Puudu(ta)v kultuur 5: „С кем Вы, мастера культуры?”

Tõlgin pealkirjaks oleva küsimuse: „Kellega te olete, kultuurimeistrid?”. Kujutan ette, et vanemale lugejale toob see küsimus meelde läinud sajandi viiekümnendad Nõukogude Eestis. Nii küsiti Nõukogude Venemaal juba sama sajandi kolmekümnendatel. Ka see on teada, et Siberi ja muu Venemaa vangilaagritesse loksuvatesse rongidesse topiti näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke ja kunstnikke. Neid süüdistati kosmopoliitsuses ja selles, et nad ei armasta oma rahvast.
Mitu põlvkonda on Venemaal ja meil saanud elada selle hirmuta. Eestlased, kes ellu jäid, tulid Siberist tagasi, nad isegi rehabiliteeriti ning neil jätkus meelekindlust ja sisemist soovi edasi luua. Ses kontekstis mõtlen näiteks suurest näitlejast Ants Eskolast ja kirjanik Jaan Krossist.
Praegu näidatakse telekas kordust Krossi „Wikmani poistest” ja see on ajas mu jaoks veel täpsemaks ja valusamaks läinud. Just see, et kui me ei kasvata oma koolides lapsi Eesti haritlasteks, kes oma oskaks hoida, siis on kõik kadunud.

Tuula, 22. mai 2015
Venemaa kultuuriministri esimene asetäitja Vladimir Aristarhov peab kõne „Riikliku kultuuripoliitika aluste realiseerimisest Vene Föderatsioonis”. Ta kritiseerib teatrifestivali „Kuldne mask“. Kuidagi tuttavalt alustab, öeldes, et meil on selline festival, mis provotseerib ühiskonda ja rikub teadlikult moraalseid norme…
Üsna himus on lugeda, kuidas see minister rõhutab, et kultuuritegelased on just klassikute loomingust täiesti valesti aru saanud. Selles kõnes on veel palju sellist, mis meil ehk mahuks Juure ja Kivirähu heatahtliku pilke alla. Kui see seisukoht vaid ei oleks ametlik.
Minister laiendab oma küsimust ja teeb vahe sisse, et on kultuuritegelased ja need, kes ennast kultuuritegijateks peavad. Ta küsib: „Kellega te olete, kultuuritegelased, kas rahvaga või rahva vastu?…”
Siberi rongide ja koonduslaagrite taastamisega minister ei ähvarda. Küll ütleb aga üsna otse, et me võtame sellelt festivalilt raha ära, kui nii jätkate. Teisisõnu: kui te ei tee sellist kunsti, mis meile meeldib… Mõtlen ikka, kui kole on väljend „normatiivne kultuur

Inimvaimu võimalused
Lavastaja Adolf Šapiro ütles Tallinna Linnateatri proovisaalis vaid mõni päev enne seda ministri asetäitja ähvardust, et erinevate teatrisüsteemide tundmaõppimine annab tegijaile rohkem võimalusi. Teadmised on rikastavad! Meister nimetab näiteks Konstantin Stanislavski süsteemi kõige paremini edasi viinud lavastajaks poolakat Jerzy Grotowskit, kes ei järginud reegleid, vaid süsteemi hinge.
Adolf Šapiro räägib loo, kuidas ta 1990. aastate algul oli Prantsusmaal Anton Tšehhovi konverentsil, kus osales palju tuntud Euroopa lavastajaid. Seal siis oli kõneks olnud, et Stanislavski mõistis Tšehhovit valesti, lavastas valesti. Et Tšehhov oli absurdist, keda tulevat lavastada sootuks koomilisemalt ja nii edasi.
„Ma siis küsisin, kuidas nii saab olla, et Stanislavski ei mõistnud Tšehhovit, aga meie juba terve sajandi tema lasvastustest räägime?” ütleb Šapiro, kelle meelest just see on mõtteid edasi viinud…

Maailma juhib televisoon
Ma ei oska öelda, kumb tsensuur on valusam, kas raha juhitu või ideoloogiline. Ideoloogilisest saab mööda hiilida, vahel see võimaluste otsimine isegi avardab mõtteid. Aga kui ikkagi raha ei anta, jäävad paljud lavastused ja filmid tegemata ja romaanid kirjutamata… Kehvad ka, aga üsna kindlalt väänatakse käsi ennekõike mis tahes võimudele ebamugavatel vabadel kunstnikel.
See on taas Adolf Šapiro mõte, et kui Hitleril oleks olnud televisoon, siis ta oleks võimule tulnud viie kuu, mitte kümne aastaga. Inimesed usuvad pilti enam kui kirjutatud sõna. Miks on meil Eestis just ajakirjandusväljaannete veebid n-ö televisiooni tegema hakanud?
Televisoon on inimesed kogu maailmas harjutanud maailmas sündivatesse koledustesse üsna ükskõikselt suhtuma. Moslemid hävitavad aegade algusest peale seisnud linna; laibad, peade maharaiumine, vägistamine… ja me vaid ohkame: milline barbaarsus. Ohkame koos oma valitsustega, ja see ei puuduta meid enam. Me jaoks on tähtsam rabada tööd, et hoida heaolu ja osta vabalevist kaduvaid teleprogramme.
Eks ajalugu ole huvitav just selle poolest, et on ettearvamatu. Kunst niisamuti! Aga ennustaks tulevikku? Mis saab? Heaolu ja eriti selle nimel rabamine teeb inimesed mugavaks, ühetaoliseks. Mugavus ja ühetaolisus mis tahes maailma paigas… Ka Eestis?

Margus Mikomägi alt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga