Patt on jääda muutumatuks

Uku Masing kasutab oma 1967. aastal kirjutatud loos „Eesmärk: elusamus” moearvamuse mõistet. Masing ütleb, et „vähemad vennad” on moearvamust alati kohustuslikuks pidanud ning uskunud, et see on ka nende elu ja eesmärgi ainus siht. Muidugi on rohkelt näiteid, kus eesmärk võib olla üllas, aga valitud siht vale. Näiteks kui eesmärgiks on joosta kõigist kiiremini – ja see isegi õnnestub –, aga joostakse vales suunas. Kui eesmärgiks on puitu väärindada ja teha seda Emajõe arvelt. Enamasti on nii ka , et tahetakse saavutada parim tulemus ja kuulutatakse selleks välja vähempakkumine. Arulageduse näiteid on kahjuks palju.

Kui mõelda meie praegugi progressiivseks peetavast moearvamusest – konkurents on kõige alus –, siis peaks siinkohal punkti panema. Vähemalt mitte edasi kirjutama, sest Uku Masinguga ei saa konkureerida, temaga saab vaid kaasa mõelda. Masing räägib pseudo-elust, mida moearvamuste küüsis olijad elavad. Pseudo-minast, kelle ainus siht ja eesmärk on olla ühetaoline, selline nagu teised. Ta läheb veel sügavamale, nimetades (ma olen siin nüüd Masingu tõlgendamisel ehk pisut vägivaldne) elu, mida moearvamuse küüsis inimesed elavad, täisvereliseks pseudo-eluks.

Elu mõte on elusam elu

„Ainult teatavad teadmised muist kultuurest ja nende psühholoogiast ning mõned isiklikud kogemused võivad seltskonna alistatud inimese panna küsima: Kes olen mina? Mis on minu elu siht? Mis on inimkond?” kirjutab Uku Masing.

Ma ei saa siinkohal rõhutamata jätta, et Masingu need mõtted, kus ta räägib ka geneetilise koodi muutmise võimalusest inimese eluea pikendamiseks, on algselt pärit ajalehe Edasi korraldatud vestlusringist pealkirjaga „Elu mõte”. Masingu seal räägitu ilmus Edasis, küllap NLKP suuniste vahel, 1967. aastal 31. märtsil. See lugu on nüüd loetav Uku Masingu artiklite kogumikus „Meil on lootust”, mille kirjastuse Ilmamaa 1998. aastal välja andis.

See, et inimesed elavad nüüd pikema eluea kui veel mõnikümmend aastat tagasi, on tõeks osutunud. Inimesel on varuosad, südame stimulaator on välja mõeldud ja arstiteaduse lähitulevik on ilmselt see, et kui inimesel mõni osa ära kulub, toodab organism ise uue. Siit jõuan mõttega igavese eluni ja sellest omakorda edasi eutanaasiani. Keeruliseks läheb, aga seda, mille üle mõelda, jätkub.

Mõte õitsvast maast

Mind tänaseni segab, kui mõtlen tagasi ühele teravaks kiskunud vestlusele oma isaga. Ta oli siis juba vana, aga sai enesega ise hakkama, luges palju. Maad harida ta enam ei jaksanud, aga ennast haris. Kurtis vaid selle üle, et loetu üle pole enam kellegagi mõtteid vahetada. Sõbrad, kellel olnuks aega ja intellekti, olid isa sõnul surnud, ja need nooremad, kes elus, neil ei olevat aega. Kogu elu päris hingus kuluvat ellujäämisele argises plaanis. No ja siis meil oligi jutuks see, kuidas isa on kogu elu tegelnud maaharimisega ning selle meie praegusegi aia maal kartulit kasvatanud. See oli – no vähemalt mina seda siis nõnda võtsin – etteheide mulle, et ma samamoodi ei tee. Ja siis ma kähvasingi talle, et kui ta kogu elu oleks kirsipuid istutanud, oleks tal palju kergem vanadust taluda. Vaataks kevaditi kirsside õitsemist ja sügiseti jooks kirsinapsi poe- või salaviina asemel.

Nüüd mõtlen: oleme isa kunagisele kartulimaale istutanud paarkümmend puud kuuskedest maarjakaskedeni, pluss männid, lehised, pärn, ebatsuuga, pooppuu… Ja ma ei saa sulle, isa, öelda veel, kas mu elu on sellest elusam ja kas olen siis, kui saan niisama vanaks kui sina, õnnelikum.

Marek Strandberg prognoosis, et toidu tootmine kolib reaktoritesse. Mõtlesin siis sellele, et meie pisikestel põldudel juba ammu toimetavad liiga suured masinad. Imestan, et sedagi pole avalikult hukka mõistetud: mille poolest on ülisuur kombain parem kui metsas müttav harvester. Mu isa oli ka just see, kes ei tahtnud rasket traktorit oma kartulimaad tallama. Tean, tean, et on olemas ka pisikesi maaharimisriistu, mis mulda kinni ei talla, vaid elustavad. Samas, ütle sa mõnele meie suurpõllumajandusettevõtjale, et ole tark, kasuta maaharimiseks maad hoidvaid riistu. Ta isegi siis, kui sellest kõigest aru saab, jõuab konkurentsini. Ja kui ta konkurentsis ei püsi, läheb ta maa kellegi teise kätte, kes ehk veel suurem maakurnaja – progressi nimel.

Edasi viib koostöö

Marek Strandberg ütles, kui hiljuti kohtusime, et patt on jätta tegemata need muutused, mille kohta sa tead, et need on adekvaatsed. Kui eesmärk on konkureerida ja sellega veel rohkem raha teenida. Ja kasutada saadud raha selleks, et olla suurem, tugevam, esimene, elujõuline… Elujõuline, tappes teisi? Arulage. Milline oleks inimeksistentsi absurdsuse õigustus? Prantsuse filosoof Albert Camus paneb oma essees „Sisyphose müüt” kangelase, kes astub jumalate ja surma vastu, karistuseks kivi mäest üles veeretama. Kas me tänane teadvus, teadus ja inimeseks olemise mõte on juba seal kohas, kus mäetippu veeretatud hiiglane sealt alla ei veere? Kui jah, siis oleme jõudnud sellesse kohta, kus loodusseadused enam ei kehti. Kivi ei kuku ülespoole, märkasin juba lapsena. Sisyphose lugu on pärit vanakreeka mütoloogiast.

Mida enam meil on teadmisi ja informatsiooni, seda enam me saame head teha. Seda rohkem me saame halba teha ka. Kuidas halva tegemist ära hoida, välistada?

Humanist Ülo Vooglaid defineerib haritud inimeseks selle, kes ühendab endas teadmised, kogemused ja oskused. Rohkem harituid võiks seega tähendada seda, et peatatakse moearvajate massiline taastootmine. Haritud inimese üks, ma usun et peamisi omadusi on kindlasti oskus ja võime koostööks.

Kogu praeguse inimkonna ülesandeks ja kohustuseks peaks olema mitmekesisuse säilitamine. „Mitmekesisus on see väärtus, mis hoiab üleval kogu elusloodust,” on Marek Strandberg veendunud. Kuidas tänaste teadmiste kuritarvitamisest pääseda? Ta toob ka näite, toetudes 2009. aastal just majandusuuringute eest Nobeli preemia saanud Elinor Ostromi teooriale. Ostrom uuris ühisvara (kalavarud, vesi mets…) haldamise mudeleid majanduses. „ Kõikidel puhkudel, kui ühisvara üle otsustatakse multitsentristlikult ehk kogukondlikult, õnnestub umbes seitse ettevõetud asja kümnest. Kõikidel juhtudel, kui otsustatakse tsentraalselt ehk siis monotsentristlikult (riik näiteks haldab midagi), õnnestub keskmiselt kolm kuni neli asja kümnest.” Taas tuleb meelde tuletada Ülo Vooglaidu, kes räägib nii ühiskonna kui ettevõtluse kohta käivalt, et ainus arukas võimalus on üksteisele edueelduste loomine.

„Kui uues maailmas on meie ühisvaraks kogu loodusesse puutuv informatsioon, seosed – siis saab järeldada ühte: mida hajutatumalt paikneb teadmine, mida rohkem teadmist jagatakse, mida vähem teadmist tsenseeritakse, kontrollitakse ja endale kahmatakse, seda õitsvam on inimkond. Seda paremini meil läheb, heas mõttes,” ütleb Marek Strandberg.

Marek Strandberg rääkis sellest, kuidas tegeldakse veel umbes 300 000 koaala elus hoidmisega. Uuritakse nende genoomi. Koaaladel on avastatud klamüüdia erivorm, mis kahjustab nende silmi, nad jäävad pimedaks. Me ei tea koaalade tähendust, uurimine jätkub. Aga üldisemalt on mitmekesisus väärtus ja inimestega on sama kui muu loodusega: erisused peavad alles jääma, et võiksime elada elusamat elu.

Maailm aga arutleb, milliseid kokkuleppeid tegid ja mida võisid kõnelda Donald Trump ja Vladimir Putin. Ka see on reaalsus. Mõjuvõimsad mehed võiks teha nii, et tekivad eeldused elusamaks eluks tervel maakeral.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga