Pinnalaotus – korraks kaetud ilm

Tõnu Tepandi, Priit Pedajas ja Margus Mikomägi Vijandi pärimusmuusika aidas. Foto: Silver Sepp

Kristjan Kaljund: “Kui karused mehed kokku tulevad, et laulda laule, mis on kujundanud neid ning mille kaudu nad omakorda mitut põlvkonda ümisema ning kaasa mõtlema on pannud, pelgad esiotsa ikka pidulikkust ja harrast meeleolu.
Viljandi kontserdil oli säärast paatost aga vaat et vähemgi kui lootnuks. Eks Tepandi tegi kohe selgeks ka, et talle säärane asi ei meeldi, ning Pedajas-Mikomägi tõestasid oma esitustega sama. Saigi siis kokkuvõttes selline lihtne ja aus kontsert, mis kestis edasi veel pärast sedagi, kui juba ammu lõppenud oli.”

 

Autorilaulude õhtu Viljandi pärimusmuusika aidas

Viio Aitsam

Sõna “pinnalaotus” on keelel, sest midagi sellist Viljandi pärimusmuusika aidas toimus 22. aprillil kahes mõttes. Üks, et kui kitarriga mees laval laulab, laotab meeleolu end tervesse ruumi laiali. Teine, et tolle õhtu kolm meest kuidagi täitsid raami, mille korraldajad olid õhtu ümber seadnud, kui kutsusid rahvast kokku autorilaulu juurte juurde.

 


 

No olgu siis autorilaul. Nimetatud on neid kitarriga mehi ka bardideks, aga see tundub võõras, seostub liialt habemega (bakenbard). Miks mitte siis juba eesti keeli laulik?

***

Vana aeg tuli aita, see 1960. aastate lõpp ja 1970. aastate algus, kui Tõnu Tepandi ja Priit Pedajas ning Margus Mikomägi oma esimesed laulikulaulud laulsid.

Tõnu Tepandi alustas aidas “Reheahjuga” Bernhard Kangro sõnadele ja rääkis, et ta esimesed laulud sündisid kuskil seal kümnendivahetusel, konservatooriumis õppimise päevil, kui ta Evald Hermaküla ja Jaan Toomingaga kirjandusõhtuid tegi.

Priit Pedajas laulis ühe oma esimestest lauludest 1970. aastate algusest – “Kolm eite” Ernst Enno sõnadele, ja ütles, et oli tol ajal bändis, kus lauldi eesti luulet, et vastanduda läägele estraadilaulule.

Margus Mikomägi alustas “Kiikhobuga” (sõnade autor teadmata, tõlkija tolleaegse kooli bioloogiaõpetaja), mida esimest korda laulis koolibändis 1970. aastate alguses 13–14aastasena.

Kui Tepandi ja Pedajas on “autorilaulu juured”, siis neist veidi noorem Mikomägi on vast “juurte” üks esimesi harusid. Ta ütleb, et teised kaks on olnud laulikuna ta suured eeskujud, kes muuhulgas panid ta luulet lugema.

***

Iga mees kitarriga meeleolu laotada ei oska. Nood kolm muutsid ruumi suuremaks koos seltskonnaga, kus Bernhard Kangro, Heiti Talvik, Marie Under, Betty Alver, Ernst Enno, Uku Masing, ka Hando Runnel, Paul-Eerik Rummo, Peep Ilmet, Andres Ehin jne.

Ma ei salli silmaotsaski luuletuste lugemist. Aga laulmisega avastasin luuletuste võimsa mahu. Enne on luuletus ja siis laul,” rääkis Tepandi.

See “maht” siis seal ruumis oli ja käis kuidagi nii, et kolmekesi ehitati asja suuremaks. Tepandi kõige ekstsentrilisema esinejana puutus kõige sagedamini aeg-ajalt mõnesse kildu sellest rajatisest ja ütles selle muu jutu sees laulude vahele suurte rõhutusteta välja.

Et luuletus on pilt.

Et igal eal (vanusetsoonil) on oma tõde ja õigus, mida teised aktsepteerigu. Jne.

***

Eks habemed ole neil kõigil juba pikad otse ja kaude. Saalis oli rohkem siledat lõuga ja seda ette ei kujuta, mis tõe ja õiguse noorem rahvas sest ruumist enda jaoks välja noppis. Ealisele, kellel 1970. aastatega ka isiklik kogemus, tundus, et ajasild oli olemas ka suhteliselt vanade laval olijate ja kuulajaist noorte vahel.

Pärast noorim publik tundis istumispatjate hunniku otsas kargamisest mõnu ja teises nurgas võtsid noored ja verinoored omad kitarrid ja ehitasid oma pildid samasse ruumi.

Õhtu nimi oli “Kui polekski ilmas ruttu”. Ega Viljandis aeg ei peatunud. Aga tekkis üks ruum või väli, kus soppe ja sopistusi, sügavust ja kihte. Ehk lahustab pisutki pealispindsust.

 


 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga