Tänapäeva psühholoogid mõõdavad emotsioone ja tunnistavad, et suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust.

Kohtusime psühholoogiadoktor Andero Uusbergiga Tartu ülikooli vanas kohvikus, mis nüüd Oleg Pissarenko käe all on Jazzmuusika klubi. Ses saab ühe euro eest hommikusööki. Mulle seal pööraselt meeldib ‒ nii eurone hommikusöök kui muusikavalik.
Ütlen kohe ära, et kohtuma läksin huviga teada saada, kuidas teater inimesteni jõuab, mis seaduspärad seal töötavad, aga me jutt läks kiiresti sinna, mismoodi üldse tänapäeval psühholoogid meid, inimesi uurivad. .

Siin on hea istuda. Kuidas psühholoogid seletavad sõna „meeleolu”?
Esimesena tuleb pähe, et meeleolu ei ole sama, mis emotsioon. Emotsioonil on alati mingi objekt, mis teda põhjustab, ta on alati reaktsioon millelegi. Meeleolul on olemas samad komponendid, mis tekitavad emotsiooni, aga need ei ole nii selgelt mingi objektiga seotud.

Äkki tood mõne näite?
Hirmu ja ärevust emotsioonina tekitab näiteks see, et mõtled raske vestluse peale ülehomme hommikul. Sa tead, miks hirmu tunned.
Ärevus meeleoluna on seisund, kus paned keskkonnas tähele ohu märke. Pingetase ja vererõhk tõusevad, aga need kehalised sümptomid ei ole vähemalt teadvusele kättesaadavalt ühest asjast põhjustatud.

Ärevas meeleolus ma võin ju hakata käituma ka hoopis väga rõõmsalt…

On variant, et see on sinu viis seda meeleolu reguleerida, kas teadlikult või harjumuse pinnal. Sul ei pruugi olla mõtet, et nüüd ma hakkan käituma nii, et ärevusest üle saada, aga ometi on inimesel „tööriistakastis” hulk mentaalseid võtteid, millega ta saab oma meeleolu muuta. Üks võimalus ongi sundida ennast rõõmsaks, võtta asja näiteks huumoriga.
Teine mehhanism ei ole uurijatel veel lõpuni selge, kuid seda teame hästi, et nii emotsiooni kui meeleoluga kaasneb kehaline muutus ‒ tekib seisund, mis haarab kogu keha. Kõigile nähtavalt väljendub emotsioon näos, kui sa just ei tee lisapingutusi selle varjamiseks. Samamoodi võib emotsiooni näha keha poosides.

Mina vahel kuulen, tagasisidena näitlejatelt, et teatris vaatan etendust kurja näoga. Aga ma ei ole kuri. Miks siis selline mulje jääb?
Huvi ja keskendatus tekitavad näos muutusi, mida võib nii lugeda. On teada, et iga emotsiooni näoväljendus on komplekt üsna kindlatest lihastest. Kulmukortsutus on üldjuhul viha ilminguks. Aga olen ise oma uuringuteski näinud, et see võib ilmuda ka siis, kui inimene mingisse materjali süveneb. Kulmu kortsutava näoväljenduse tekkimine on suhteliselt paratamatu nagu ka selle märkamine ja tõlgendamine.
Näitleja on olukorras, kus tal ei ole aega kogu infot läbi mõelda. Ta vaatab, aju korjab kiiresti üles selle väikese infokillu, et Margusel on selline kuri nägu…
Üldiselt saab aga näoliigutusi päris hästi kasutada, et ka teaduslikult uurida, mida inimene parasjagu tunneb. On olemas lausa koolitusprogramm, kus on võimalik õppida jälgima, mida näolihased teevad. Natuke objektiivsem variant on kinnitada näole elektroodid, et mõõta lihaste aktiivsust. Kolmas, kõige tänapäevasem ja põnevam variant võimaldab videopildi järgi selgitada sedasama, kuid nutikate algoritmide abil.

See näitleja reaktsioon, teise näo lugemine on siis nagu laste telefonimäng, kus sõna sosistatakse teisele kõrva ja lõpuks võib tekkida algsest sootuks erinev sõna.
Selgub, et inimesed annavad üksteisele hinnanguid meeletult lühikese aja jooksul ja need hinnangud ei ole suvalised. Selles mõttes, et kui tervele ringile inimestele näidata ühte ja sama näopilti mõnisada millisekundit, siis nende hinnangud langevad kokku. Kõik tajuvad näiteks sind kurjana. Ja siis selgub, et keegi täpselt ei tea, millest selline hinnang tuleb.
Töö, mida hiljuti lugesin, pakkus välja üsna loogilise seletuse, et mõne inimese näo kuju sarnaneb lihtsalt teatud emotsiooni väljendusele enam kui mõne teise inimese näo kuju. Näiteks kui sul on tugevad kulmud madalal silma kohal, siis oled justkui vihase näoga. Kui sul on suured silmad ja suur suu, siis oled justkui naeratava näoga. Sünnipärane näo morfoloogia muudab mõne inimese selliseks, et ta paistab vihane, ja see võib hakata esmamuljet kujundama, et ta ongi enesekindel ja vihane mees. Samal ajal võib tema sees toimuda absoluutselt midagi muud.

Olen pika elu jooksul märganud, et mu esimene hinnang inimestele, esmamulje on osutunud tavaliselt õigeks.
Jah, see mehhanism on olemas. Näo järgi hinnates võib esmamulje ka vale olla, aga on täiesti võimalik, et inimese aju võtab üles mingeid muid infokilde, mida oled aastate jooksul õppinud seostama suurema tähendusega. Võimalik, et endale sellest üldse aru andmata, sest inimajule on omane õppida tegema automaatselt neidki protsesse, millele algul pidi mõtlema. Auto juhtimine on tüüpiline näide ‒ algul mõtled käiguvahetuse peale, siis ei mõtle.

Olen hakanud tähele panema ka, kuidas näitlejad etenduse lõppedes aplausi vastu võtavad. Julgen öelda, et näitlejad, kes mulle sobivad tingimusteta, reageerivad siiramalt, on publiku tänust õnnelikumad.
See on hea näide. On võimalik, et see on nii sul kogu aeg olnud, aga alles nüüd teadvustad. Et see pisikene infokilluke on keskkonnas tegelikult olemas ja su aju nopib selle üles.
Intuitsiooni uurimine on tõsiseltvõetav teadusvaldkond psühholoogias. Meis kõigis võib olla palju sellist, mida me ei ole enda seest üles leidnud. Ses mõttes on su aplausinäide huvitav, et sul tasub hakata ennast jälgima ja leida üles, millele kõhutunded toetuvad.

Mul turgatas sind kuulates taas, et publiku jaoks on hea näitleja see, kes käitub…
… nagu ta ei mõtlekski selle peale?

Jah, aga mu mõte läks ka sinna, et näitleja erilise mängu puhul tähendab eriline siis hoopis tavalist, mille publik vaevata ära tunneb. Ja siis ehk teeb veel mingi oma asja ja seda publik siis märkab…
See võib nii olla. Psüühikat ja teadvust saab võtta kui mingis mõttes ennustusmasinat. Et sul on tegelikult pilt olemas, mis juhtuma hakkab, sul on mingi ootus. Siis see läheb aga teisiti… See on põhimõtteliselt sama mehhanism, mis paneb mõtlema.
Kolleeg Jaan Aru on selle kohta toonud hea näite: kui pimedas trepikojas üks ülemine aste jääb puudu, kaotad kohe tasakaalu. Su keha on arvestanud, et peab tulema veel üks aste, aga see oli valearvestus.

Ja alla tulles enamasti jääb üks aste üle…
See tõestabki, et kogu su liikumine toetub mitte ainult vahetule kogemusele, vaid ka ennustustele. Selleks, et käia, pead pidevalt ennustama, simuleerima, et mismoodi on see, kui ma panen jala maha ja nii edasi. Sama asi on kogu keskkonnaga psüühika mõttes: kui astud mingisse situatsiooni, siis tekitad kohe endale mingi ennustuse, mis nüüd juhtuma hakkab. Ja nende ennustuste mittetäitumine on siis see, mis haarab kõrgemad ressursid, et oot-oot, nüüd on vaja nuputada ja õppida.
Aga heast näitlejast rääkides võiks veel mainida simuleerimist kui empaatia ajumehhanismi. On leitud, et aju teatud piirkonnad on aktiivsed nii siis, kui mina tõstan kohvitassi, kui siis, kui näen, et sina tõstad kohvitassi. Mu aju justkui simuleerib sinu liigutuse. Ja nii saan ma aru, mis sinuga toimub.
Teater rajaneb sellele kindlasti väga suures osas. Täpne näitleja teeb nii, et kui ma näen ta keha ja näo poose ja liikumist, aktiveerib vaatamine minus seisundid, milles minu keha käitub sarnaselt.Simuleerida saan mitte ainult üksikuid liigutusi, vaid tegutsemist ja olemist üldisemalt. Panen ennast sinu situatsiooni ja simuleerin selles iseenda käitumist. Kui loen, et Nepaali maavärina ajal jäi keegi koolimajja lõksu, ei pruugi see ängistada mitte sellepärast, et endal oleks selline kogemus, vaid sellepärast, et kujutlen, mis oleks, kui mina oleks seal. See on teatris ka muidugi oluline.

Teatris saab seda kõike veel võimendada valguse, muusika, lavakujunduse… millega iganes. Või ka vähendada…
Absoluutselt.

Kõik, millest sina õppejõu ja psühholoogia-uurijana räägid, on teatritegijail niisiis vägagi päevakorral, kuid lihtsalt teistes mõistetes.
Ma arvan, jah, nii. Ja see kehtib ka filmi kohta. Meil on üks huvitav koostöö tulemas operaator Elen Lotmaniga. Teatris on võimalik tajusid võimendada muusika ja valgusega ning filmis on selleks omad võtted.
Eleni jutu järgi on operaatoritel teada, kuidas inimest näidata, et sundida vaatajat rohkem samastuma, sisse minema, läbi elama tema kogemust, ja teised võtted, mis jätavad vaataja rohkem kõrvaltvaatajaks. Meil on plaanis koos teha üks uurimus, et seda kõike mõõta. Näitame inimestele sama stseeni, mis on üles võetud kahel moel. Ja vaatame, kas suudame tuvastada, et ühel juhul elab inimene seda emotsiooni tugevamalt läbi. Kindlasti me küsitleme neid inimesi, aga peale selle tahaksin kasutada sedasama näolihaste aktiivsuse mõõtmist, millest enne rääkisime.

Aga on ju nii ka, et üks näitleja suudab meid lummata, teine sama teksti esitades mitte. Näitleja sarm?
Eks sarm ole seotud asjadega, mis teeb inimese sümpaatseks. Näitlejate seas on näiteks üle keskmise ilusaid inimesi rohkem ja edukate näitejate seas veel rohkem.
Aga vestlustest teatriinimestega on mul tugevalt meeles ka siiruse teema ‒ kas oled päriselt kohal.
Psühholoogidel on üks vahva meetod, millega uuritakse keha liikumise mõistmist. Näiteks võeti filmile, kui inimene tõstab raskust ja kui ta teeb, nagu tõstaks raskust. Kui teised pärast vaatasid, said aru ka sellest, kui neid üritati petta. Kui küsiti, mille järgi aru said, vastati: ei tea. Ta lihtsalt saab aru, kui midagi on paigast ära, kuid ei oska seda seletada. Esmane impulss on tunne, et kas on usutav või ei ole. Seda on teatrimaailmas ka palju, et vaatajale tundub ‒ mingi värk pole usutav või on seal päriselt olemas.

Arvo Kukumägi kord ütles, et kinos peab näitleja oma töö õnnestumiseks operaatoriga hästi läbi saama…
Meil juttudest Eleniga on välja tulnud, et operaatorid oma töös kasutavad kõiki neid printsiipe, millest tajupsühholoogia üritab aru saada. Päris sageli ongi nii, et praktikud on midagi avastanud, mis teadusele on veel seletamatu. Ja vastupidi ka.

Kumb ees käib tavaliselt?
Kino puhul ei oska öelda, ta on nii noor. Aga üldiselt praktika katse-eksituse meetodil on käinud ju tuhandeid aastaid. Reklaaminduse puhul räägitakse näiteks, et teadusharu, mis proovib seletada, kuidas inimest mõjutada, üldiselt jookseb järel neil, kes seda on praktikas katsetanud.

Kas tänapäeva psühholoogias ikka alateadvusest ka räägitakse?
Me räägime teadvusevälistest või automaatsetest protsessidest. Alateadvuse mõiste on natuke kinnistunud selle külge, mismoodi Freud seda nägi. Kui me ei taha ‒ ja üldiselt me ei taha, sellele alla kirjutada, siis otsitakse teisi mõisteid.
Freud tabas esimesena ära, et see midagi on veel ja selle panuse eest tuleb talle olla tänulik. Aga see, et ta omistas peaaegu kõik alateadvusele, mille toimimist seletas ainult surma ja sugutungiga, ei ole kõige mõistlikum viis, kuidas teadvusevälistest protsessidest mõelda.

Freud on tänaseni ülipopulaarne mu meelest?
Humanitaarringkondades tõesti, aga psühholoogias tekkis ta käsitlusele vastureaktsioon, mida nimetatakse biheiviorismiks. See võttis muidugi omakorda äärmusliku kuju, kui püüdis uurida ainult käitumist ja sõnastada teooriad nii, et ei peaks rääkima nähtamatutest asjadest nagu teadvus, alateadvus või ka mälu ja tahe.
Biheiviorismi kõige viljakamaks panuseks on arusaam õppimisest, sellisest, milleks on ka loomad võimelised. Näiteks kui õpetad oma koera, siis ta teeb seda, mille eest talle midagi head antakse, ja ei tee seda, mille eest teda karistatakse. Leiti, et inimesega on samamoodi.
Mõnekümne aasta järel saadi muidugi aru, et ilma nähtamatute asjadeta ikka ei saa psüühikat päris ära seletada, seda ajajärku seostatakse kognitiivse psühholoogia terminiga.
Mõnes mõttes on tänaseks selle nähtamatuse probleemi lahendanud ajukuva revolutsioon, mis lubab inimese peas olevaid nähtamatud asju teatud mõttes näha.
Sedamööda on tagasi hiilinud ka see, et loomulikult on olusid ja protsesse, millest inimene ei ole teadlik.
Tänapäeval räägitakse psühholoogias rahulikult ja üsna põhjalikult sellest, et tegelikult suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust. Arutletakse, kuidas teadvus ja selle väline koos töötavad ning miks nad mõlemad olemas on.

Miks on?
Minu lemmikteooria ütleb enamvähem nii, et aju energia on piiratud ressurss ja teadvustatud informatsiooni töötlemine, millegi üle mõtlemine, on üks energiamahukamaid tegevusi. See nõuab pingutust ja aju seda tõenäoliselt tühja-tähja pärast ei tee. Kõik situatsioonid, kus saad läbi mõtlemiseta, läbidki mõtlemata. Mõtlemine sekkub, kui sa saad kuskilt signaali, et midagi läks valesti. Või kui olukord on sulle täiesti uus.
Võib vist öelda, et enamus käitumisest ei pruugi olla päris teadvuseväline, aga on tähelepanuväline. Ehk: ma ei mõtle sellele pikalt, kuid kui keegi mult tagantjärele küsib, siis mul on meeles, et olen teadlik olnud küll. Aga ikkagi ma ei kuluta oma kõige kallimat ressurssi, mida mul on piiratult, igapäevastele otsustele. Kuhu ma astun, kus mul mingid asjad…

Kuhu on inimese psüühika uurimine jõudnud 21. sajandi 15. aastaks?
Tõeline plahvatus on seotud tehnoloogiaga, mille nimi on magnetresonants-kuvamine. See võimaldab näidata, millised aju osad on mingit ülesannet täites aktiivsemad kui teised.

Miks seda vaja on, et psühholoog saab teada, mis minu ajus sünnib?
Mõistetav skepsis… Selles mõttes, et päris palju neuroteadust näib tõestavat midagi, milles keegi juba paarsada aastat eriti kahelda ei tohiks – et kõik, mis psüühikas toimub (moraal või armastus või poliitilised eelistused), on ajus.
Aga psühhika uurijad on jõudnud tagasi selle juurde, et peame kirjeldame seda musta kasti, mis inimese sees. Kasutame mõisteid, mida me ei näe – mälu, taju… Hea neuroteadus aitab aru saada, kuidas need mehhanismid päriselt töötavad.

Kas on inimtüüpe, keda ei saagi uurida ja mõõta?
Ei tohiks olla. On küll gruppe nagu imikud või psühhiaatrilised patsiendid, keda on keeruline uurida. Aga need takistused ei ole põhimõttelised.

Mis on inimeses kõige suurem saladus? Kas seda üldse on olemas?
Osalt püüab pea iga psühholoogiaharu väita, et tema uurimisprobleem ongi see kõige suurem saladus! Aga ehk usutavamalt kukub see välja neil, kes väidavad, et me ei saa veel liiga hästi aru, kuidas ajus tekib teadvus, miks inimesed und näevad, mis asjad täpselt on emotsioonid, miks meie töömälu on piiratud, mis ajus juhtub tõsiste psüühikahäirete, skisofreenia ja autismi korral ja kas neid saaks kuidagi ravida. Seegi nimekiri on üsna juhuslik.

Kas psühholoogias toimib ka „professionaalne kretinism” ehk et nt tänaval ei saa käia, sest kogu aeg tuleb inimesi „lugeda”?
Ilmselt on see väga erinev inimestega ja numbritega töötavate psühholoogide seas. Ehk siis nõustajad, koolipsühholoogid, terapeudid ilmselt tõesti omandavad üsna tõhusad vaistud, mis aitavad inimesi n-ö kiiremini lugeda. Samas minusugune uuringuid tegev psühholoog arendab vaistud pigem andmetest ja katsetest arusaamise vallas. Inimese jaoks tänaval olen ma täiesti ohutu.

Kas pigem lasta alateadvusel tegutseda või pigem ennast kontrollida?
Siin muidugi ühest vastust pole. Aga kui ma peaksin sõnastama reegli, siis võiks öelda, et vaistu tasub usaldada tuttavas olukorras ja läbimõeldult peaks käituma uues olukorras. Umbes nii, et kui näitleja läheb poliitikasse, siis vana teatrivaist võib teda uues olukorras alt vedada. Sest vaist toetub pika-ajalisele kogemusele mingi kindla tegevuse või olukorraga.

Kas tegelikult on inimesed maakeral sarnasemad kui oskame arvata või pigem erinevamad? Kas aafriklase aju osad toimivad üldjoontes samamoodi kui eestlase omad?
Eks see on vaatekauguse küsimus. Väga peenelt uurides võib leida tõesti teatud süstemaatilisi erinevusi rahvuste ja kultuuride vahel. Aga pigem oleme jah kõik täpselt samadest juppidest ehitatud. Ja kui hakata võrdlema rahvaid ja rasse, siis saab hästi kiiresti selgeks et erinevused grupi sees on alati suurusjärgu võrra suuremad kui gruppide vahel.
Näiteks on mehed keskmiselt natuke agressiivsemad kui naised. Aga vahe ühe agressiivse naise ja ühe vähe-agressiivse naise vahel on palju suurem kui see keskmine erinevus. Mistõttu on selge ka see, et suur hulk naisi on agressiivsemad kui suur hulk mehi, isegi kui keskmiselt võime öelda, et „mehed on agresiivsemad kui naised”.

Oli aeg, mil ei saanud siia kohvikusse istuma tulla, kui Herman Hesse „Klaaspärlimäng” lugemata. Siin kõik olid seda lugenud ja see ühendas. Täna sellist asja enam pole. Kuidas suhtuda?
Praegu on seesama alles küll, aga see on killustunud virtuaalsetes kogukondades. Minul on oma psühholoogide ringis sama, et pean olema mingeid asju lugenud. Taolisi ringe on lihtsalt rohkem ja juurde on tulnud globaalsus. Mul võib näiteks olla mõne psühholoogiadoktoriga mujalt maailmast rohkem ühist kui mõne eestlasega.
Ma usun, et sotsiaalteadlased ei võta vastutust öelda, mis edasi saab. Võib-olla mingil hetkel tuleb loomulik vastujõud ja inimesed ei taha enam nii killustuda. Me isegi näeme seda juba kogukonnaliikumises. Ühes füüsilises ruumis elavad inimesed tahavad oma naabreid tundma õppida, nendega koos midagi teha. Äkki see loob vastukaalu.

Autoriteete ei ole enam.
Kultuurid on kollektivistlikud ja individualistlikud. Kollektivistlikus ühiskonnas on tähtis rühm või grupp, see algab perekonnast ja siis on kogukond ja rahvus.
Individualistlikus ühiskonnas ongi vähem dikteeritud valikuid, ei tule keegi ette ütlema, mis õige, mis vale. On suurem vabadus ise otsustada, aga see on inimesele psühholoogiliselt keeruline. On kindlaks tehtud, et kui valikuid on üle kolme-nelja, satub inimene segadusse. Ta võib hakata tegema kehvemaid otsuseid või kulutab otsustamise peale liiga palju aega. Muretseb otsuse pärast ja tekib ärevus.
Mina ei julge öelda, kas individualistlikkuse suurenemine on lõpuni hea või halb.

Kuhu paigutaksid Tartu ülikooli psühholoogia üldisemal, maailmateaduse taustal?

Periood, kust me tuleme, algas sealt kusagilt 1970. aastatest ja mitteformaalselt on see olnud suuresti Jüri Alliku ja tema heade kolleegide juhitud liikumine. Seda on iseloomustanud teadlik pöördumine läände, mis selles keskkonnas ja sellel ajal, kui nad alustasid, ei olnud tavapärane.
Õpiti Lääne süsteemis ellu jääma ja see oli väga tänuväärne käik ‒ Tartu ülikooli psühholoogia kui teaduse näitajad on maailmapildis täiesti konkurentsivõimelised. Nüüd peaksime leidma veel tugevamalt oma suuna, keskenduma teatud valdkonnale, mille pinnalt suudaksime liituda rahvusvaheliste tipptasemel koostöövõrgustikega.

***

Uusbergid Andero ( keskel) Uku ja Pärt.

Andero Uusberg

Sündis 1980. aastal Tartus.
Ema Urve on psühholoog ja koorijuht. Isa Valter on kunstnik. Vend Uku (1984) on lavastaja ja vend Pärt (1986) helilooja.
Lõpetas Rapla ühisgümnaasiumi 1999.
Õppis psühholoogiks Tartu ülikoolis, magistrikraad 2006.
Doktorikraad 2014, tööga „Elektroentsefalograafiline vaade emotsionaalse tähelepanu mehhanismidele”, juhendaja Jüri Allik.
On Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna psühholoogia instituudi eksperimentaalpsühholoogia õppetooli eksperimentaalpsühholoogia teadur.

***

Andero Uusberg psühholoogiateaduste doktor, Ele Vahtmäe hüdrobioloogia doktor, Annika Kilgi keeleteaduste doktor, Birgit Vilgats filosoofiadoktor, Margus Tiru geoinformaatika doktorant, kes doktoriks saamise lõpusirgel. Kõik need noored teadlased lõpetasid 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi, laulsid Andero ema asutatud ja tänaseni tegutsevas Riinimanda kooris.
Ülalnimetatute klassivend on Märt Avandi, kellele võiks omistada doktorikraadi “Vehklejate filmis tehtud rolli eest.