Publik, teatri parim osa maailmas

 

 

Tunis, prantslaste ehitatud teatri ees on noorte lemmikkoht. 

Margus Mikomägi

 Seda, et teatripublik on kõikjal üks, ikka räägitakse. Kontrollisin seda Minskis. Sain kinnitust. (Lugu on kirjutatud 1.veebruaril 2007)

Kõigepealt see, et Minskis lambist teatrisse minna pole kerge. Enamus õhtuste etenduste piletid on väljamüüdud. Mul oli miski aimdus, et tahan minna Janka Kupala teatrisse. Kusagilt oli peas see, et teater on rahvusteater ja on hea teater. Mu vastuvõtjad seal muidugi imestasid, et miks tahab mingi külaline näha teatrit, mis mängib ainult valgevene keeles, millest ta tuhkagi aru ei saa. Ega ma ei seletanud ka miks ja et ma just seda arusaamist ilma keelest mõhkamata proovida tahtsin. Kontrollida, et kas saan teatrikeelest aru.

 

Teatripileteid müüakse Minskis nagu Moskvas ja Peterburis tänavatel ja metroo käikudes ja on ka sellised toad kus müügil piletid kõigile etendustele ja kontsertidele ja tsirkusnessegi. Ühes sellises selgus, et Kupala teatrisse on kõik piletid välja müüdud ja enne kaht nädalat ma sinna ametlikult poleks pääsenud.

Samas selgus, et sama päeva õhtuks võin ma saada piletid, oli müügil just kolm piletit William Shakesperi etendusele „Kaheteistkümnes öö“. Mul on selle etendusega isiklik suhe ja mul on enda pärast tänaseni pisut häbi, kui sellele tükile mõtlen. Ostsin kolm piletit, neid lihtsalt ei müüdud eraldi. Maksin 360 krooni meie rahas, nende vääringus, miski 60 000 valgevene rubla. Tegelikult intrigeeris mind sundvalikut tehes natuke ka teatri nimi „Covremennõi hudošestvennõi teatr“, kaasaegne kunsti teater siis.

 

Kümme teatrit, üks neist sovremennõiä

Valgevene teatritegelaste liidu kunstiteadlasest esinaine Irina Rahmanova sõnul, on Minskis kümme teatrit. On Suur rahvuslik akadeemiline ooperiteater, Suur rahvuslik akadeemiline balletiteater, millegi pärast draamateatreid sõna Suur ei kaunista. Seal on Gorki nimeline ja Kupala nimeline akadeemiline draamateater. Huvitavaks teatriks, tean nüüd, peetakse Kinostuudio Belarussfilm kinonäitlejate teater – stuudiot.

Kõik Valgevene teatrid elavad riigi dotatsioonist. Minskis on ametliku statistika järgi 1,8 miljonit elanikku.

Muuhulgas astusin ühel õhtul ikkagi sisse Kupala teatrisse, etendus käis. Kuna sain piletööridelt kava osta siis tean, et sel õhtul mängiti mängiti Gogoli „Surnud hingede“ dramatiseeringut. Kui teada sain siis olin natuke pettunud, et isegi ei proovinud sellele etendusele pääseda. Sellelt kavalehelt loen, et lavastuses on töös raskekahurvägi: Nõukogude liidu ja Valgevene teenelised kunstnikud ja muude preemiate laureaadid. Tehke, mis tahate aga ma küll usun, et kui näitleja on Krimmi autonoomse vabariigi teeniline kunstnik, siis ta halb näitleja olla ei saa. Niisama need rahvakunstnike ja muude tiitlitega pärjat lavastajad ja näitlejad. Sellega ma tahan öelda, et meil oleks aeg ka mõelda kuidas me oma näitlejaid nende jaoks, kes Eesti teatrist mitte midagi ei tea nähtavaks kuulutame, ka kavalehel, mitte ainult teatriinimeste peades. No näiteks, et see on suurnäitleja Aivar Tommingas ja see mees noornäitleja, teeb alles esimest osa oma elus. Au värk, saate aru küll, see käib kaasas kvaliteediga ja võiks olla, peaks olema nähtav kõigile.

 

Sovremennõi Minskis nagu No Tallinnas

Kaasaegne kunstiteater on endale kodu leidnud ühes sellises majas nagu Jaan Tombi nimeline kultuuri palee, kus aastaid oli meie Noorsootetri pesa, ainult see palee oli viis korda suurem. Etenduse paiga leidmine selles majas võttis aega. Sattusin oma kahe Minski kaaslasega kõigepealt laste Eurovisiooni lõppvooru avalikule kontserdile. See oli põnev sattumine, ilmselt oli kohal valgfevene uusrikaste koorekiht koos lastega. Uhked autod parkimisplatsis, laste ja nende saatjate kostüümid olid vaatamist väärt. Lapsed tundusid väärikate vanainimestena ja sealsed uusrikkad oleks nagu me Kroonika kaantelt maha astunud.

Shakesperi kaema tulnute hulgas oli pilt kirjum. Kõigepealt selgus, et teater on kaks aastat vana vaid, on eksperimentaalne, uuenduslik ja muud teatriga seotud sõnad, mis iseloomustavad otsinguid, ilma milleta ma üldse head teatrit ette ei kujuta.

Publiku hulgas oli üliõpilasi ilmselt, meie keeles oli karvaseid ja sulelisi, kes teadsid, mida nad vaatama on tulnud. Juhuslikke inimesi ma ei kohanud. Minu ees istusid kaks vanemat daami, teatraali, kulda oli neil kaelas ja sõrmes. Vaheajal suitsetasin nendega koos ja kuulasin pealt kuidas daamid intellektuaalselt Shakespere interpreteerimisest rääkisid.

Ilusaid naisi oli palju publikuks. Õigemini olid kõik naised omapärased. Etenduses omakorda polnud ühtegi naist. Laval oli kümme meest, kes siis osi vahetasid, laval kõike tegid, mängisid pargipuid ja mereröövleid ja vanameistri kirjutatud naiste osi. Kõik olid laval algusest lõpuni ja allaandmist ei olnud. Mängisid lisaks veel ka pilli ja laulsid.

Ma pean tunnistama, et nägin esimest korda Shakespeari kirjutatud komöödiat nii esitatavat, et oli naljakas. Vanad mehed, paar neid ses meeste kambas oli hiilgasid näitlejatarkusega ja olid hiigelvormis. Sellises, et oleksin neid tahtnud näha mõnes muus etenduses, mis ei kannaks märki eksperiment.

Publik rõkkas muidugi ka etenduse käigus. Oli braavo hüüdeid. Sealne publik on emotsionaalsem ja avatum ehk kui meie oma. Etenduse lõppedes kestis ovatsioon, no seitse minutit kindlasti. Olin sellele sümboolsele lavale nii lähedal, et sain vaadata kuidas näitlejad kuni viimase kummarduseni mängisid ja nägin ka seda kuidas publiku vastuvõtt neid liigutas. Nad ei olnud oma tööd asjata teinud. See näitlejate ja publiku vaheline side lummas.

Alles hiljem võtsin iriseda, et oleksin kavalehelt tahtnud teada saada, kes need näitlejad on ja kes on lavastaja ja kuidas selline teater tekkis ja millised on nende plaanid.

Küsinud siis, ütlen täna endale, keegi ei keelanud. Ja lohutuseks ütlen, ma olen neid näinud ja nad on mul meeles. See teater on meeles.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga