Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

 

alt

Permi kesklinnas asuv festivalipaik – Teater-Teater.

Ilmus Maalehes.

Mõned nopped kahenädalaselt reisilt.

 

Perm, 15. oktoober, kell saab kohe 11. Eestis alles ärgatakse, ajavahe Permiga on kolm tundi. Permi teatris, mille nimeks Teater-Teater, on alanud viienda rahvusvahelise teatrifestivali (14.19. oktoober) “Režiiruum” teine päev.

Teatrihoone suure saali trepil, mille uksel silt “Ainult omadele”, seisab üks oma, suur meister, lavastaja Adolf Šapiro. Teda ootab publik, kellest suurema osa moodustavad 130 Venemaa noort teatriruumidesse sisenejat üliõpilased ja juba teatrikooli lõpetanud noored lavastajad. Küsin meistrilt, kas ta närveerib. Saan vastuseks: “Väga”. Ta lisab, et mida vanemaks ta saab, seda suuremat vastutust tunneb. Sõnadel on kaal.

 

Lavastaja, poeet või organisaator

alt

Meister.

 

Adolf Šapiro alustab oma kaks tundi kestvat loengut sestsamast eelnevast. Ta ütleb, et esimene kohtumine on tema jaoks alati kõige raskem. Esimene proov meenutab esimest koolipäeva.

Ma närveerin, sest ei tea, kuidas alustada. Esimene proov on alati nagu mingi muutuv rituaal. Ma ei tea kunagi, kuidas lavastades näidendit alustada. Vahel tean, kuidas lõpetada, millised on lõpustseenid, aga see, kuidas alustada, selgub alles tegemise käigus…” Ja siis toob meister näiteid, kuidas erinevad kuulsad lavastajad alustasid kes andis aega publikul teatrimängumaailma sisse elada, mängida mängu, kuidas “me pole veel alustanud”, kes lasi kohe näitlejal kuulutada, et laud on kaetud.

Kusagil siinsamas oma jutu alguses ütleb lavastaja, et vihkab sõna “loeng” sama palju nagu sõna “kabinet”, ja teeb ettepaneku , et see, mis sünnib, oleks “kohtumine”.

Meister toob oma publikule näite kunagistest Nõukogude Liidu parteipleenumitest ja konverentsidest, kuhu teleülekannete alguses sisenesid parteijuhid, jättes kaamerate ja kuulajate pilgu alla iga kord sellise mulje, et nad on saabunud kauaks istuma, ajaloolist asja ajama.

“Ma tean vaid mõnda näitlejat, kes oskasid lavaelu alustada huvitavalt. Oleg Jefremov ja suurepärane Eesti näitleja Jüri Järvet tulevad meelde.” Meister ütleb noortele, et nad võiksid Järvetit vaadata filmides “Kuningas Lear” ja “Solaris”. Ja siin räägib Adolf Šapiro Järveti fenomenist, mida ei ole ta sõnul võimalik kopeerida ega järgi teha.

“Järvet jättis lavale astudes sellise mulje, et ta kohe läheb ära. Ütleb ja läheb. Ta jättis vaatajatesse tunde, et kaob kulisside vahele, teda peetakse kinni, aga ta ikka tahab lahkuda. Ja sellest tekkis uskumatu tähelepanu. Just sellest tundest, et see, mida Järveti tegelane ütleb, jääb viimaseks, ta lahkub ja rohkem me teda ei näe…”

 

Kõigel on kõigega seos

Kui mind oleks kutsutud Permi selleks, et kuulata Adolf Šapirot, oleksin ilmselt “ei” öelnud ja lootnud, et küllap kuulen teda kunagi tulevikus Tallinna Linnateatris. Pärast seda kohtumist miljonilinnas, Uurali eelmäestiku tööstuslinnas, mõtlesin, et kahenädalane reis tasus ka üksnes seepärast ära kui kuulanunuksin vaid Adolf Šapirot. Aga sesse aega jäid kuulamistele lisaks pikad jalutsuskäigud suure jõe ääres, paarkümmen terietendust ja kohtunised.

Üks taksojuht iseloomustas kohalikke olusid sõnadega, et Permi elanikkond koosneb 70% töölistest, kes ennast õhtul täis joovad ja hommikul tööle lähevad. “Need inimesed elavad siin sellepärast, et nad ei oska ja ei tahagi midagi muud tahta”, ütles ta, kuuldes, et olen seal teatrifestivalil. Ja mina mõtlesin, mida ta ütleks, kui kuuleks, et tulin siia, teadmata, et tulin kuulama ühe meil Eestiski tuntud suure teatrilavastaja mõtteid. Ilmselt oleks ta mind hulluks pidanud. Aga nii ma mõtlesin siis ja mõtlen täna.

Lavastaja Šapiro tuli Permi festivalile Hiinast, kus lavastas Tšehhovi näidendi “Onu Vanja”, kusjuures see oli ta sõnul tema esimene “Onu Vanja” lavastus elus. Ja järgmine töö ootab lavastajat Kreekas. Ta ütles ka seda Siberi servas, et teda on kutsutud ja ta tahab veel kord Eestisse lavastama jõuda.

Venemaal, vähemasti sealses teatriruumis olen ma varemgi tajunud noorte pisut suuremat respekti vanade meistrite suhtes kui see meil kombeks on. Seda liigutavam oli meistri viide Eestile ja Jüri Järveti geniaaalsele omapärasusele Vene teatri noorte ees tulevikule avanes minevik.

 

Režissööride festival

alt

Festivali kaks käilakuju – kriitik Oleg Lojevski ja lavastaja Boris Milgram.

 

Teatrifestival “Režiiruum” sai alguse 2008. aastal. Üks selle kunstilisi juhte on Teater-Teatri kunstiline juht, Venemaal tuntud lavastaja Boriss Milgram. Mees, kes siinsamas Permis keemiateaduste kandidaadiks saamise järel elus uue lehekülje keeras, Moskvas lavastajaks õppis, seal ja Euroopas endale teatriilmas nime tegi ja 2000. aastate keskel Permi tagasi tuli. Alguses juhtis ta Permis teatrit, siis oli Permi krai see kultuuriminister, kes ses ametis kultuuri eelarvet kahekordistas. Nüüd on taas teatrit juhtimas.

Ta on mees, kellest Permis räägivad ka taksojuhid. Tema käivitatud on linna suur “Valgete ööde festival”, millega juba aastaid külastajatele tasuta tippkultuuriprogrammi pakutakse, tänavateatrist ja meelelahutusest klassikalise muusikani. See suur festival ühendab paljusid väikseid ja näiteks tänavu külastas seda festivali üle miljoni inimese. Taksojuht ütles mulle, et vaat seda tule siia vaatama, ma panin kõigil vabadel päevadel puhta pluusi selga, võtsin lapsed kaasa ja läksin kesklinna festivalile…

Aga režiifestival klopib tolmunud teatri puhtaks, otsib uusi tetrivorme ja ideid. Mulle kõrvaltvaatajana meeldis ehk enam just see mõte, et sellel festivalil saavad algajad kokku meistritega, vahetavad teatrimõtteid ja arusaamasid. Koos vaadatakse festivalile valitud etendusi ja koos neid ka arutatakse-arvustatakse. Sellised kokkusaamised on ilmselgelt ergastavad.

alt

Lavastaja , meister Kama Kinkas.

 

Selle aasta festivali kaks tipplavastust sattusid programmi nõnda, et üks neist valiti Venemaalt vene vanema põlve lavastaja, Leedu juurtega Kama Kinkase “Medeia”, ja teine tipp paluti Kinkasel valida maailmast. Tema valis Luk Percevali Saksamaal Hamburgis Thalia teatris 2012. aastal lavastatud Anton Tšehhovi näidendi „Kirsiaed“.

alt

Lavastaja Luk Perceval.

 

Festivali korraldajad said etenduse Permi toomisega hakkama, lisaks õpetas lavastaja Luk Perceval seal noori lavastajate meistriklassis. Tutvustas oma meetodit.

Kama Kinkase pikema põhjenduse, miks ta just Luk Percevali “Kirsiaia” lavastust tipuks peab, võib lühidalt kokku võtta sõnadega, et lavastaja tabas aja ja autori vaimu.

 

Esivanemate jalajäljljed

alt

Tuleb tuttav ette küll, Permi kesklinn.

 

Kui veel Permis olin, kirjutas mulle meie meisterlavastaja Jaan Tooming, kes noomis, et tegelen venelastega seal, kus ümbrus täis me esivanemate jalajälgi.Venemaal Permis, aga see Perm asub ju iidsel soomeugrilaste maal, Perm oli kunagi soomeugri küla, mille peale venkud oma linna lõpuks rajasid. Sa võiksid ikka austada meie hõime ja mitte rääkida Venemaast.”

Nii kirjutas Jaan ja ega mul enda õigustuseks, me kõigi õigustuseks siin Eestis, kes oma hõimlased Siberis unustanud oleme, midagi öelda ei olnudki.

Ses linnas on alles suur Lenini kuju, on nõukogude-aegsed tänavanimed. On tasuta WIFI kõikjal, on mošee peaaegu kubermanguvalitsuse hoone kõrval. Uhke mošee kõrval on kiosk nimega “Värske liha”.

On kaasaegse kunsti muuseum vanas Jõevaksali hoones, mille fassaad remonditud ja suure Kaama jõe poolne tagakülg aastaid tellingutes. Jõeäärset tsaariaegset hiilgavat promenaadi laia Kaama jõe ääres kaunistab kahemeetriste vineerist tähtedega kirjutatud loosung “Õnn pole mägede taga”. Ses linnas on palju vabadust veel ja vähe värve.

Kui kunstimuuseumis Permi kandis 17. sajandil tehtud värvilisi sakraalskulptuure vaatsin (permlased ise uhkustavad nendega just sellepärast, et see on ainus koht üldiselt õigeusklikul Venemaal, kus sellised puidust imed sündisid), mõtlesin küll me esivanematele, kes võisid vabalt olla just selle kunsti autorid.

 

Lisa:

Kolm mõtet kolmekümnest:

*Eesti teater on erakordne, kuna on osanud Euroopa ja Venemaa vahel säilitada omapära, saades ja austades mõjutusi mõlemalt suunalt.

 

*Tartusse rajatav etnograafiamuuseum võiks olla soome-ugri rahvaste uurimiskeskus, kes pöörab sisulist tähelepanu me Siberis hääbuvatele sugulasrahvastele. Koht, kust saame teada ja nemad toetust.

 

* Teatrifestival on koht, kus kohtuvad alustajad noored ja vanad meistrid. Koht, kus näidatakse suunda ja avastatakse uusi andeid.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga