Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas

Ma mõtlen juba pikka aega sellest, et pean ehitama aeda kompostikasti. Väga tahaks öelda, et uue. Elame mitmes mõttes oma sõnadest ehitatud majas. Just mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et sõna „hirm” asemel kasutatakse nüüd valdavalt sõna „kartus”. Me oma väljaütlemistes maheneme tõesti. Ja vahel on see mahe ikka lahja. Ja vastukaaluks avalikule magedale on tekkinud anonüümne räigus. See on sõnaselgelt hirm, ei mingi kartus, mida me maailm meile peale surub.
Homme on rahvusvaheline teatripäev ja teater on kõikidele vastupidistele püüdlustele vaatamata sõnakunst. Teine märk veel ‒ teater on kollektiivne kunst. Mind segab tihti see, kuidas sõnad lähevad lahku sellest, mis näen. Puhtaid vorme on vähe. Ja kõik on teater.

Puhtaid vorme nii vähe
Viimane üsna selge näide on täna prohvetlikuks kiskuv NO lavastus „Savisaar”. Seda müüdi (ent taas on viisakam vist kasutada sõna „turundati”) muusikali pähe. Kuid laval oli antiiktragöödia. Muusika oli ka, aga ei olnud muusikali. Usun, et heliloojate loomingust oleks lavastades võinud saada stiilipuhta muusikali ka. Miskipärast usun ‒ vaatamata sellele, et ma pole just suur muusikalide sõber, et just see oleks mulle selles ideede segadikus enamgi meeldinud.
Raha trükitakse juurde, aga räägitakse ikkagi vahenditest. Nafta hind langeb, aga bensiinihind tõuseb. Üsna ammu oli kõikjal reklaam: seitsmesed uudised kell kuus… Lahja on, et me sõnavarast on kadunud sõna „estraad”, kõik on, kui on, komöödia. Ma ei saa kuidagi lahti mõttest, küsimusest, mis see siis on, et valimstoodang läheb üha täiuslikumaks. Masinad on me kõigi üha suuremad sõbrad, nad pesevad pesu ja nõusid. Internet ja autod on üha kiiremad. Aega on ikkagi meil kõigil üha vähem. Ometi peaks ju olema vastupidi.
Teatripäeva auks tõstsin riiulist lauale Reet Neimari väärika raamatu „Sajandi sada sõnalavastust” ja märkasin, et see raamat on sama suur kui mu arvuti. Paar aastat ehk heal juhul veel ja pean uue arvuti ostma, sest ta jääb vanaks. Reet Neimari kaheksa aastat tagasi ilmunud raamat aga on uus. Mida aasta edasi väljaandmisest, seda uuemaks ta saab, mis siis, et on vana raamat aja mõõdus mõeldes. Kui see raamat ilmus, siis ma ei märganud, et selle andis välja Eesti entsüklopeediakirjastus. Nüüd märkan ja see paneb, teatripäev kuklas, tegema kummardust Hardo Aasmäele. Ja mõtlema sellest, mis tähendus on entsüklopedistidel.
Trükin oma pisikesse arvutisse märksõna ja õhk annab mulle mõttetuge: „„Entsüklopeedia” alusepanija ja väljaandja filosoof Denis Diderot´ toimetamisel ilmus 1751. aastal esimene köide. Uue väljaande vastu astusid katoliku kirik ja ametivõimud, selle esimesed kaks köidet määrati hävitamisele. “Entsüklopeedia” keelati ning selle trükkimise ja müümise eest ähvardas vanglakaristus. Diderot´ jätkas tööd illegaalselt ja viis selle koos kaastöötajate abiga 1772. aastal lõpule. 28 põhiköitele lisandus veel aastani 1780 viis lisaköidet.”

Kord hinnati originaali
Me aeda plaanitav kompostikast ei ole uus sellepärast, et vana kompost on hunnikus. Seal kasti ei ole ümber. On kompostihunnik, mis peab kord mullaks saama. Elustavaks mullaks. Elluäratavaks. Keemiavabaks. Väetiseks. See võtab aega. Seda nii-öelda uut kasti ongi selleks vaja, et vana hunnikus olev saaks oma elu elada ja kuivanud lehed kõduneda, olla koduks imepisikestele elukatele, kelle elu ehk üsna lühike.
Igaks juhuks kontrollin ja saan teada, et plastmassist kompostikasti saan toast välja minemata tellida. 800-liitrise hind on kukkunud, enne maksis 88, nüüd 69 eurot. Sellel kastil on nimi ka ‒ IKSM 800. Suurem, 900-liitrine kast on ka, tema nimi on Thermo king. Kast on kuningas! Kuningas on surnud, elagu kuningas!
Reet Neimar kirjutab oma saatesõnas „Sajandi sajale sõnalavastusele”: „Ehk saab ilmsemaks, et hea teater polegi ühesugune, vaid üllatavalt mitmepalgeline – isegi ühel ajaetapil. Ja, et teatripilti loovad loojad, meil ja mujal, ning kuigi mingi salapärane seos nende tegemiste vahel tekib, pole ideaaliks unifitseeritud formaat. 20. sajandi kunstis hinnati originaali. /—/
Loodame, et kohapealse loomingulisuse kriteerium jääb kehtima ka 21. sajandi maailmas. Ühena vähestest reeglitest, sest nagunii kõik muutub.“ Reet selle saatesõna lõpus, mul on tunne, lohutab kõige enam iseennast, öeldes, et teatri kui meediumi kadumist ei pea kartma, sest seda on alati ennustatud.
Julgen sulle kinnitada, Reet, nüüd, et ei kao see teater, jah, kuhugi ja kunstigi tekib. Kui oma uue kompostikasti valmis ehitan, siis panen talle nimeks Eesti teatri must kast. Kui see sisu seal ükskord valmis saab, tõstan labidaga pealiskihi valmiva uue kasti põhja väetiseks.

altMargus Mikomägi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga