis rääkige parem millestki muust. Poliitiline ja ühiskonnakriitiline on teater seal, kus pärast etendust on oht, et näitlejad viiakse vangimajja. Kiusatakse taga ja kõike muud. Seda ju Eestis ei ole, nõnda et ärme räägime ühiskonnakriitikast, räägime kunstilistest taotlustest ja sellega seonduvast. Kui nad nii palju ei jahvataks sinna juurde, siis oleks ju kõik päris tore.

 

Sa oled ajakirjanduse ja ajakirjanike suhtes hirmus kriitiline, ma olen ka, äkki meil ikka võiks olla mõni leht, Sirp näiteks, millel oleks tõsine kaal?

Ma olen mõelnud, kuidas see asi Eesti meedias on läinud nii rappa nagu ta on. Üks põhjus on lugu aastast… ma arvan, et 1997, ei mäleta, ehk veel varem. Tookord kogunesid kõik peatoimetajad ja lepiti kokku selline printsiip, et üksteist ei koti.

 

Väga hea ju.

Tõesti!? Ehk siis tehti kartell. Oled sa lugenud, et Postimees juhtkirja tasemel astuks Päevalehele vastu? Põhjuseid oleks ju küll. Kunagi ei minda konkreetseteks ega kritiseerita. Tulemuseks on mingi tasapaks jama. Kui omavahel debatti ei teki, siis kuidas nad tahavad, et see tekiks ühiskonnas? Meediakriitika suhtes ollakse ülitundlikud. Panime omal ajal Kukus käima saatesarja „Olukorrast ajakirjanduses“, selle eest genereeriti mulle pressivaenlase tiitel. Tase on ikka masendavalt madal. Ajalehtede liidule lähevad korda ainult kõige merkantiilsemad huvid, et oleks tagatud ajalehtede omanike kasum. Aktsioonideks ollakse suutelised vaid siis, kui keegi räägib käibemaksu soodustuse äravõtmisest. Siis hakkab tohutu siblimine. Aga et iga päev hoida üleval mingit ühiskondlikku arutlust no ei.

 

Mida siis teha?

Ühel hetkel, kui vint täielikult üle keeratakse, siis ehk käivitub parlamendil riigi ja rahvuse säilitamise instinkt ja nad keeravad sellel seltskonnal kaela kahekorra. Ei saa ju ikka ütelda lõpmatuseni, et avaliku elu tegelasega võib meedia ümber käia nagu kaltsuga. Talle voodisse ronida…

 

Labasus…

Ajakirjanduse juurest teatri juurde tulles NO teater valdaval enamusel juhtudel ei lase lavale sellist asja, mis oleks kunstiliselt ebaküps, igav jama, mille peale kõik niisama kehitavad õlgu ja lähevad minema.

Aga on teatud asjad, mis mulle isiklikult tõesti ei meeldi. Näiteks kui toiduga mängitakse, siis mul tekib blokk, tsirkust ma toiduga ei teeks. Laval ropendamisega on nii, et kui seda tehakse teatud kontekstis, siis võib ta olla väga õigel kohal, aga kui seda tehakse ainult ropendamise pärast, mida on ka Eesti teatris küll ja küll, siis see mõjub mõttetult. Nagu ka paljalt ümber lava lippamine, vahepeal oli see nii hirmus moes.

Jänedal näiteks sellel suvel mind pisut blokkis raamatute pildumine.

 

Tahame leida näitemängu, mis muudaks maailma“ kasvas esietendusest viimaseni heast väga heaks.

Kõik baseerub fanaatikutel. Kui ei oleks Märt Meost oma uskumatu elaaniga, me ei näeks pooli asju. Tšiili link, Marat Gatšalov on tema maale toodud, Tõstamaa ülesäratamine, Gerda Kordemetsa esimesed lavastused teatris… Väga kõva sõna.

 

Praegu on R.A.A.A.M…

…Teheranis. Saatsin Märdi teele ja ütlesin, et anna siis tuviga teada, kui teid türmi viiakse. Iraan on hästi turistisõbralik erinevalt paljudest teistest islamimaadest. See on kaduvväike võimalus, et seal mingi ekstsess tuleb. Samahästi võib miskit juhtuda Venemaal, aga seal me käime kogu aeg ringi oma kultuuriinimestega ja ei karda midagi.

 

Siis kui ministreid valiti reformierakonnas, mul on selline tunne, sa kohe tahtsid kultuuriministriks?

(Itsitades) Tegelikult ei olnud nii. Ma olin kuus aastat justiitsministrina teinud oma erialast tööd. Tead, see on tappev, see on mõrv. Ma ei tahtnud üldse valitsusse, see oli peaministri kõva palve. Parlamendis oleks olnud mõnus, aga kui sa oled ühe kambaga võitlusse läinud ja ütled lihtsalt, et nüüd närige ise see pori, mina ei viitsi see ei ole minu moodi. Pealegi, Laine Jänese jätkamine oli paljudel põhjustel võimatu, ehhkki talle on ka natuke liiga tehtud.

 

Kust sinu teatrihuvi pärit on?

Ma olen kogu aeg teatris käinud ja kontsertidel. Ma ei ole väga suur lugeja, keskendumine raamatusse hakkab töö kõrvalt muutuma raskeks. Kinos ma ikka üritan ka käia.

 

Mäletan sind pärast „Jumala narride vennaskonna” esisetendust oma autolt lund kraapimas. Teised olid siis miskil Euroopa filmigaala punasel vaibal. Sa valisid teatri?

Äkki oli nii. Minu jaoks ei ole see punane vaip oluline, higista seal smokingis. See on nüüd tööstusturunduse trikk. Nüüd, kui poliitikategelased üritavad sinna sisse trügida, mõjub see täiesti naeruväärselt.

Tegelikult ega Eesti rahvas ei ole loll. Ega need, kes on trüginud Kroonikasse, punasele vaibale, mingisse seltskonnasaatesse televisoonis, hääli ei ole saanud. Rahvas saab aru, kas on tühi koht või on inimesel midagi öelda ka.

Mina ei ühine selle seisukohaga, et meil on parteide kaudu tulnud kari lolle riiki valitsema. Nojah, parlament on paratamatult ühiskonna läbilõige. Meil lolle on ühiskonnas ka päris piisavalt. Üldiselt on võtmekohad arukate inimese käes, iseasi, kas suudetakse nendes erinevates ideedes leida ühisosa, mis edasi viib, või kaevutakse oma kaevikusse ja tulistatakse sealt nagu esimeses maailmasõjas, kus kaks aastat loobiti üksteisele granaate kaela. Selle üle peaks muretsema, et ei oleks kaevikusõda, meil on vaja kiirelt edasi minna. Aga meil juba aasta otsa kestab kaevikusõda. Rakendada kogu meediajõud valitsuse tampimisele on ikka väga mage. See on täpselt see, mis juhtus Itaalias, me oleme seda kordamas. Ma loodan, et ta meil läheb mööda, et ei ole järgmine peaminister Hans H Luik. Kogu see Lääne demokraatia… Nii kurb, kui see ei ole mida rohkem on demokraatia arenenud ja mida rohkem on inimestel vaba aega, seda rohkem on ikkagi ka seiklejad saanud poliitilist võimu. Tulemus ei ole olnud kõige parem. Eestil on selles mõttes pagana hästi läinud, tohutult hästi.

Meie suurim probleem on see, et me ei tea, mis suundumused ühiskonnas on. Me oletame, kuulame tänaval juttu, aga uuringuid pole.

 

Tuleks teatri juurde jälle: mis sind teatris rõõmustab hetkel?

Ma… et Tartust hakkab tulema uus Toominga ja Hermaküla tandem.

 

???

Ivar Põllu ja Uku Uusberg. Nad teevad oma käekirjaga asju, tulevad ühel ajal ja samas on väga erinevad. Põllu on igal juhul väga kõva tegija, suur boheemlane sealjuures ja institutsioonide vihkaja. Ja Uusberg jälle on täiesti kontrollimatu kunstnik, temale meeldib institutsioonis töötada. Teda kõik direktorid kardavad, sest ta jõuab kokku keeta tohutu hulga segadust. Aga tulemus on see-eest väga äge. Nad muudavad teatrit.

Ja kogu Eesti teatris rõõmustab see, et saasta on ikka üsna väheks jäänud.

 

 

Eraldi:

Rein Lang NO Ühtse Eesti suurkogu aktsioonist, kus ta osales:

Kui NO otsustas lavastada etenduse Saku suurhallis, siis nad tegid aktsiooni, proovietenduse oma majas. Kogu ülesehitus oli sama ehk siis totaalne publiku manipulatsioon. Plaan oli, et publik tõuseks kohtadelt ja koguneks lavale, uue poliitilise jõu selja taha. Ehtne kolmekümnendate Saksamaa. Ja nende kontsept oli selline, et nad nii kaua jauravad seal lava ees, kui terve saalis istuv publik läheb lavale.

See kukkus läbi sellepärast, et mina istusin edasi nagu padakonn, Arro Tõnis ja kes seal veel olid, istusid samamoodi, umbes üks neljandik või kolmandik saali jäi oma kohale. Rasmus Kaljujärv veel hüüdis, et Rein, mis sa jamad, tule ka lavale. Ma küsisin, miks ma peaksin tulema? Nad olid 100% kindlad, et kõik õnnestub, see mäng oligi selle peale ehitatud. Ja kuna neil oli see esimene katse, mis ei õnnestunud, siis nad kaotasid pea. Ei osanud sealt edasi minna. Ja kõik lõppes ära selle koha peale.

Ma ei tea, kes selle turunduse välja mõtles, aga Tiit Ojasoo ütles „Kolmeraudse” saates, et Lang nurjas etenduse, kuna hõikas vahele. Mina ei olnud kade, kuna Delfi tegi sellest uudise, ma ütlesin Ojasoole, et kuna ma olen hariduselt jurist ja mulle ilgelt meeldib kohtus käia, läheb asi kohtusse, kui sa ei riputa selle etenduse videot üles. Riputasid. Sellega oli debatt lõppenud. Muidu oleks saanud selle üle lõpmatuseni heietada, et Lang oli juua täis ja kes teab, mis veel.

Mina pärast Ojasood hoiatasin, et palgake Sakusse mingi turvafirma, et muidu pärast teie vastutate, kui seal kellelgi nina lömmi lüüakse.

Tintla on hea nimi Ilvesel välja mõeldud , Tintla ei saanud mõhkugi aru. Ei saanud aru, et tegemist on tavapäratu teatriprojektiga, mis tavapärane. Meedia hakkas sealt kohe otsima mingit tohutut poliitilist aktsiooni ja uue partei loomist. Sellepärast käis see vint juba niipalju enne Saku suurhalli maha, et see etendus lõpuks oli kohapeal paljudele pettumus. Mina ise seal ei olnud, olin siis ära.

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga