Regilauljast kombinaatrahvaks

alt

Jalgratas Ameerikas. Olevat turismimagnet.

 

Tundub, et oleme oma iseolemise ja rahvaks olemise ja vabaduse ise käest andnud.

No juba aastaid ei suuda ma ilma iroonia või pilketa öelda kõva häälega lauset: “Mina olengi Eesti riik.” Aga peaks mu meelest. Iga eestlane peaks. Ja kui võimalus on, siis võikski ütelda. Mina ei saa.

Mäletate, kui meie vabadusetee taas algas, kuidas siis tabas teedel altkäemaksu võtvaid reapolitseinikke avalik hukkamõist. Küllap saab keegi kohe tõdeda, et nüüd enam ükski politseinik altkäemaksu ei võtagi.

Aga miks? Sellepärast, et see vahelejäämise korral enam ära ei tasu? Sellepärast, et politseinikke on vähe?

Samas – hoolimata alustava politseiniku tuhandeeurosest palgast, ei taheta seda tööd teha. Ma mäletan hästi kümne aasta tagust loosungit “Polit­seiniku amet kogu eluks”.

Aastad on tuimaks teinud. Reapolitseinike pisisulideks osutumine ei ületa enam ka kollaste lehtede uudisekünnist. Mina viimati tõsiselt ehmatasin siis, kui lugesin esimest korda, et Eesti Vabariigi kohtunik osutus kurjategijaks. Mõtlesin, et nii, nüüd ei ole enam miski püha.

Aga nüüdseks oleme jõudnud aega, kus president küsib ordeneid tagasi. Ja maailma targad vanamehed on sajandeid kirjutanud, et haritud inimese tunnuste hulka kuulub oskus näha kaugele…

 

 

Ajalooline harjumus

Ehmatasin iseennast, kui ühel vestlusõhtul, kus haridusest räägiti, ütlesin: “Mina tean, kuidas asjad peaksid käima. Laps sündides on pisike ja kasvab suuremaks aegamööda, samm-sammult. Nii peaks seadma ka tema kooliskäimise. Et alustab kodulähedasest pisikesest koolist ja läheb kasvades edasi, suuremasse ja kodust kaugemasse.”

Ehmatasin, kui suure sisemise veendumusega see tuli, ja teadmisega, et nii peavad asjad käima. Muidu ma ju ka ikka sekeldan nii-naa, et olla kombekas. Nüüd tean, et see kombekus on mind surmani ära tüüdanud.

Aga meie riigis on miskipärast suund hoopis massiharidusele ja kombinaatkoolidele. Mis siis et ajalooline harjumus sellele vastu kõneleb. Mis siis et ühikuid kasvatada ja õpetada võivad vahest suured riigid ja rahvad, kuid meie saame olla rahvas vaid siis, kui siin kasvavad isiksused.

Noor Jaan Kaplinski kirjutas luuletuses “Vercingetorix ütles”: VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid / võtta meilt maa, kus me elame, / aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.”

Ses luuletuses on sees ka meie saatus. Oleme unustanud isade keele ja kõneleme isandate keeles. Isandate keel ja orjamentaliteet… Ja siis ikka veel imestame, et noored ja haritud lahkuvad.

Noor Kaplinski jätab selles luuletuses lootuse: “Tuleb tund ja Rooma aplus / latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast / tulnute rusika all.” Kui meil siin kõik on läinud, kes ja kust siis tuleb?

Me elame omavalitsemist mängivas riigis. Kõigil tasanditel. Sõna “demokraatia” on ammu mängulisus kuubis, et mitte öelda valetamine – valetamine iseendale. Ja sellele valetamisele kulub meie aeg.

 

Tõkkejooksu tõlgendajad

Mind juba nädalapäevad inspireerib mõtlema TÜ Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja essee “Aja ahistavad asjaolud” ajakirjas Universitas Tartuensis. Ta ses muu hulgas ütleb, et aeg on üks neid väheseid asju, mis meie käest täiesti pöördumatult ära libiseb.

Barkalaja mõtleb nii: “Tegemiste energia ning ajakulu asjaolud sõltuvad keskkonnast. Lihtsaim võrdpilt on saja meetri jooksu ja tõkkejooksu kõrvutipanek. Kui me vabatahtlikult lisame oma jooksurajale tõkkeid, siis loomulikult kulutame täiendavalt pöördumatult kulgevat aega (seda isegi juhul, kui tõkked on kujuteldavad ning terve staadionitäis rahvast neid
ei näe).”

Mind ikkagi see tõkkejooksu kujundi täpsus rabas. Näiteks üks demokraatia mängimise tõke. Paar aastat tagasi või millal, see pole lõpuks tähtis enam, võeti meie riigis suund, et igas maakonnakeskuses võiks olla riigigümnaasium. Kõik ju õige iseenesest, miks ei võikski olla. Aga tegelikult oli see “võiks” juba siis vaid demokraatia mängimise sõnakõlks.

Teine samasugune ilus mäng, vale, oli, et selle üle otsustab kohalik omavalitsus. Ma Raplamaa ja Rapla valla mängu vaatasin pealt – nii mage olukorras, kus lõpptulemus on tegelikult ette teada. See, et riigigümnaasium tuleb Raplasse, oli ette selge. Ometi algas tühikargamine. Moodustati töögrupid ja palgati nende juhid. Räägiti läbi ja peeti nõu. Kõik tegid tähtsat nägu ja tähtsaks ei osutunud mitte keegi.

Hetkeseis on selline, et riigigümnaasium loomulikult Rap­lasse tuleb. Ning sellega on löögi all traditsioonidega ja toimivad gümnaasiumid Märjamaal ja Kohilas. Sellel, mida kohapeal otsustati, pole mingitki kaalu, Rapla ise ka on juba kaotanud…

Te võite siin minuga koos mõelda mis tahes ja vastu vaielda, aga kui demokraatia mängimise asemel tehtaks tarku otsuseid, no mu pärast ka rumalaid, saaks tekkida midagi uut. Mõtlemisvõimelised saaksid mõelda, kuidas edasi, selle asemel et lihtsalt teha nägu: meie olemegi need, kes muudavad.

Omavalitsuslikku otsustusõigust ei ole meil kahjuks enam ammu. Ja selles pole süüdi keskvalitsus Tallinnas, kes on hiilivalt omavalitsuste raha ja sellega ka otsustamisõiguse ära varastanud, vaid need inimesed, kes kohtadel on seda võimu pidanud hoidma. Selle asemel, jah, et hoida, on nad selle ära andnud, nagu ei oleks see meie Eesti riik! Ära andnud, et enese nahk säiliks, mitte riik. Mõelge jõust – 213 vaimselt ja füüsiliselt tervet ja tugevat vallavanemat ja linnapead. Ka volikogud.

 

Isade maa

Pühapäeval rääkisin noore sõbraga, kellega esimest korda vestlesime 2006. aastal. Tookord tema naine ootas last ja poiss siiralt uskus, et saab ta kunagi panna pisikesse maakooli oma kodukohas.

Nüüd see noor isa enam väga ei usu elu võimalusse väikeasulas. Kool, mida ta silmas pidas, on kohaliku omavalitsuse, volikogu otsusega kaotatud. Sõber arutleb tõsiselt, kas panna laps pisikesse kristlikusse erakooli või suuremasse kooli kodu lähedal. Ja need mõlemad koolid on Tallinnas.

Tõsi, ega laps suureks kasvamata jää, kui kohe pisikesena suurde kooli torgatakse ja lastakse seal siis, uppumistunne kuklas, ujuma ja harjutatakse kõrgust hüppama. Kas see laps aga suureks saades suudab veendunult ja väärikalt öelda “mina olengi regivärss”, “mina olen eestlane”, on juba rohkem kui kaheldav.

Ma kuulsin üht Ukraina sõja intervjuukatket, kus noor hääl vene keeles ütles: “Me seisame selle maa eest.” Mis maa eest nad surevad?

Kui vale ei ole enam eemaletõukav, vaid on meie aja kangelane, siis ilmselt olemegi suurrahvaks saanud. Rääkigu siis valimisvõidujooksus poliitikud mida tahes.

Ma küll ei taha mingi hinna eest olla viimane, kes veendunult julgeb öelda: “Mina olengi eesti regilaul.” Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga