alt

Puudu(ta)v kultuur 11: Vastutuulelaevad ei ole enam ammu fantaasia

„Vend, osta tiivad, sandlipuust, täna hommikul just toodi vanakraamipoodi,“ laulab Tõnis Mägi. Seda lugu me raadiotes just tihti ei kuule, sest seal on jutt vaimsest vabadusest. Sellest, et äkki surm annab meile vabaduse lennelda priiks.
See, kuidas kõlab Rapla ühisgümaasiumi koor – „Riinimanda“ nimeks juba aastaid –, on üllatavalt ülev. Seal ju igal aastal lauljad vahetuvad. Kvaliteet aga… ma ütleksin, on traditsioon. Tekkinud on vist teadmine, et meie teisiti ei saagi, kui mõtleme neile, kes on siin kunagi enne laulnud.
Need kolmkümmend noort laulavad üht Rapla rahvalaulu trallitades. Koori vilistlane, helilooja Pärt Uusberg on selle seadnud. Ta istub ise saalis, kus kuulajaid on vähemalt kaks korda vähem kui esinejaid. On hingedepäev ja ma mõtlen, et imed ei sünni laadaplatsil.
See laul, millest enne kõnelesin, on surmalaul, ja on trallitamine. Uhked olid need vanad eestlased, kui nad sõnu seades oskasid mõelda, et kui mina hakkan surema, siis „tehke mulle kivist kirstuke ja raiuge rauast ristike“. Ja kõige vägevam ja ma arvan ka, et filosoofilisem, on selle elutralli laulu tõdemus: „Raud on alles Rootsimaal ja sepapojad pisikesed.“

Vastutuskultuur
Muidugi laulsid Rapla „Riinimanda“ koori noored ka Pärt Uusbergi Juhan Liivi sõnadele kirjutatud laulu “Muusika“. Ja mina mõtlen kultuuriseostest – sellest, kuidas Rapla kirikuõpetaja Joosep Liiv oma vend Juhanit siinsamas, Rapla riigihoonest minuti tee kaugusel asuvas pastoraadis kinni hoidis. Mõtlen, et äkki on see luuletus just siin kirjutatud: „Kuskil peab alguskokkukõla olema,/ kuskil suures looduses, varjul.“ Äkki Juhan, keda hulluks peeti, mõtles just siin välja, et alguskokkukõla on muusika. Vaatan seda koori ja kuulan ja mulle on tähtis, et neil on taskus nutitelefonid ja nad ei kanna rahvarõivad, vaid on just nii riides, nagu noored on.
Kultuuri laadaplatsil on kirjanikupalk. On kõigil hambus. Ainus, mis ära unustatakse, et see n-ö palk on liiga väike. Kultuuriministeeriumi kantsler sellega ei lepiks. Kirjanik aga selle raha eest endale autot ei liisi ja sekretäri ei palka, rääkimata lennukipiletitest Santiagosse, et jalutada neil tänavatel, kus Pablo Neruda.
Jah, muidugi Juhan Liiv läks ju paljajalu Poola kuningaks. Raplast hakkas sinna sammuma, jättis pealinna vahele.

Papiniidu Villu maja
Viljandis, kus Kultuuri Koja eestvõtmisel kaks päeva kultuurist räägiti, võttis sõna ka kunstnik Anu Raud. Rahvakunstiõpetaja Raud rääkis mõistuloo Papiniidu Villust, kelle üle vanaema väga uhke on, et too kohe maja valmis saab – katuski juba peal, vundament ainult veel teha jäänud.
Anu Raud ütles, et ta õpilased küsivad temalt, kas lambad hammustavad ja kas lambad vorsti söövad. Üliõpilane jätvat kuumas saunas küünla põlema ja minevat ise lakka magama. Sellist tarkpead leida, keda saata aeda supirohelist tooma, kes eristaks tilli ja peterselli, olevat väga raske. Ja harva leiab inimest, kes oskaks pliidi alla tule teha. Anu Raud ütles, et see on ohu märk.
Palusin hiljuti ühes loomelaagris Rapla gümnasistidel teha nutitelefonidesse pilt Andres Ehini luuletusest „Sügis“. Nad õhtul seda tegid ja küllap ka luuletust lugesid. Teisel hommikul istusid kõik noored lava äärel ja lugesid oma telefonidest seda luuletust, kus ka read „seeni on palju, ent öötunnid tihti on külmad/ nädala keskel ka hall oli hommikul maas/“. Lugesid üksteise järel, tüdrukud ja poisid…Ja alles kümnes, selles kambas kõige noorem, maakodus kasvav laps luges sõna „hall” hallaks, mitte halliks.
Hiljem nad seda luuletust ülikihvtilt õues mängisid. Ka õhus olevat halli pilkasid.

Ilmus  Maalehes

alt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga