Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad

Raha otsib teed võimu juurde. Võimul peab olema nii palju vaimu, et see soov raha eest isiklike hüvesid osta läbi näha.

Keskerakonna rahaskandaalid teevad eriti koledaks vana mõtte, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. See viimane – ilmselt on neid veel selgunud, aga mõtlen 50 000 euro annetust – on lisaks kõigele ka väga mage. Ma ei arva ka kõige kehvematel aegadel oma elus, et inimesed, keda ma tunnen ja kellest lugu pean, väärivad sellist lollust.

Kui te viitsite edasi lugeda, siis asetage järgnev mu vahendatud jutujupp psühhiaater Peeter Jaansoniga parteide vääritu rahastamise konteksti.

„Me oleme arenenud Põhjamaa siis, kui meie vanurite elukvaliteet on hea,” ütles dr Peeter Jaanson, kui me jutt jõudis selleni, et väärikas vananemine on omaette kunst. Inimene jääb elu lõpu poole üksi. Ja üksindusega pole kerge harjuda. „Me ei ole valmis selleks, et ühiskond vananeb. Vanu inimesi on rohkem. Ka üksikuid inimesi. Võtab aega, enne kui me seda teadvustame. Et üksik inimene ei tunneks ennast üksikuna, selleks on vaja teha väga palju asju ja leida see, mis on talle sobiv,” kõneles doktor. Seletas ka, et teatud asjade puhul on tablett vältimatu, aga ainult tablettidega elu kvaliteeti ei saavuta. Tema sõnul on vaja inimesi, kes tulevad ja viivad vanad välja, pakuvad asju, mis tunduvad talle õiged. See on aga kallis.

Psühhiaater Jaanson kasutab sõna tõukekeskus. See on sama, mis ääremaastumine. See on meelehaigusi raviva arsti sõnul meie üks põhiprobleeme. Me arutlus oli pikem, aga doktor tõi näite: „Kopenhaageni peatänava ja kesklinna apteegid, kes elavad väga hästi, maksavad Põhja-Taani maa-apteekidele raha, et sealsed saaksid seal toimetada. See on tsunft. Me oleme Põhjamaa siis, kui suudame mõelda, et kui meil läheb hästi, siis me ei kogu ega raiska raha, vaid aitame ametivendi. See on tase.”

Jutt, et raha teeb õnnelikuks, on hävingu jutuke. Võimalik on ühiskond, kus peatähtis on ühiskonnaliikmete heaolu, elagu nad linnas või maal, ja on ühiskonnad, kus peatähtis näib olevat valitsevate erakondade rahakott.

Igavesti ajutised putkad

90-nendatel laiutanud putkamajandus kipub väikelinnadesse tagasi hiilima.

Hetkel Rapla näitel veel asi niikaugel ei ole, et putkaderida kerkib linnakese keskele ja sealt saab osta odekolonni ja ka ühte sigareti kui vaja. Nii oli ja mäletan ikui raske oli sellest väikeäritegemise vormist lahti saada. Ja siis tuli suurte poekettide laine. Väikelinnale võiksid oma näo anda just väikesed eriilmelised poed, aga see mõte ei klapi kapitalismi reeglitega. Lisaks kummalisel moel on vähemalt Rapla suurtes poodides kaubale kitsa ja inimestele samuti.

Juhatasin Peeter Volonski, kes oli koos Andres Keili ja grimeerjapreiliga Raplamaal Sünnipaikade videoklippe tegas õhtusesse Selveri poodi, et nad saaksid hommikuks kohvi ja pirukaid osta. Nimelt oli taas selgunud see, et hommikul on Rapla väikelinnas kõik söögi ja joogikohad kinni. Esimene avatakse kell 9, aga Sünnipaiga võttegraafik on tihe nii, et väla sõideti juba kell 8. Vahva oli see ka, et ega Andres Keil ja Peeter poe suhtes meelt ei avaldanud, grimmipreili aga küll, ütles: „tahan suurde poodi!” ja siis tuli Peeter poest ja esitas me seltskonnale küsimuse: „Rapla. Selveri-esine. Lett. Sildid: kartul – Hispaania, maasikad – Poola, redis – Poola jne. kuni … – Eesti. Mis oli kirjutud Eesti asjaks?” Ma pakkusin, et ehk müüja. Oli õige, aga ühtlasi vale vastus. Selgus, et ainus kaup mis oli kirjutatud Eesti kaubaks oli vobla.

Ma ei saa sellest skeemist aru, miks lubavad suured ketipoed oma ukse ette putkasid või lette. Tundub sama kui panga eeskojas tegutseksid eraiskud ja laenaksid inimestele raha. Siin miski pole puhas. Lasin mõttes peast läbi, putkasid, mis müüvad üsna ühesugust kaupa üle kogu linnakes, poe ees ja taga, on Raplas, no vähemalt kuus.

Ja siia lisanduvad selle aasta segaduse tagajärjel turuplatsi eest ära aetud taimemüüjad, kes siis kus on oma lettidele linnas kohakese leidnud. No lisaks ebamugavusele, et üheiseloomulist taimekaupa peab üle linna taga ajama, on tegu ajutiste lahendustega. Ja see ajutine nagu ikka pole ehk kõige ilusam ja ikka peetakse plaani see välja vahetada, aga kipub olema igavene.

Rubriik, sõna sekka. Ilmusid kahes järjestiku Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga