Pensionäride maakonnad ja kummitusrong

 

alt

Paraleesed sirged ristuvad. Fotod Viio Aitsam

 

Kõik räägivad rahvastiku vananemisest, aga midagi ei sünni.

Küsisin Eesti Vabariigi kahekordselt eksministrilt, millal ta kavatseb musse investeerima hakata. Sain vastuseks, et ta investeerib ikka neisse asjadesse, mis kasulikud on. Aus vastus ju, aga pani mõtlema.

Koht, kus “vana sõbraga” kohtusin, oli Raplamaa majandusfoorum. Pealkiri: “Investeeri Raplamaale. Investeeri inimesse”. Foorum oli kutsetega ja mina sattusin sinna üsna juhuslikult.

Kohapeal sain teada, et foorum avab majandusnädala; et taolist foorumit peetakse kõigis maakondades ja et üldse on plaanis kogu me armsal maal selle nädala raames korraldada 200 sõnast “majandus” kantud organiseeritud kohtumist. Nad ütlesid kuidagi teistmoodi seal, ilmselt oli see sõna “üritus”, aga hää küll. Sündmuseks ilmselt seda, mis sündis, nimetada ei saa.

 

 

Väsinud raha

Raplamaa foorumi avas rahandusminister Jürgen, kelle perekonnanime ma ikka tema väga heast luuletajast õe Katre järgi täitsa vabalt meelde tuletan. Tegelikult oligi just Jürgen Ligi sellelt foorumilt läbi lipsanud esinejate seas kõige elusam, sellest hoolimata, et mees täitis oma kohust ja tegi lühikeses esinemises ka pisut tulevaste valimiste reklaami.

Peale muu kandis aga temagi olemine ka väsimuse märke, mis mu meelest on üldisem, mingis mõttes kujundlik ja Eesti elule mõeldes muretsema panev. Mees, kes ei ole oma kuulivesti Reformierakonna pikkade valitsemisaastate jooksul lasknud sodiks kõmmutada, polnud seekord nii sirge, kui on olnud tema kuvand.

Tõeliselt elusana mäletan teda 2012. aastast, kui NO-teatris etendati Reformierakonna juhatuse koosolekut. Seda koosolekut, mis kantud Silver Meikari mustast rahast. Näitlejad on ajastu lühikroonika ning krapsakas-terava Jürgen Ligi osatäitjal oli sel koosolekul-etendusel seljas liibuv spordidress ja jalas tossud. Igav see koosolek kaugeltki ei olnud. Rapla foorum, ütlen ette rutates, oli küll.

Päris Ligi ei olnud ka Raplas igav. Oli natuke tülpinud, natuke hajevil, natuke liiga üldine, natuke, jah, eemalolev, mida ei saanud kuidagi segi ajada sellega, mis mulle tema juures varasemast meeldinud on ja milles teda on süüdistatud – ülbusega.

Arvan (olen tegelikult veendunud), et just rahandusminister teab meie riigis kõige paremini seda, mis sünnib meil ja maailmas tema valitsemisalal. Ja äkki see, mis mees teab, peegeldus tema olemises. Miski selline maailmaturneed tegev tippmuusik, kes isegi ei küsi enam, kus ta kontserti annab.

Kaks märksõna noppisin tema esinemisest. Selle, et meie vabariiki enam ei välisinvesteerita ja me rahvastik vananeb. Foorumi edasine käik neid märksõnu – eks ma läinud enne lõppu minema ka – mu meelest ei märganud. Foorumil oli ettekirjutatud stsenaarium ja esinejad ning sellest peeti kinni. Käsud täideti. Ja küllap keegi kirjutas raporti kuhu vaja, ja linnuke sai kirja.

Ma ei tea, kas kellelgi Raplamaa valitutest, kes foorumile olid kutsutud, tekkis ajupilti küsimus, mida see tähendab, et välisraha meie juurde enam ei paigutata. Hans H. Luik on kirjutanud, et seegi, mis siia tulnud, viiakse tagasi või mujale. Mis meist saab, kas meie ettevõtjad on nii võimekad, et riik üldse saaks elada?

alt

See pilt ei ole Viio Aitsami tehtud.

 

Vananejate paigalkäik

Praegu on Rapla vallas inimestest hoolimisega nii nagu kõigis valdades on hooldekodu. Vähemalt paarkümmend aastat olen kuulnud refräänina kaht asja: kuidas mu maksuraha kulutatakse haridusele ja hoolekandele. Haridusest praegu ei räägi, kuid mul on isa nüüd hooldekodus. Tema pensionist selles kehvas vaestemajas elamiseks ei piisa.

Vaestemaja” on isa väljend muide. Mina ontliku inimesena ei tahtnud seda tunnistada, kuni nägin. Olgu siinjuures ka vanused mõõtkavasse pandud: mu isa on üle kaheksakümne, mina lähenen kuuekümnele ja eksminister seal eespool peaks elama seitsmekümne külje all. Minister Jürgeni vanust ma seekordse kohtumise valguses, kui keegi küsiks, ei oskakski öelda.

Rahvastiku vananemise jutt on aga vana ja ammune ja pika sabaga. Kõik teavad, kuid midagi ei sünni. Arvan, et kümmekond aastat tagasi juba kirjutasin meie maakonna ja Rapla linnaga seoses, et unustame ära jutu, kuidas noored võiksid maale elama jääda ja töökohti luua. Nad ikka veel unistavad ju, ja nii edasi. Teen sõnale “unistus” liiga siin, tegelikult käiatakse aastast aastasse vana plaati, Raplamaa kontekstis kindlasti. Aga mida siis ikkagi ette võtta?

Kas teha Raplamaast siis näiteks pensionäride elukeskkond, koht, kuhu tullakse elama, sest just siin on vanal mugavam? Saab jalgsi turule ja tänavad on valgustatud, on pingid, kus jalga puhata…

Mida teha me oma riigis selleks, et vananevatel inimestel oleks parem elada? Mulle tundub, et keegi ei tea, ja kargame tühja. Tõsi, nüüd saaksid kaks vana meest, kellel naised enne ära surnud, sõlmida kooseluliidu…

Hooldekodu on jube mugav termin muide. Seal on need, kes vajavad hoolt nooremad ja vanemad, haigemad ja tervemad, rumalamad ja targemad. Üheskoos väga-väga erinevad inimesed ning kõiki koheldakse ilmselt ühesuguse hoolitsusega. Ja ometi räägitakse meil ja räägiti ka Nõukogude okupatsiooni ajal, kuidas iga inimene on isiksus ja temasse tuleb nii ka suhtuda, igasse eriliselt. Selline pahaksläinud ühepajatoidu lõhn ka juures.

Massiharidus tuleb jälle meelde inimfaktor, inimkapital, inimene. See samuti, et loodusel on üsna ükskõik, mida inimene teeb. Me ei tohiks ju olla ükskõiksed ei looduse ega ka selle vastu, milline meistriteos on inimene.

Kõige valusam ses rahvastiku vananemise laulus on vist, et saalitäis Raplamaa n-ö eliiti kutsutud olid vallajuhid ja ametnikud ja ettevõtjad − oli valdavalt vana. Uusi noori või vanemaid oli nii vähe, et see ei mõjutanud pildi halli värvi. Oli paar varjundit, aga ju nende kohalolu oli tingitud sellest, et siinsel hüppelaual minekuks kapitali koguda.

Ma mõeldes sellele, mis siia kirja nüüd saab, ütlesin endale, et püüan vältida väljendit “kuritegelik stagnatsioon”. Ei taha kedagi, kes oma eluspüsimiseks paigaltrampimisest uhkuseasja teeb, solvata ju.

 

alt

 

Kummitusrong

Vana sõber”, kes minusse ka nüüd ei investeeriks, ütles kord mulle ühes oma intervjuudest, et peaasi on teha korda Rapla–Tallinna maantee. Ta ei öelnud, aga see on elutee küll. Seda mööda saavad me linna looma ja investeerima läinud lapsed üpris kiiresti meie juurde külla sõita, kui kõigi maakondade pensionärid ühinenud on. Muide, sõltumata vanusest tulevad lapsed koju, kui on selline koht neil. Sellest ka vanade koduks oleva maakonna mõte.

Aga jah, ma sõitsin rongiga pealinna, teatrisse, kultuurisündmusele alles hiljuti „Hamletit“ vaatama. Pühapäeva pärastlõunane rong jõudis Raplasse Viljandist ja oli viimasest esimese vagunini puupüsti rahvast täis. Sain endale selle rongi viimase istekoha, maksin euro ringis rohkem − et esimene klass.

Noori oli palju ses rongis. Ja siis äkki märkasin, et vagunis valitseb vaikus. Kõik suhtlevad, aga ei suhtle omavahel, vaid virtuaalselt. Mu vastas istusid ilusad noored armunud inimesed, noormehel oli süles Mac ja neiu kuulas midagi oma telefonist. Noormehe keskendumine oli suurem, neiu ikka aeg-ajalt heitis armunud pilke oma armastatule. Nad nõjatusid teineteisele, aga kummagi käed tegelesid muuga, ei hoidnud inimesest kinni.

Vaikus rongis oli kummituslik. Sihtjaama jõudes pani noormees arvuti kinni, pakkis selle kokku. Samaks momendiks oli ilus tüdruk kõrvaklapid peast võtnud. Siis nad kallistasid, suudlesid kirglikult, aga ei rääkinud sõnagi.

Professor Ülo Vooglaid ütles Raplamaa majandusfoorumi küllusliku suupistelaua lähedal mulle: “Tead, ikka veel pole saadud aru, mis on probleem”. Küsisin vastu, mis see siis on. Ülo kordas oma lihtsat mõisteseletust: tunnetatud ja teadvustatud vastuolu.

Järgmine peatus on Roobuka!“ kostab meeldiv naishääl üle hiirvaikse, kosmosesse keskendunud inimestest täis tuubitud vaguni.

 

Lugu ilmus Maalehes

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga