Randalu ja Eplik tõid Rapla lavale maailma ruumi ja moogerfoogeri

 

Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu.                                                                    Foto: Kalev Lilleorg.

Kolmapäeval andsid muusikud Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik Rapla kultuurikeskuses kontserdi, mis kinnitas väikese maja tähtsat nime. Rapla oli neil hetkedel maailma muusika keskus, oli muusikakultuuri keskel.

See muusika, mida me nüüd esitame, on kirjutatud ja salvestatud nelja kilomeetri kaugusel siit,“ ütles mingil lavahetkel Vaiko Eplik. Nelja kilomeetri kaugusel siis peaks olema Vaiko vanematekodu, Pae külas asuv Kalda talu. Veel mitmeid mehe mõtlemise ja muusika Rapla-seoseid ütles Vaiko lavalt muusikale vahele. Näiteks kuulsa loo „Teismeline libahunt“ juurde jutt, kuidas ta sõbralt raamatu sai, pealkirjaks „Libarebased ja kooljad“. Epliku sõnul see muutis teda. Tegemist on Andres Ehini tõlgitud Hiina klassiku Pu Songlingi novellidega. Raamatututvustuses öeldakse, et see sisaldab suure hulga fantaasiaküllaseid ja salapäraga vürtsitatud põnevusgroteske, mis paistavad silma laia tundeskaala poolest, milles on armastust ja raevu, labasust ja vaimupeensust, tõsimeelsust ja pila. Vaevalt Vaiko Eplik seda raamatu tutvustavat teksti mäletab, aga see, mis Vaiko ja Kristjan Randalu esituses Rapla lavalt kostis, oli vaimupeen, salapäraga vürtsitatud, fantaasiaküllane, täis armastust… muusika.

Vaiko Eplik on oma loomingus ja elus ikka tõusnud kikivarvule, et piire laiendada. Seekord ta tegi seda samuti nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Kristjan Randalu (1978) on klaverimängija, kes õppinud klassikalist ja jazzklaverit Karlsruhe ja Stuttgarti Muusikaülikoolis, Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ja New Yorgis. Aastal 2006 lõpetas ta oma õpingud magistrikraadiga (Master of Music). Kontserdid on teda viinud Euroopasse, Iisraeli, Türgisse, Kanadasse ja USAsse.

Vaiko sõnul teevad nad Kristjaniga Muusikat. See, millist, jäägu kriitikute sõnastada. Mehed valmistasid kava ette ja proovides tundis Vaiko, et Kristjan tunneb tema loomingut, ta kirjutatud lugusid paremini kui tema, autor ise. „See näitab Kristjan Randalu taset. Proove oli vaja ennekõike selleks, et me teineteist tundma õpiksime,“ ütleb Vaiko Eplik.

Vaiko kasutas selles kavas elektroonilist imet, mille nimi on Moogerfooger ehk siis ringmodulaator. Ta lasi läbi selle imevidina oma häält. Masina ja hääle abil tekitas ta koos kitarri ja klaverihelidega saali maailma, mis peatas aja ja igapäevase reaalsuse, laiendas olemise piire. See oli enneolematu ja ilmselt ka kordumatu. Vaiko Eplik toob näite, et mõni lugu, mis kontserdil kuus minutit pikk, oli proovides kestnud 12 minutit. Hea improvisatsioon teadupärast põhineb professionaalsusel ja meistrioskustel. Vaiko Eplik ütles, et loodab koosmusitseerimisele Kristjan Randaluga ka pärast Jazzkaare kontserte.

Ennekuulmatu ja haruldase kontserdi eest Raplas kuuluvad tänusõnad peale muusikute ka Jazzkaare festivalile, Rapla kultuurikeskuse inimestele ja eriti neile õpetajatele, kes oma õpilased seda imet kuulama olid suunanud. Selliseid hetki ei kuule iga päev.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga