Rahustab mu närvi 7 spektrivärvi, ehk kallistamine keelatud

Hipilaagri dilemma. Omavalitsejate jaoks teeb paber inimesed inimesteks, inimeste jaoks piirab paber vabadus ja lisab sekeldusi.

„Läheme, inimesed, ja peksame selle debiilikkamba eurostani tagasi! Ärge andke neile mingit vett, leiba ega abi!” ütleb anonüümne kommentaator Päevalehe loo peale hipilaagrist looduskaunis Antsla vallas.

Teine kommentaator soovitab: „Helme andku politseile käsk see koroonalaager laiali peksta. Hipitsegu kuskil mujal. Meie oleme Eesti. Tõsine riik ja siin igasugu lillelapsed laiama ei tule!”.

Antsla valla koduleheküljel on uudiste ja teadete rubriigis nupp „Rainbow kogunemine”. Kirjutatakse nii: „Antsla Vallavalitsusele esitati 14. juulil teade, et ajavahemikus 20. juuli kuni 19. august toimub Antsla valla haldusterritooriumil Vikerkaare kogunemine. Teavituse esitaja on selgitanud, et see on alkoholivaba, elektrivaba, telefonivaba tervise-kogunemine, kus õpitakse elama tervislikult, looduslähedaselt, valmistatakse koos vegan-toitu, tehakse joogat, meditatsiooni, lauldakse, mängitakse pilli, tehakse käsitööd ja erinevaid töötubasid/jututubasid.” Kummaline, et siin esineb samasugune anonüümsus – keegi on esitanud, teavitanud ja selgitanud.

Ma ei hakka siin leheruumi raiskama vallavalitsuse koosolekul sõnastatud seisukohaga, sest seda on veel raskem mõista kui neid teisi, kes anonüümsust eelistavad. Küll loen väikese mõttehetke järel sellest nupust välja seda, et ääremaa vallas sünnib midagi, mis ei ole vallaadministratsiooni kontrolli all. Ära ka ei saa keelata, sestametlikku, paberil taotlust, korraldada avalik üritus pole esitatud. Kuna taotlust pole esitatud, ei tea vallavalitsus ka, kas „on loodud kõik tingimused ürituse turvaliseks korraldamiseks”. Sellesama sõnastuse lõppu on pärast koma igaks juhuks lisatud, et „ei ole vallavalitsus ürituse korraldamiseks luba andnud”.

Minul tekib küsimus, mida vallavalitsejad tegid, et teada saada? Kas nad mõtlesid, enne kui enda tagalat kindlustasid vastutuse äraveeretamisega, et kuidas aidata? Kes teab, kaugelt on raske otsustada. Küll tundub see me ühiskonnas viimasel ajal sündivale iseloomulik, et jalad võetakse kõhu alt välja siis, kui selleks on enamasti kõige ebasobivam hetk. Antud juhul hakatakse hipikogunemist – kasutan seda sõna parema puudumisel – ära keelama siis, kui seltskond juba koguneb. Keelama, selle asemel et pakkuda abi hügieeninõuete täitmiseks vajalike tingimuste loomisel: vedada metsa ajutine soe vesi; kohustada külalisi kandma poodi või muusse avalikku kohta minnes maske ja kui neid pole, siis need leidma… lihtne inimlik aitamine.

Ma ju ei tea, kuidas Antslas selle konkreetse asjaga on, aga vallajuhtimisel on, jah, saanud keelamine ja lubamine peamiseks. Kontroll ilmselt ka ja mitte selleks, et asjad läheksid paremini, vaid et rikkujaid karistada.

Kahtlane vikerkaar

Adonai tähendab isandat ja on üks Jumala nimesid Vanas testamendis. Tõnis Mägil on selle nimega laul. Ses laulus seitsmes päev sajab: „Seitse sulada võib üheks/ Vikerkaar on igaühes meist/”. Seda võib mõista nii, et Jumal on meist igaühes. Mõtlesin, et see mind ei sega, et vikerkaar on juba peaaegu ainuliselt saanud homoliikumise tähiseks ja märgiks. Seitse spektri värvi ei rahusta enam enamuse närvi.

Tõnis Mägi on sellise sisendusjõuga laulja, et julgeb lauldes ka jutlustada: „Sest Jumal ütles/ Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie/ Ja iga teie juures oleva elava hinge vahel/ Igavesteks põlvedeks on see/ Ma panen pilvedesse oma vikerkaare/ Ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel/.” Vaat selline tähendus on vikerkaarel ka. Lisaks selle ilule.

Nüüd on Antsla metsas Vikerkaare liikumise liigutajad. Vändra metsa Pärnumaal lasti vana karu maha… juhhaidii, juhaidaa, räägib üks teine laul. Ma olen seal metsas, selle puu juures käinud, kus karu maha lasti.

Kallistamine keelatud

Kui me koroonaisolatsiooni kestmise lõpu eel helilooja Pärt Uusbergiga kohtusime, siis me ei andnud teineteisele kätt ja Pärt ütles pisut kohmetunult, et see on sellepärast, et mind hoida. Tõsi ta on, et küllap need hipilaagri omad üksteist kallistavad. Sama tõsi on ka see, et nad kedagi tänaval ja poes ja kus vägisi kallistama ei hakka. Pähe vilksab pilt ammuse aja pioneeridest, kes ülekäigukohtades vanainimesi püüdsid, et neid üle tee aidata.

Antsla vallavalitsuse teatest käib läbi kinnitus, et laager on alkoholivaba. Ma ei ole nii naiivne, et seda uskuda. Eesti üliõpilasmalev oli ka alkoholivaba. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas Tuhala kultuurimaja taga koos tollase maleva kõrge komandöriga otsustasime, et ei lähe alkoholivabasid üliõpilasi majasse segama, ning segasime tomatimahlast ja piiritusest kokteili tema villises, maleva terviseks muidugi. Hipilaagris, jah, on teised meelemürgid.

Ka seda olen kogenud, et psühhodeelsed elamused võivad tekkida ka ilma miskit pruukimata. See on raskem tee muidugi, aga näiteks ühislaulmine ja koos tantsimine kindlasti annab ühel hetkel samuti samasugusid emotsioone.

Hoo, hoo Horoskoop

Ma olen viimasel ajal sagedasti mõelnud põlvkondade erinevusest ja sellest, kui raske on kokku saada. Kuna on aeg, mil ETV tähistab oma sünnipäeva, on siin kohane näide saatest Horoskoop. Mui isa ja ema seda vaatasid himuga. Ma ka teadsin laulu „Lõppenud on päevad” ja Helgi Sallot, aga vaimustas mind ikkagi üks teine vabadus. Vaimustas Micke Jagger ja Satisfaction.

Isa kord õhtu hakul ilma küsimata pani mu maki kinni, kui mängis Steppenwolfi “Born to be wilde”. Üsna kindlasti lugesime me isaga ühel ajal Herman Hesse „Stepihunti”, ma vähemalt mäletan, kuidas talle seda vaimustusega soovitasin…

Jah, minu Horoskoobi-vaimustus või õigemini arusaamine, mis seal kõik sees oli, tuli ikka aastaid hiljem. Võrdluseks ilmselt muu suur muusikaline magedus. Täpsemini mõistmiseks ehk ka see mõte, et küll täna on mõnus kuulata neid vikerviise, mis kunagi jubeda ajaraiskamisena tundusid. Põlvkondade erinevuse näiteks ka see, et Vaiko Eplik Raadio 2s seda Horoskoobi aega me muusikaelus väga tähtsaks räägib ja kuulata pakub.

Vabadus metsas laulda

Hipivabadus on ka vabadus, imelikul moel ma jõuan sellest mõeldes ikka Ülo Vooglaiu juurde. Ta kirjutab: „Arengu eelduseks on vabadus millekski (NB! mitte „millestki”). Kui inimesele on ette kirjutatud (kindlaks määratud), mida ta võib teha, kus ta võib olla, millal võib midagi ette võtta jne, siis tunneb inimene end vangis olevat.”

Kui asetada see tõdemus koroonaohus maailma konteksti, siis saab tõesti öelda, et selle pandeemiaga maailm muutus. Muutus vanglamaks. Ja nüüd imelikul moel, kui hipirahvas, kes alati on olnud anarhiausku ja väikekodanluse teel olevaid inimesi šokeeriv, selle vanglaga ei lepi, oleme hädas. Siit on samm koonduslaagriteni üsna lühike. Eks me OMAS Eestis oleme ehk kõik tundnud seda üleseadustamise vägivalda. See laseb elada küll, aga ennast vabana tunda mitte.

Vabadus metsas laulda võiks meile jääda. Koos või eraldi, trummi lüües või karmoskat tõmmates võiks ka olla igamehe valiku ja inspiratsiooni küsimus. Mina pole kunagi aru saanud, miks mu vanemad vahel ütlesid, et mine karju metsas. Mind on mets alati vaigistanud, karjuma ajab vahel inimeste seas just. No aga see oleks juba üks sootuks teine jutt, mis ilmselt käsitleks ka seda, et Antsla kandi asukas, kelle maadel see tähelepanu saav hipilaager pesa teeb, on minu kodulinna Rapla tüdruk, siin keskkooli lõpetanud ja maailmakodanikus saanud hiljem. Me oleme vägagi erinevatest põlvkondadest temaga. Huvitav oleks jälle kokku saada. Omavahel, Sirli, mitte suures seltskonnas, ja seda üldsegi mitte koroonahirmust.

Ilmus Maalehe veebis ja paberlehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga