Rakvere romanss

 Rakvere teater ja ta ruum on kultuurioaas. Vastasseisu rõhutamata kannab ta sootuks teist esteetikat kui Eestit vallutanud supermarketite buum.

Kõõlume Toomas Suumaniga Rakvere teatrimaja suurel rõdul. Vahime maastikku. Natuke on külma. Pisut on lund. Läbi suurte puude paistval tiigil peegeldub jää.

Mõtlen silme ette jäävat magavat tenniseväljakut vaadates, et ta ei sobi sesse vaikellu. Kultuurioaas, tennisemäng pargis. Tennis sobib oaasi.

Me ei patra. Siis Toomas ütleb: „Pieter Bruegel.” Hetk hiljem täpsustab: „Pieter Bruegel noorem.” Ma kodus leian Brogeli 1565. aastal tehtud maali „Talvine maastik Linnupüünistega” üles. Seal on inimesed jääl. Me Toomasega ka uisutamisest räägime. Kui inimesed on jääl, kui nad uisutavad, siis neil on aega. Me veel otsapidi seda puudutame oma jutus, et oma kodus on kõige parem olla.

Tuulepesad suurte puude okstes

Rakvere teatri elu käib läbi teatrikohviku. See jääb teele. Sealt saab saali ja garderoobidesse ja rõdule. Teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe joob piima. Küsin, kas ta jätkab Rakveres. Üllar on seda teatrit juhtinud 1996. aastast, nüüd on taas konkurss. Ta ütleb, et ei tea, kas valitakse. Ja ei taha sellest rääkida. See, kas valitakse, ei ole öeldud ka just selle kindlusega, mida ootaks Eesti teatri viimaselt Hamleti osatäitjalt.

Neljapäev on. Kell hakkab kolm saama ja kohvik on äkki inimesi täis. Proovid majas on lõppenud ja algab hoopis kontrolletendus. Reedel esietendub Filipp Losi lavastatud lugu „Küllus”. Mis pagana nimi see on ühele lavastusele, olen ammu mõelnud. Küllus oli nõukaajal üks kohvik Tallinnas. Kui ma ei eksi, siis seal, no las ta olla, miskipärast me käisime. Võib-olla kokteili pärast, Vana Tallinn šampanjaga, kirss ja jää iluks sees.

Rakvere teatrikohviku ilu on aga neil päevil küll see, et seal saavad kokku eri põlvkondade näitlejad. Vanad, keskmised ja noored.

Tuleb Volli Käro, Helgi Annast vilksatab, Arvi Mägi on. Siis tuleb Raivo Trass ja seletab mulle ära, kuidas on. Trass teeb proove Donald Tombergi kirjutatud näidendiga „Gravitatsioon”. Lugu sellest, kuidas vanadekodusse kukub meteoriit ja mis siis saab. Kuidas vanad, kes on sesse kodusse sattunud üsna vastumeelselt, äkki pärast meteoriidiüllatust taas omastele tähtsaks ja kalliks saavad. Gravitatsioon inimsuhetes siis, kui ma Raivo jutust õigeti aru saan. Nagu lavastaja Trass enamasti ikka, on ta uuest tööst oma kunagises koduteatris vaimustunud.

Vaatan, kuidas Viljandi kultuuriakadeemia tudengid, terve lõpetav 11. lend kohvikus sebib ja vestleb ja vaikib. Neil on pühapäeval „Thijl Ulenspiegeli” etendus ja Üllar teeb taastusproove. See on see maru kursus, kus eestlased ja venelased pooleks. Täpsem oleks vist öelda eestikeelsed ja venekeelsed. Unustan Rakveres olles neilt või mõnelt neist küsida, kas eestlased on hakanud nende nelja aastaga vene keelt ja kultuuri mõikama. Mäletan, kuidas lavastaja Marat Gatsalov kord kursuse sisseastumiskatsete ajal imestas, et vene noored eesti keelt nii hästi oskavad. Aga jah, tähtis on see, et eri põlvkonnad kokku saavad. See laseb uskuda maailma võimesse isetaastuda.

Ma „Külluse” kontrolli ei lähe. Kannatan esietenduseni. Jään kohvikusse üksi korraks.

Tuleb Eduard Salmistu, istub mu juurde. Küsin, kas ta ei mängigi. Ütleb, et mängib, aga tema mängitav tegelane tegutseb teises vaatuses. Eduard räägib kultuuriklubist, oma uuest ettevõtmisest Rakveres. Nimi on kah: Bueno Vista Sofa club. Seda, kuidas nad sõbraga mööda Eestit ringi sõitsid ja sohvasid ostsid ja kuidas muidujutust tõsiseltvõetav tegemine sai, on huvitav kuulata. Eduard teeb kultuuriklubi programmi, kasutab oma elatud elu sleppi ja maitset. Ütleb, et raske on sellise ettevõtmisega ellu jääda. Aga pooleli ei jäta, kutsub esinema inimesi, kes teevad head muusikat, kunsti ja teatrit. Nad tulevad, tuleks aga ka kuulajaid-vaatajaid piisavalt. Ma ei hakka Eduardile enne etendust rääkima Ivar Põllu ammust jutt sellest, kuidas ta Pärnu linna Genialistide klubi tegemiseks liiga väikeseks pidas. Kuidas Tartusse kolis, et ehk seal ikka jätkub publikut alternatiivile. See meenus, kui Eduard ütles, et ei näinud lavastust „Mikiveri tagi”. Nüüd soojendavad ta kursusekaaslased Ülo Vihma ja Peeter Sauter selle Ivar Põllu lavastuse üles ja mängivad Eduardi kutsel Rakveres Sofa klubis. Tähelepanuväärne on see, et Eestis selliseid sõltumatuid kultuuriklubisid juurde tuleb. Nii linnades kui maal. Ivar Põllu klubist sai teater ja ka klubi tegutseb edasi.

„See kõik on tema…”

Etendus, mida Rakveres teatri väikeses saalis vaatan, on valgevenelase Andrei Ivanovi 2013. aastal kirjutatud lugu, kus üsna igavikulise teemana sees seesama eri põlvkondade kokkusaamatus. Seesama, mida teatrikohvik väikelinnas mu pilgu ees tasandab.

„See kõik on tema…” koosneb monoloogidest, mida peavad ema ja poeg. Dialoog tekib ainult ja alles sotsiaalvõrgustikus, ekraanidel, Facebookis. Ja see on tehniliselt näha kahe toa akendel.

See, kuidas kogu meie maailma inimesed on ninapidi kinni nutitelefoni ekraanides, on globaalne. Olen minagi huviga vaadanud rongis sõitvat noort armunutepaari, kes tunni jooksul kolm korda suudlesid, sealjuures silmi telefoniekraanilt tõstmata. Kehad olid kogu see aeg teineteisesse liibunud, aga silmad mu meelest kokku ei saanud.

Helen Rekkor selle loo lavastas koos kunstnik Maarja Pabuneniga. Lõhe kahe inimese, siin ema ja poja vahel, oskasid naised mu jaoks liigagi ilusaks ja romantiliseks joonistada ja filmida. Mõjuv oli varjumaailma kujund. Tehniliselt kõik klappis. Mulle tundus hiljem näidendit lugedes, et Valgevene üsna kindlasti varjunimega autor lõpetab näidendi üheselt traagiliselt. Sümpaatsed lavastajanaised jätavad otsad lahti. Hoiatavad kuristiku eest, aga mängivad võimalusega, et on olemas ime. Jah, ma olen hetkel traagilisem sellele ekraanide maailmale mõeldes ja samas ka üsna kindel, mõeldes neile kümnetele noorte inimeste arukatele silmpaaridele seal Rakvere kohvikus.

Kino, teatriruumi osa

Kui vale mulje jätab uudis ekraani vahendusel! Selgub, et ma olen Rakvere teatrihoovi kerkinud kinomaja oma peas sootuks teise kohta paigutanud. Kujutasin mingite nurgakivipaneku ja avamise videote pealt ette, et see asub teatri ja selle maja, kus väikese saali sissepääsud kahel pool hoonet, vahel. Vaatega parki. No ei ole nii, on veel kihvtimalt paigas. On hoopis Tallinna maantee ääres, teatrihoovi linnapoolses servas. On palju klaasi seal majas ja piisavalt paasi. On suur mugav kinosaal ja ekraan. Linnakeses praegu vaieldakse, kas homo… (kirjutamisega siia jõudes hakkasin otsima, kuidas täpselt Rakveres on, ja sattusin kõigepealt pealkirjadele „Homofilmide festival Pariisis” ja „Homofilmide festival Brüsselis” MM) Täpsemalt otsides leidsin Virumaa Teataja pealkirja „Vanasti olid liberaal, nüüd oled pederast või tolerast”. Lugu siis selline, et Rakveres tahetakse korraldada seksuaalvähemuste filmifestivali seal uues kinos. No ja siis keegi ütleb ei ja jääb mulje, et seksuaalvähemuste hordidele väikeses linnas tehakse liiga. Eks me sellest veel kuule, nii et tüütab.

Sellest aga, et selle kino suure ekraani taga on õdus proovisaal, räägitakse nagunii vähem. Või sellest, et läbi kinokohviku põranda näeb päris ajalugu, kogu aeg.

Kinomaja ja proovisaali näitab mulle Raivo Trass, ta teeb seal proove. Näen, kuidas lavatehnilised võimalused on proovisaali osa. Proovisaali põrandas on isegi selline tõstuk, et kui näidendis on näiteks ette nähtud patuse naasmine põrgust, siis saab ta juba proovisaalis ilmuda üleni valges maa seest. Uhke igatahes.

Uhke on ka see, et jutuajamistel Tallinna ja Viljandi lavakooli tudengitega ei märka ma mitte mingit muret nende teatrituleviku pärast. Ei kuule juttusid, nagu poleks neil kohta, nagu oleks näitlejaid liiga palju, nagu oleks kutselised teatrid täis ja projektiteatritele raha leida raske. Noortele omane rõõmsameelsus nakatab. Maailm toimib.

„Küllus” 

Veel moskvalane, lavastaja Filipp Los klapib Rakverega.  Küllap on maailma suurlinna pealiskaudsus teda tüüdanud muu hulgas. Esietendusel saalis istudes tajun lavastaja, näitlejate ja muu meeskonna omavahelist klappi. Näitlejad teevad ja on saanud korralikud rollid. Minuni jõuab teadmine, kuidas kunagi naised Ameerikas kirja teel abiellusid ja siis Metsikusse Läände sõitsid. Paralleel eelmise õhtuga ja sotsiaalvõrgustikus sündinud intiimsuhetega on ka kuklas. Kunstnikutöö on Hardi Volmerilt. Muidu napp ja asjakohane, midagi pole üleliigset ja midagi pole puudu. Päris lõpp etendusel on Hardi käes. Minge vaadake, miks.

Kõige enam jään mõtlema Margus Grosnõi mängitud mehele, kelle nimeks Jack Flans. Ses elus on mitu muutust ja limuklikkust seoses sellega. Mul on tunne, et näitleja tabab seda mängides midagi olemuslikku osa inimeste elus – tehes olukorra muutumisel kannapöörde, muutudes Saulusest Pauluseks, kannatamata. See on loomulik, et eelmise eluetapi sigadused unustatakse. Midagi üleajalikult saatuslikku oli seal tolle tegelasega koos õhus.

Näidend ise on otsapidi meil ja Rakveres hästi oma elu elanud Iiri lugude moodi. Kui miski puudub, siis see, mis seletamatu. Selles näidendis on kõik väga selge. Ja esietenduse publik on nähtu eest ülitänulik.

Pärast etendust näen režissöör Sulev Keedust. Tean, et tahan ja pean selle teatri repertuaaripildi terviku tajumiseks vaatama tema siinsest lavastust „Somnambuul”.

„Thijl Ulenspigel”

Laupäeva hommikul tuleb mulle vastu Raivo Trass. Ütleb, et jalutas. Käis ka Maxima poes, ostis sealt äratuskella ja kingalusika. Ütlen, et tahan näha ta Kuressaares tehtud Debora Vaarandi lavastust. Hiljem tuleb pähe, et selle ju ka kirjutas Rakveres elav Urmas Lennuk.

„Ulenspigeli”, mida teatrinoored õhtul mängisid, kirjutas Grigori Israilevich Ofshtein 1970. aastal. Kirjutas Gorini nime all narrieepose ja ütles seal üsna otse seda, mida arvab Nõukogude võimust. Otse öeldu sai alltekstiks, sellele ei saanud harja hakata, tegu ju ikkagi legendiga ja lugu inkvisitsiooni kuritegelikkusest, mida lisaks välja naerdakse.

See oli siis. Täna, tuleb tunnistada, vaimukas tekst nii otse ei mõju. Kui Thijl saadetakse Rooma paavstilt patukustutuskirja tooma ‒ muidu ootab tuleriit, siis omal ajal seostus see ikka väga Moskvas koogutamas käimisega. Samas, kui näidendi tegevus otse Brüsseli kandis käib, siis ju ka mõtted sinna jõuavad.

Hea kursus on. Päris uhkelt mõjub vene noorte aktsendiga eesti keel. Nad kõik sellel pisi- ja suuremate osade pillerkaaril jäävad meelde. Ja tükis ju ka on kõik olemas, vaimukad laulutekstid, Olav Ehala mitte just kõige lihtsamad lauluviisid. Priit Aimla muide on teksti tõlkija ja laulutekstide autor.  Üllar Saaremäed lavastajana ka tuleb kiita, ega seda pisut hullumeelset kampa organiseerida lihtne ei ole. Koos abilistega on see õnnestunud. Noor armastuse- ja vabaduseiha on nakatav.

***

Ulenspigel tähendavat öökulli ja peeglit, tarkust ja janti. Teatris on alati nõidasid ja ikka on kusagil ka keegi, kes tuleriitasid kokku sätib ja tikke varub.

Ühel Rakvere oaasi varahommikul istun Väikese saali ees pingil. Taevas on veel kuusirp. Kusagilt nurgast jõuab pilti päike. Kaugemal on linnusemäe kontuur. Silme ees, ligidal seisab keelumärk, telliskivi-lisatahvliga eratee. Tasakesi poetab lund.

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga