alt

Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea

Vaimukas on küsida, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Juhan Viidingul on luuletus, kus noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Ta arutab seal, miks noor mees seda teeb. Ka see käib ta mõttest läbi, et äkki on kuulutus selline, et rebija tahab selle endaga viia.
Niisuguse sissejuhatuse peale saan endalegi ootamatult ära kirjutada, kuidas mind rõõmustavad Tallinna Linnateatri lavastuste kavad. Kõiki ühendab pisikese raamatukese formaat, aga igal on oma nägu ja sisu. Selliseid kavasid ei raatsi sahtlipõhja tolmuma jätta, vaid paned riiulisse. Üsna keeruline oleks anda retsepti, kas lugeda kava enne või pärast lavastuse vaatamist. Mina teen nii ja naa, kuid enamasti eelistan pärast lugemist.
Tõstsin sealtsamast riiulist lauale peotäie pisikesi kõvakaanelisi luulekogusid kirjastuse Eesti Raamat kunagisest sarjast, sattusid Artur Alliksaar ja Johannes Semper ning kaks identset Heiti Talvikut. Semperi luulekogu väljaandmisaeg on 1975, Alliksaarel 1984, Talvikul 1964. Üks tähtis pihutäis luulet ja oma aega. See peotäie-tunne on eriline. Usun, et nii vaatab keegi kolmekümne aasta pärast ka Linnateatri väikesi kavaraamatuid ning mõtleb Gogolist ja Fossest.
Öelge nüüd siis, et see on juhus, aga koos väikeste Eesti luulekogudega sattus pihku Aleksander Suumanni samuti pisikeses formaadis kogu “Nofretetega metsas”. Suumanil on seal luuletus „Kirjanduse ohvrid”. Selles ta kirjutab, et ei lähe Kirjanike Majasse koosolekule, sest luuletus on pooleli. „Koosolekul öeldakse nagunii vaimukusi,/aga need on õelad;/ lause huvitavuse nimel/ ohverdatakse tingimata inimene.//”
Hoopis mitu päeva enne nende uute kavade ja vanemate luulekogude riiulist lauale tõstmist olin selle loo mustandisse kirjutanud lause: „Mu meelest on kultuuri ülesanne hoida alles inimene, kelle ainus soov ei ole elu jooksul…”. Just nii, ilma punktita ja poolikult. Mäletan ka enda mõttekäiku, mis lauset pooleli jätma sundis ‒ pilkasin ennast selle eest, et kipun arvama ja hinnanguid andma asjadele ja elukäikudele, mis on kellegi teise omad. Aga inimlikkuse tasandi alleshoidmine kultuuri püüdlusena ei tundu mulle ülepingutatud soovina.
Olen aastaid jälginud, kuidas maakultuurimajade teadetetahvlitel vahelduvad sildid kõikvõimalike idast pärit joogatarkuste tundide kohta. Matt on enamasti kohustuslik kaasa võtta. Mati saab poest, aga õpetajat nii lihtsalt ei saa. Ometi neid jagub, idatarkuste süvatundjaid, kellel kutse oma sisemist valgust edasi anda.
Kakskümmend aastat küll olen lugenud jutte, kuidas meil hariduses napib pühendunud ja lapse isiksusest lähtuvaid õpetajaid. Ülo Vooglaid rääkis hiljuti loo, kuidas kord Moskvas NSVLi ajal hariduskonverentsi peeti. Seal oli haridusminister sõna võtnud. Jaapanist olid ka haridusinimesed külas, ta siis oligi vist rohkem neile rääkinud, kuidas jaapanlased võiksid juba venelastest eeskuju võtta, sest neil ehitatakse ülisuuri koole, kuhu mahub 3000‒4000 õpilast. Minister rõhutanud, kui ökonoomne see on. Pärast ettekannet oli Jaapani delegatsiooni juht tundnud, et peab vastama. Pisike mees oli seisnud suure kõnepuldi kõrval ja vaikinud, vaikinud seistes nii, et saal piinlikult nihelema hakkas. Siis oli öelnud vaid ühe lause: „Meil, Jaapanis tehakse ökonoomiat vabrikutes.”
„Teeme ära” populaarsuse valguses oleks ju hea unistada liikumisest, mis kutsub inimesi ennast sisemisest prügist puhastama. Ma kuidagi nahaga tunnen, et just selle nimel kogunetakse ida tarkust taga ajama, harjutusi tegema ja selle eest ka maksma. Arvan, et tasakaaluseisund on inimeseks sündinutele loomuomane. Aga kus on siis meie, eestlaste enese tarkus?
Kas on universaalset tarkust? Piiteris rääkisin teatrirahvaga sealsesse kultuuri sekkuvatest ametnikest, sulaselgest seadustatud tsensuurist. Ka sellest, et raha on tsensor igas ühiskonnas. Siis pöörasin jutu sinna, et tsensorid on ka religioon ja esoteerika, rääkimata ideoloogiast. Ütlesin, et nii oli see nõukogudeajal ja kahjuks ka nüüd. Seepeale mu vestluskaaslane pani mu mõtlema, öeldes, et täna on tsensoriteks saanud harimatud, maailmavaateta inimesed. Me jutt käis Venemaast.
Kodus meenutasin vestlust lavastaja Mladen Kiseloviga, kes rääkis, et Ameerika on maa, mis valdavalt üles ehitatud isiklikule ellujäämisele ‒ kauboi, kaks püstolit ja hobune. Kiselov viis jutu sinna, et selle egoismi peale teatrit ehitada ei ole võimalik, sest teater on koostöö.
Kutsun teid Teeme ära talgupäeval välist prügi koristades enese sisemusse kaema ja mõtlema, miks oleme eestlased ja miks see on eriline. Kontrollige, kas see veel õnnestub kursuse, koosoleku, õpitoa suunava käeta, matita, ainult enesega omavahel olles.

altMargus Mikomägi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga