Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve

Peeter Volkonski vana-armeenia keelest tõlgitud „Nutulaulude raamatust” sai ootamatult müügihitt. Kust tuleb tema/ aadlisoost mehe huvi väikerahvaste, nende kirjanduse ja muusika vastu? Miks kirjutab ta samal ajal laulu Lenna Kuurmaale?

Peeter kutsub mind Tartus kohvikusse Armastus. Kooki sööma. Tuletan talle meelde, et oleme tuttavad 1974. aastast. Ei räägi seda lugu, kuidas ta mind aitas, kui pidin mängima Maksim Gorki „Väikekodanlastes” Linnupüüdja rolli. Peeter soovitas mul tookord ette kujutada, mis on kanalisatsioon, millest tegelane rääkis. Ei olnud mul selle mõtte teoks ja nähtavaks tegemiseks laval mastaapi siis, kuid sain maitse suhu, mõtlemaks pisidetailidest mastaabiga. Kanalisatsioon kui galaktika…

Seda ma ka ei räägi veel, kuidas Peetri hiljutine soovitus muusikat KUULATA mind taas raja peale aitas. Meelde tuletas, et „kuulama” on tegusõna.

Peeter, kas sa täna muusikat oled kuulanud?

Täna hakkasin Lennuškale laulusõnu tegema. Seda kuulasin.

Kes on Lennuška?

Lenna Kuurmaa.

Kuidas sellised asjad käivad?

Kusagil aastavahetuse kandis juba ta võttis kontakti. Küsis: „Kuidas elad?“ Olin talle meelde tulnud sellega, et minu tekstiga Siiri Sisaski laul „Mis maa see on?” on tal nüüd repertuaaris.

Meil läks jutuks ja jutt läks King Crimsoni (1968. aastal loodud Suurbritannia rockbandi – toim) peale. Ütlesin talle, et Berliinis on mais nende kontsert. Ega tema…

…ei teadnud Crimsonist suurt midagi?

Muidugi. Ja siis otsis üles selle bändi ja kirjutas, et näed, hakkan kuulama praegu. Küsisin, mis lugu. Ta ütles „Starless”. Mina selle peale: „Ja sa ei nutagi veel? Mina alati nutan, kui seda lugu kuulan.“ Ja siis tuleb: Kui ilus! Siis: Ahhhh! Ja siis: Vauuu! Ma tean küll, mis kohad selles loos sellist emotsiooni esile kutsuvad.

Siis ma saatsin talle lingi King Crimsoni looga „Moonchilde”, tegin sinna eestikeelsed sõnad ja soovitasin, et tehku ära. Ta teeb oma uut plaati ja saatis mulle ühe viisi.

Ütles sulle ka, mis ta arvab, millest see lugu peaks rääkima?

Et ses loos peavad olema röövlid ja need nokivad nina…

Hea loo saaks.

Midagi ta mainis küll, et mis tunne tal on. Mul on natuke teine. Ei tea, näis.

Me oleme Lennuškaga koostööd teinud. Mõni aasta tagasi oli üks Tõrva loits. Indrek Hargla kirjutatud asi. Mart Koldits lavastas ja minu musa oli. Lenna oli seal üks osaline. Vaiko Eplik oli seal ja ma ise ka laulsin üht laulu. Adeele Sepp põletati ühte majja ära.

Sinu muusika siis, aga kuidas see lavastus oli?

Ma pole näinud. Siiamaani. Nad on mulle 64 korda lubanud DVD saata. Ma ei tea ju, mis seal toimus. Oli nii, et oli kaks lava, ühel oli bänd ja kogu tegevus käis kõrvallaval. Asi oli sünkroonis, aga seinad olid vahel. Elav muusika.

Ma alati imestan, kui sind punkariks tituleeritakse. Sa pigem oled hipipõlvkonna mees.

Ma pole kunagi punkar olnud tõesti. Ma olen olnud punkansambli solist. Seda muidugi.

Kas sa jäid Tartusse siis, kui tulid ülikooli psühholoogiat õppima?

Ei, ei.

Sa olid juba Tartus ja siis otsustasid psühholoogiat õppida?

Ei, ei.

Oeh, kui kaugele sa oma psühholoogiaõpingutega jõudsid?

Riigieksamid ja diplomitöö jäid tegemata. Enam-vähem läbisin kursuse. Muidugi oli sellest kasu.

Õppimisega on nii, et ei viitsi lugeda ise, aga eksamiks pead.

Küsin seda sellepärast, et mulle tundub, et just praegu on näitlejatel ja lavastajal veel enam tähtis tunda psühholoogiat. Oleks minu teha, õpetaks ma seda lavakoolis erialatundidega samas mahus. Kõigis kunstidega tegelevates koolides teeksin kohustuslikuks aineks.

Tead, see oli niisugune tore asi… Ma äkki avastasin, et see, millest teatrimees Konstantin Stanislavski oli 20. sajandi alguses rääkinud, kirjutanud ja mille paika pannud, sellest hakati ametlikult psühholoogias rääkima kuuekümnendatel. Psühholoogiateaduses!

Meile, teatrikooli inimestele oli see elementaarne teada siis. Ilma ülikooli psühholoogiata.

Mul on tunne, et just psühholoogilised teadmised võiksid aidata otsustada, mis on õige, mis vale. Aitaksid valida infomüras.

Ei, ei, no kuule… need on ikka täiesti erinevad asjad. See on täiesti vale arvamine, et lähen lõpetan psühholoogia ära ja siis oskan kohe jõle hästi suhelda.

Oskan elada?

Ei, ei. See on samamoodi, nagu tõsiusklikule inimesele kõige ebasoovitavam koht, kuhu õppima minna, on usuteaduskond.

Paradoksaalne?

Jah, aga nii see on.

Mulle meeldis „Plekktrummi“ saate intervjuus Joonas Hellermaale see, et sa puiklesid mõne asja puhul vastuste sõnastamisele vastu.

Ongi nii, et kõike ei saa ja pruugi sõnastada, siis jääb mõte alles.

Kumb oli enne… ah mis – muusika ikka oli kõige algus?

Selle kohta ütles Robert Fripp väga hästi: „Muusika tahab nii hirmsasti, et teda kuuldavale toodaks, et teinekord ta valib oma väljundiks väga seletamatud vahendid ja tüübid.“ Ja siis küsiti, et kui muusika tahab ennast kuuldavaks teha, kus ta siis pesitseb. Fripp ütles, et te minge sinna, kus oli maailm enne loomist ja otsige sealt.

Muuseas, kui ta hakkas kitarri mängima, siis tal polnud ei viisi ega rütmipidamist. (Robert Fripp (1946) on inglise kitarrist ja helilooja. Ansambli King Crimson asutaja ja juht. – MM)

Jah, ja teejuhiks algusesse on muusika.

Vaadake sinna, kus oli maailm enne loomist ja otsige sealt. Võnke värk. Heli on elus. Ja helireostust on palju samuti.

Kuidas sina jõudsid väikeste rahvaste muusika juurde? Nüüd öeldakse pärimusmuusika, varem öeldi rahvamuusika.

See on seletamatu huvi. Etnograafia ja antropoloogia on mind tõmmanud lapsest saati. Olen seda rääkinud, et lapsena – ma olin juba voodis ja kõrvalt toast tuli telekast dokumentaal Austraalia aborigeenidest – nii kaua lunisin, kuni lubati filmi vaatama.

Sellised väga kummalised asjad päranduvad edasi. Mingisugused huvid… Näiteks mul on täiesti seletamatu tõmme kirjatarvete vastu. Ma käin bürootarvete ja kirjatarvete poodides imetlemas. Tihedasti käin. Hiljuti just soovitati mulle väga hea kustutuskumm…

Lapsena hoidus mu poeg Immanuel raha kokku, et osta sirklikarp. Ta alles hiljuti rääkis mulle sellest. Ja mulle meenus, kuidas olin ise poes suurt sirklikarpi imetlenud. Kusjuures joonestada ma absoluutselt ei osanud…

Ja mis selgub? Mu vanaisal oli sama komme. . Ja nüüd mu pojal Immanuelil on ka see komme.

Aga see su antropoloogiahuvi?

Ma ei osanud seda kuidagi seletada ja nüüd siis lugesin oma vanaisa vanaisa vanaema isa – ta oli dekabristide süüdimõistja krahv Alexander von Bencendorfi lapselaps – mälestusi. Ta oli Keila-Joa mõisa algne omanik. Noorena käis mööda Siberit ja Kaukaasiat. Kuidas ta kirjeldab kohalikke väikerahvaid! Millise huvi ja sümpaatiaga, mitte suurvene üleolekuga. Vaat sealt siis ilmselt.

No sellepärast ehk ei saanud sinust poliitikut. Olid ju Narvas miskis tähtsas riigiametis, lausa volinik…

… ei olnud. Ma olin Eesti instituudi referent (aastatel 1991.–1993 – toim). Ei olnud volinik. Käisin seal ja vaatasin, kuidas olukord on, sehkendasin. Ma polnud poliitik.

Äsja libises Facebookist läbi ajakirja Kroonika toimetuse algusaastate pilt ja ennäe, sina seal, koos Andres Keiliga.

Ei no kuule… See, ega keegi ei teadnud, mis saab. See oli siis, kui Kroonika üldse tehti. Maire Aunaste oli peatoimetaja. Tema kutsus. Meil oli kolm Tartu toimetajat siis. Keil oli Tallinnas. Tartust olin mina, Karl Martin Sinijärv ja Kaupo Torim. Pane tähele – kolm.

Tead, mis ma hakkasin tegema seal. Õudselt kahju on, et see üsna ruttu soiku jäi. Paaris-kolmes numbris jõudis üldse ilmuda, siis arvati, et seda pole vaja. Ja enam seda ei saagi teha.

Mis see oli siis?

Mul oli plaanis, et igas numbris on üks repro, üks foto ühest pildist Matti Miliuse kogust. Seal all olnuks väike Miliuse jutt (Peeter teeb Matti Miliust järgi): „See oli 13. jaanuaril 1969 aastal Piiteris, kui ma läksin selle kunstniku juurde ja siis ta kinkis mulle selle pildi.” Tal oli täpselt kuupäevaliselt meeles, millal ja kus ta pildi sai. Seal oleks olnud ka kunstiteadlase Raivo Kelomehe jutt teose ja kunstniku tähtsusest.

Miliust pole enam. Aga need olid vapustavad lood. Kuidas ta läks Ernst Neizvestnõi poole ja ütles: „Požaluista podarite mne etu grafitšeskuju listu.” Ernst Neizvestnõi, ta teosed maksavad miljoneid. Ja kinkiski.

No näed, Milius oli Milius nõuka ajal ja oli seda ka meie vabariigi ajal. Selline -ismidest sõltumatu isiksus. Ja on need, kelle maailmavaade muutub, kui tuul pöördub.

(Peeter ei kipu järele kiitma mu mõtet ja vaikib. )

Seesama sinu lemmik King Crimson, me kuulasime seda sügaval okupatsiooniajal.

1969. tuli, kõik nad tulid – Black Sabbath, Led Zeppelin…

Ja ei läinud aastatki, kui meie seda kuulasime Rapla keskkooli raadiosõlmes. Lasime koolipidudel. Muide, mis muusikat sa lasid me presidendi vastuvõtul vabariigi 100. sünnipäeval?

Hiina hevist Madagaskari metalini. Tantsiti ka. Ma ei saanud käteldagi, pidin ootama, suur saba oli, mina ootasin musa mängimist. Olin valmis siis. Ei tahtnud vahele trügida. Mis ma trügin, raisk, et tahan kätelda…

Oled sa koos Tartuga ärritatud tselluloositehase plaanidest?

Loomulikult olen. Vaat seda ma olen ammu tähele pannud, et vana hea kirjutamata reegel „nii ei tehta” on asendunud uue kirjutamata reegliga „tehakse küll”.

Oleksid sa siis ükskõikne ses suhtes, kui tehas tehtaks hoopis Keila jõe äärde?

Ei, loomulikult mitte.

Sa andsid ju ka allkirja Rail Balticu vastu?

Sina ka, me ei ole Rail Balticu vastu, ei ole ühenduse vastu. See, kust ta praegu on maha joonistatud, on idiootsuse tipp. Hea küll, läheb läbi su kodulinna Rapla, aga see pole õigustus. Mulle tuli üllatusena, et raudtee ei lähegi läbi Tartu. Siis hakkasin asja tõsisemalt uurima, ega ma niisama ka alla ei kirjuta. See on kõik nii kahtlane… kasvõi see hea ühendus Euroopaga. Ja räägitakse, et vaat kui tore, et saab kolmveerand tunniga Pärnusse.

Kumb on siis riigile tähtsam, kas hea ilmaga vaevalt kaks kuud funktsioneeriv kuurortlinn või aasta läbi maailmatasemel ülikoolilinn?

Lihtne.

Sellest miskipärast ei räägita, et Tartus on kaks ülikooli lausa. Maaülikool on omas klassis maailma ülikoolide hulgas kõvemal kohal kui Tartu Ülikool omasuguste hulgas ongi. Tavainimene ei pruugi seda teada, aga peaks ja võiks.

Psühholoog Peeter Volkonski, mis see siis nüüd on, et mõistuse häält ei kuulata?

Ikka päris hull aeg on. Päris mure on kohe. Tõsiselt. Mul on väga mure meie maa pärast, Eestimaa pärast. Me peame mõtlema selle peale, mis maa see on, mille me jätame järeltulijatele. Tõesti on mure.

Kes maksis? Kellele maksis? Kui palju maksis selle eest, et maa segi pööratakse. Kellele kuuluvad suured lahmakad joonlauatrassi alust Eesti maad, mis osteti kokku enne 2011. aastat? See on salastatud. Kes teadis? Kahtlustused… dokažite, tõestage…

Mõned asjad, Volk, lähevad maailmas ise korda.

Jaa, aga, vaata, nii läheb see Indias. Sellepärast, et seal inimesed ei närveeri. Kui sa oled Indias juba mõni aeg olnud, saab sulle täitsa selgeks, et ei ole mõtet närveerida, sa näed, et kõik loksub paika. Indias sa näed, et kui inimesel ei ole midagi teha, ta jääb silmapilkselt magama. Nad ei teagi, mis on stress. Kerjused naeravad kogu aeg.

Meil… ma seda oma loengus ka üliõpilastele räägin, näidet, kui oleme liinibussis, vaatame kella ja läheme närvi, et aeg venib. See mõjub neerupealsetele ja siis tuleb veel pissihäda ka, mis teeb asja veel hullemaks. Nagu sellest meie närveerimisest hakkaks liinibuss kiiremini sõitma. Ei hakka, aga me ikka närveerime. Ja kui sa oled närvis, siis sul käed ei ole vabad, miski ei saagi paika loksuda.

Indiaga seoses tuleb mulle meelde Hendrik Relve jutt sellest, kuidas seal saab juhuslikult kohatud inimestega igavikujuttu puhuda.

Kas sul Relve telefon on?

On, on.

Ma mõtlesin ta peale, sest kahtlustan, et ta on ka oma reisidelt rahvamuusikaplaate kaasa toonud. See kogu, mida ma koostan praegu…

…mis kogu sa koostad?

Pärismuusika kogu Viljandi pärimusmuusika aida teabekogus hoitava kõvaketta jaoks. Seal on Volgi kõvaketas, kuhu salvestan kõik, mis mul on. See on suur kogu ja sellepärast unikaalne, et olen saanud ja püüdnud üles võtta seda muusikat, mille olen saanud inimeste käest. Näiteks Peeter Vähi plaadid, mis ta reisidelt on toonud. Küsisin Tiit Pruuli käest, sain Tonga muusikat ja Lihavõttesaare bändi muusikat, näiteks.

Jah… Kusjuures seal on kõik andmed ja info, kaanepilt ja puha. Seal on üle 5000 plaadi. Sa, kui tahad, võid ka sinna minna ja küsida seda muusikat, ta on nii-öelda õppevahend mu kultuuriakadeemia üliõpilaste jaoks, aga ka avalikuks kasutamiseks.

Helista Relvele ja küsi ta käest. Kohe.

(Ma helistan, Hendrik Relve ruttab Tallinnas kirjanike majja. Hiljem uudistest saan teada, et talle sellel õhtul antakse aastaauhind parima reisiraamatu eest – „Kiviaja puudutus”. Mehed lepivad kohtumise kokku, kogu täieneb.)

***

Kui on absoluutne kuulmine, siis see ei tähenda, et sa ise pead viisi,” ütleb Peeter me jutu kokkuvõtteks.

Täiesti teineteisest sõltumata oleme nimelt otsustanud samal õhtul vaatama minna noorte teatritegijate lavastust „Prohvet”. Tegijad on loomingulisest ühendusest, mis nimetab ennast Mustaks Kastiks ja mis pesitseb Tartu Genialistide klubis.

Peeter Volkonski lavastas seal 2016. aastal selle ühenduse noortega loo „Kangelased”, kus räägiti Viktor Kingissepast, Hans Heidemannist, Vilhelmine Klementist, Jaan Kreuksist. Noored revolutsionäärid – mis inimesed nad olid? Me lähemegi koos.

See pilt on tehtud Kohilas. Tohisoo mõisas kus Peeter Volkonski kümmekond aastat tagasi ütles, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Selles oma ammuses loengu ta mõtiskles nõnda: “Kultuuri defineerides on vastandatud kultuuri ja loodust, see mulle ei sobi. Kui me võtame ära kultuuri, siis loodus saab eksisteerida täiesti rahulikult.
Kultuur ilma looduseta ei saa.”. Täna kõlab see ülivägagi aktuaalsena. Vahel tuleb peeglisse vaadata, et mõista. Foto Viio Aitsam

12aastaselt Nõmmel Cervantese elulugu ostmas

Nareki Grigori „Nutulaulude raamatut” tõlkis Peeter Volkonski vana-armeenia keelest kuus aastat. Selle esimene tiraaž müüdi läbi hämmastava kiirusega, raamatut tuli juurde trükkida.

Kui küsin Peetrilt, kas ta siis, kui oli Keilas väike poiss, kujutas ette, et on kunagi tuntud tõlkija Tartus, saan esiteks tõrelda. „Ma ei olnud Keilas väike poiss, läksin seal kuuendasse klassi. Olin hoopis Nõmme männikumetsa ja pihlakaraba poiss. Nõmme lastemuusikakool, Rahumäe kool, üle tee raamatupood.

Mul olid raamatupoe müüjad tuttavad. Poe juhataja oli Ülo ja müüja oli proua Sundja. Nad mõlemad kogusid marke ja proua Sundja korjas liblikaid. Olime viiendas klassis paralleelklassivend Peeter Oleskiga. Me teinekord ikka läksime koos koju. Kord siis Peeter ütles mulle, et astume poodi sisse. Ta tellis sealt raamatu: (Peeter teeb teise Peetri häält järgi): „Palun mulle Miguel de Cervantes Saavedra elulugu…”

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga