Puudu(ta)v kultuur 13: Millisest küljest me avaneme

Minus ikka veel on natukene teatrikuud alles. Elatud elu märtsides. Kuigi enam seda teatrikuuasja väga ei rõhutata. Sellest on kahju. Märtsi jääb teatripäev ja emakeelepäev ka, teatri suurmehe Jaan Toominga 70. sünnipäevast kõnelemata. Kuu algul avaldasid Teatriliit ja Kultuurkapital ka teatri aastaauhindadele nomineeritute nimed. Maitse üle ei vaielda. Mõnele nominatsioonile kirjutaksin kahe käega alla, mõnest esiletõstetust pole kuulnudki ja mõnda ei hindaks nii kõrgelt.
Igavalt kirjutan sellest, saan ise ka aru, et kui lisaksin nimed ja näited, oleks draamat rohkem. Siiski olen veendunud, et kellegi, saati siis veel loomingu, rõõmu ei rikuta.
Kui see nominentide nimekirigi aluseks võtta, siis saab tendentsidest me teatris rääkida küll. Ka negatiivsest. Mu meelest oli liiga palju heaoluteatrit. Sellist korralikku „kärbsed ka ei hammusta” teatrit. Koomuskit tehti ka, seda nominatsioonid küll ei kajasta. Aga teatri silt kleebiti külge ka paljule sellisele, millel on küll teatri tunnused, aga mida mina teatriks pidada ei saa parema tahtmisegi juures.
Tuleks täpsemini vahet teha, mitte vaatajatel pead segi ajada. Nagu seesama teatrivälinegi jutt, et riigikogus tehakse teatrit. No ei tehta.
Kogu sellest heaoluteatrimassist ei paista välja valud, mis täna eestlasi ja maailma vihkama ja armastama kutsuksid. Äkki on nii ka, et see n-ö valuteater ei tundu kultuuriraha jagajatele atraktiivne ja kulutusi kiiresti tagasitoov. Minnakse kindla peale ja ei riskita. Aga kui see nii jääb ja tendents süveneb, kulutab see kõige enam publikut.
Muidugi on siin võimalik mõelda ennast ka meie riiki ja ühiskonda, poliitikasse, kus kõik on hästi ja pole ometi. Kõik teavad, kuid teevad enesealalhoiuinstinktist näo, et see on normaalne. Ma arvan küll, et seesama asi on õhus ka teatri suurt pilti jälgides.
Meil üha vähem räägitakse sellest, et näitleja avanes uuest küljest, tegi midagi sellist, mida ei oleks osanud oodata. Tõsi, vahel ikka nii on ja seda märgatakse. Publik ilmselt on rahul ja ma ikka veel julgen arvata, et näitleja mitte. Siin on kivi ka teatrijuhtide kapsaaias. Kunstilise juhtimise kriteerium ei peaks olema üksnes täissaalid ja rahulolev publik, vaid seal võiks olla ajavaimu puudutuse nõue, sotsiaalsus.
Sõna „sotsiaalsus” on teatrikontekstis ja ka muus ilmaelus hakanud me jaoks tähendama tähelepanu pööramist puuetele. Sellele, et ka pime ja paks on elus inimene meie kõrval. Niisuguseid lavastusprojekte rahastatakse. Samas seda, et loll ja harimatu ning sisuliselt kaastundeta, ilmavaateta objekt inimeseks ei passi, nii väga näha ei taheta. Teatriauhindade zürii paneb kõrvuti Ojasoo /Semperi kaks täiesti erinevat lavastust, „Savisaare” ja „Kõntsa”. See on vägev jah, et professionaalid on võimelised tegema nii ja naa, aga asjatundjad võiks vahet teha vabadusel ja pragmatismil ja seda ka välja öelda.
Ma ootan ja usun ikka veel teatriplahvatustesse, väikseid märkan, aga sellist, mis ka publikus, saalitäites inimestes mingeid uusi avanemisi esile kutsuks, ei märka. Sellest äratundmisest, et ahjah, nii ongi, minu elus ka, jääb väheks. Mul on ehk kõrged nõudmised, aga kui ma mõtlen me muusikale, siis märkan erksust ja otsinguid sagedamini kui teatris. Või selles koosluses, mida hüütakse kaasaegseks tantsuteatriks.
Muidugi tean, et loomingulisi plahvatusi ei ole peaaegu võimalik planeerida, aga märkan ka selle tahtmise puudumist sageli.
Üks mõte, mida viimastel kuudel haun, on see, et teatri muudab uueks hea tekst. Ka uutmoodi loetud ja tunnetatud klassika. See sunnib otsima teistsugust lavastamise ja mängimise, moondumise keelt, teisi võimalusi. Lihtne ju, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Teatris on see samamoodi nagu elus.
Elul on kombeks (seda saab nimetada ka omaduseks) meile kõik anda ja lõpuks see antu ära korjata. Selle kõige hulgas on noorus ja armsad inimesed, tervis… Inimesed on ellujäämiseks ismid välja mõelnud ja nende elushoidmiseks on vaja uinutada erku meelt. Uinutuse kõrgeim vorm on stagnatsioon. See on selline mu ettekujutuses surmataoline seisund. Me laseme stagneerununa ennast rahumeeli kamandada, kommunismil ja kapitalismil on selline ühine joon. Ja siin võiks just teater olla inimese ärataja. Mõtlemist ergastav eeskõneleja. Kui see nii on, ju siis on lootust, et jääme alles ka siis, kui kõige tundlikum kehaosa on pöidlad. Teater on kunst kus inimesed saalis on elus ja inimesed laval elavad. Ekraanid on seal ainult lisaväärtus.

 

Lugu ilmus Maalehes, Vanal pildil Raine Loo, Evald Hermaküla ja Jaan Tooming.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga