Puudu(ta)v kultuur 2 : Autoriteedid ja hernehirmutised tuules

 

Mõni kuu tagasi noorte ajakirjanikega kultuurist ja selle ühest osast, teatrikriitikast kõneldes tuli jutuks, mida ma oskaksin neile eeskujuks tuua. Täpsemalt öeldes nad küsisid: mida peaksime lugema. Ma ei mäleta, kas ütlesin neile, et loetakse ikka „keda”, aga vastasin spontaanselt – Lea Tormist. Ja avastasin, et see nimi ei tekitanud noortes kultuurihuvilistes äratundmise sädet! Veljo Tormise kaudu läksime oma juttudega edasi, jõudsime Rummode ja Johansonide juurde. Regilaul, folkmuusika, luule ja kirjandus… suguvõsa ja põlvkonnad.

Lea Tormisel ei ole akadeemiku tiitlit vist tõesti. Kuna kirjutan seda teksti vabariigi aastapäeval, tundub, et just ühel sellisel päeval tuleks see talle omistada, põhjenduseks teatrimälu hoidmine. Mu lugemissoovitus on: Lea Tormis „Teatrimälu“, ilmunud 2006. aastal Eesti mõtteloo sarjas kirjastuselt Ilmamaa.

Üks joon, mis mind Lea Tormise kultuurilugude juures võlub, on kriitiline heatahtlikkus, ja teine kirjutatu üleajalisus. Mis sõnadega seda viimast täna seletada, et oleks arusaadav? Ehk nii, et vastandsõnaks on „päevakajalisus”. Kunst on igavikuline ja kui selle ära tunned, siis igavikulisus ja ajatus kajastub ka kirjapandus. Lea Tormisega see nii on. Ta lugusid juhib lugupidamine loomingulisuse ja loojate vastu.

 

Ajalik ja ajatu

Meil ei ole priisata sedalaadi kirjutajatega. Et must paremini aru saaksite, toon ära Draamateatri näitleja Kersti Heinloo Facebooki jutu. Asja huvides ütlen, et pole näitlejanna FB sõber ja tema kirjutatu jõudis minuni hoopis ühe me ühise tuttava kaudu.

Näitlejanna kirjutab: „Palju on arutatud teatri ja teatrikriitika suhte üle. Mind inspireeris ühele mulle hullupööra meeldinud lavastusele osaks saanud negatiivne kriitika tegema suuremat uurimistööd. Vaatluse all üks konkreetne arvustaja. Mõned tsitaadid kronoloogilises järjestuses ühtegi arvustust vahele jätmata, allikaks kultuur.err.ee.“ Sellele sissjuhatusele järgnesid tsitaadid ühe kriitiku üheteistkümnest teatri vaatamise muljest. Toon neist ära vaid mõned konkreetsetele lavastustele viitamata: “Tulemus jääb siiski poolele teele./…/ tervik mõjub papiselt ja naerda saab vähe”, „Kahjuks ei sünni sellest võtete virvarrist põnevat tervikkujundit ega kooru selget sõnumit”, “Rahvusooper jookseb lati alt läbi”, „Kunstiliselt on tulemus siiski pigem Jääaja Keskuse haridusprogrammi kui iseseisva lavastuse mõõtu…” Kersti Heinloo tõdeb lõpuks, et Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis oli kahe ja poole kuu jooksul ühe ja sama autori üks positiivse arvustuse osaliseks saanud lavastus „10:1 teatri kahjuks. Aga tuleb au anda, et teatrikriitik nii tihedalt ja kõikjal üle Eestimaa jätkuvalt kohal on,“ tõdeb armastatud näitleja.

Pidasin plaani sellele halvakspanule vastukaaluks tuua tsitaate Lea Tormise teatrikirjutistest ja jäin hoopis neid lugema. Ühe tsitaadi ikkagi toonja see on pärit Margot Visnapi tehtud intervjuust Lea Tormisega kümme aastat tagasi: „Meeste mängud… Ma vihkan neid mänge! Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. /—/ Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb…“

 

Aja rütmid

Viimastel aastatel on Eesti teatrilavadele jõudnud mitmeid näidendeid, mida saab iseloomustada sõnaga „fragmentaarium”. Arvan, et kirjanikud ja dramaturgid, valides oma mõtte edastamiseks just sellise katkenditest kantud vormi, soovivad edastada aja rütmi.

Vähemalt minuga on nii, et taoliste tekstide lavastusi vaadetes saan kõigest mõistusega aru, näen lavastaja ja näitlejate pingutuse suurust ja endast andmise soovi, aga tihti pean ütlema, et see ei puuduta. Ei aja nutma ega naerma. Tihtipeale äratab küll mõne mõtte, mida edasi mõelda ja mis lahti ei lase.

Fragmentaariumeis pole peategelast. On erinevad osalised, tihtipeale näitlejad esitavad ühes lavastuses mitut tegelast, parimal juhul on neil esitatavatel sutsinimesetel üks iseloomulik joon ja muutumist ei näidata… Mu jaoks on heas loos peategelane või peategelased. Hea lavastaja oskab vahel ka kõrvaltegelased peategelasteks lavastada ja peategelane veab, veab mõtet, kannab tundeid. Enamasti on tegelane elus ja elu ei ole plakat. Või ei ole enam nii ja autoriteete ei saagi tekkida?!

Mõni päev tagasi olin taas oma aias. See eelkevad, porikiht külmunud maal, sundis mind äkki aeglaseks. Mõtted ka ei tormanud enam. Aeg oskab veel anda arutust…

 

altMargus Mikomägi

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga