Raplamaa „metsavennad“ professionaalse filmitegemise võsas

 

Balti Filmi- ja Meediakool (BFM) tegutseb Tallinna ülikooli hõlma all viiendat aastat. Raplamaalt õpib ses koolis hetkel filmitegemist viis noormeest.

 

Martti Helde (režissöör) Kohilast:

Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kohilas. Kohila kodu on mu inspiratsiooni allikas ning koht, kuhu pealinna elust rahunema tulla. Vaatan alati edasi minnes tagasi kodualevi poole – see teeb mõtte puhtaks ja hinge soojaks. Kohilast sain oma erialase tuule ja innustuse, millega edasi liikusin.

Filmikool õpetab piltlikult tähti tundma, õpetab sulle algteadmisi laiuvast filmimaailmast. See on kui algkool. Filmikoolist leiad inimesed, kes hingavad sinule sarnaselt ning kellega on koos hea mõelda, lugusid jutustada ja lihtsalt kõrvuti istuda. Edasi tahad juba ise minema – nendesamade inimestega. Meie kool on lapsekingades aga ta on juba nüüd, selle nelja aastaga, kui mina olen kooliga seotud olnud, palju edasi liikunud.


Kool õpetab iseseisvust, nägemist, kuulamist ja enesekriitikat. Aga selle peab kõik ise üles leidma. Mida meie koolis ei ole, on teatav personaalne lähenemine. Usun, et filmikool peaks jääma rohkem isiklikuks. Et sisseastuvatele noortele loojatele jõutaks pöörata vajalikku tähelepanu. Nagu see on Soome filmikoolis ja teataval määral ka lavakas. Kardan, et hetkel võetakse vastu liiga palju tudengeid ning kõigile ei jõuta võrdselt tähelepanu pöörata. Kahjuks.

Ise olen tegelikult kooli lõpetamas. Olin BFMi nö esimese lennu tudeng, nüüd tegin lühifilmi (lõputöö) “Külm on”, kus muide mängib ka Rapla poiss Mikk Jürjens ja muusika teeb Pärt Uusberg. Juhtus tulema selline Rapla film. Olen loonud oma ettevõtte ning kooliga rohkem väga seotud ei ole. Samuti tegin möödunud aasta PÖFFi klipid. Seega olen pigem tegev selles sfääris juba, rohkem kui koolis.

 

Elari Lend (produtsent) Kohilast: BFM on kool, kuhu ma tahtsin teadlikult minna, mitte lihtsalt kuskile midagi õppima, vaid pärast pikemat vaheaega teist kõrgharidust omandama, alal, mis mulle oli pikemat aega pinget pakkunud.

Me kool on otsapidi üks osa Tallinna Ülikoolist. See aga erineb suurest koolist selle poolest, et meil on õppejõududega hoopis vahetumad suhted. Suures majas valitseb kombinaatklasside anonüümsus. Me kõik tunneme ennast seal kohustuslikes ainetes üsna võõrastena. Samas oma eriala (produtseerimise) ainetes on tihtipeale selline mõnus 5-6pealine vestlusring. Suhete jutt kehtib ka osakonnajuhatajate kohta. Jüri Sillarti jutule minek ei ole punasele vaibale minek, vaid kui sõbraga nõu pidamine.

Selleks, et filmiprodutsendiks saada, ei pea tingimata koolis käima. Aga üheskoos õppides tekivad kindlasti pikaajalised koostööpartnerid oma kursusekaaslaste seast. Teiseks on minu jaoks väga meeltmööda filmiteooria ja ajalooga seotud ained, mis avardavad silmaringi ja annavad teatud suuniseid. Produtsent ei saa olla lihtsalt suure rahakoti ja sigariga paks mees, vaid ta on kahtlemata üks lüli loomingulises meeskonnas.

 

Madis Reimund (operaator) Raplast: Nii, miks film? Nii nagu fotokunst, nii ka filmikunst seisneb hetke püüdmises, sellele sügavuse, tähenduse ja elu andmises. Kunstnik annab visuaalsele kujutisele võime jutustada, informatsiooni ja emotsioone edastada, mõtteid äratada. Mulle meeldib visuaalne maailm, kõnelda läbi pildikujundite (mitte, et ma keskkoolis oleks aru saanud, et just see mulle meeldib).

Kuigi BFM on rohkem (loe: täielikult) mängufilmi suunitlusega, tunnen mina järjest enam, et tahaks teha dokki (dokumentaalfilmi).

Tulevikus (olevikus) tahaks just näha-teha-kajastada Eesti ainestikku ja ehedat elu, millel oleks ühtlasi ühiskondlik tähendus.

Selles koolis õppides olen hakanud avastama filmide tegelikku sisu ja järjest enam nopin kirja pudelist, mille režissöör on üle parda visanud – “message” (häälda nagu loed – Jüri Sillart tavatseb öelda), filmide mitmetasandilisus, alltekstid. Ega ei saagi öelda, et ühest koolist saab tarkust, eeldused peituvad kusagil palju sügavamal ja elementaarsemal tasandil – tunnetuslikul tasandil.

Filmil peab olema öelda selline sõnum, mis vaatajat sügavalt puudutab. Sellist filmi teisele inimesele soovitades tahab vaataja siis tegelikult jagada temaga iseennast, oma tunnet, otseses mõttes avada ennast teisele. Igaüks teab selliseid filme.

Nagu Sillart oma metafoorilises kõnes toonitab, on film nagu aleksandrikook – tal on mitumitumitu kihti, igaüks maitseb omamoodi, räägib oma lugu, kuid tähtsaim ja kõige paksem on lugu – alumine taignane osa.

Hea on olla filmitudengist metsavend professionaalse filmitegemise võsas.

***

Peale siin sõna võtnute õpivad filmikoolis veel Ott Tiigirand (operaator) Raplast ja Raigo Saariste (režissöör) Kuusikult.

Tuleb välja, et juba tuntud võimalusele teha vaid Raplamaalt pärit teatriinimestest Eesti tippteater, lisandub kohe võimalus moodustada vaid meie maakonna taustaga haritlastest filmigrupp.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga