Parem käsi ei tea, mis vasak teeb

Mu Rapla linna külje alla jääva maakodu tee äärde jääb vana postikõrts. Katus sellel hakkab tasapisi sisse vajuma. Olen aastaid imestanud ja mõelnud, miks sinna jõeäärsele krundile uut elu ei teki. Vana maja külje all voolab jõgi ja selja taha jääb mets. Nina all on asfalttee.

Eelmisel kevadel tekkis vajadus kirja saata. Sellist tavalist, käsitsi kirjutatud aadressiga ja margiga kirja, valges ümbrikus. Ei mäleta, aga küllap ostsin ümbriku ja margi Rapla linna viimaset ajaleheputkast, kus ammu müüakse peamise kaubana kohvi ja jäätist ja kui ma ei eksi siis ka hot dogi ja pudelivett. Ajakirjandus on garneering kõigele muule.

Vaat ja siis kui ümbrik kleebitud, oli vaja see kuidagi teele saata. Mäletasin üsna hästi postkasti naaberkorrusmaja seinal, kuhu aastakümneid olin kirju viinud. Nüüd selgus, et seda seal enam ei ole. Tunnistan, et olin üsna nõutu seal tühja seina ees seistes. No jah, kui oleks postkast, siis peaks keegi seda tühjendama ehk paar korda päevas. Ja kui elamurajoonis saadetakse vaid mõni kiri päevas, teeb keegi ärilises mõttes tühja tööd. Jalutasin postkontorisse ja andsin kirja sealsele teenindajale, see veel kontrollis, kas aadress on korras. Ei olnud ja ta leidis oma arvutist paari klõpsuga Tallinna vajaliku sihtnumbri.

Mäletan ka seda, kui uhked me olime kui ostsime maale postkasti ja selle põlise vahtra alla, kus teised meie küla postkastid reas, püsti panime. Ma sellist väärikat uhkust ei mäleta ajast, kui saatsin oma elu esimese e-kirja. Kirjaoskus ja postiteenus on olnud uhkuse asjad. Kunagi kuskil kauges külapoes üks vana naine küsis müüjalt, kas see on ka hea tint. Ja kirjutas siis n-ö kvaliteedikontrolliks – SUUR REHEAHI.

Kui nüüd taas see postkontorite sulgemise jutt algas, mõtlesin, kuidas ja kust Tallina inimesed kirju teele panevad. Kesklinna kunagises postkontoris me nüüdse kultuuriministeeriumi vastas on kallis riidepood. Kunagises peapostkontoris kunagise Viru hotelli vastas müüakse imelikke riideid massimaitsele, toitu ja rohtusid. Tuttav ütles, et kusagil selle laada keskel olla siiski peidus ka postipunkt. No ei teagi … Turistid vist saavad, kui tahavad, kirja hotelli lobbysse jätta, et need seal teavad, mis edasi …

Rapla postkontoris küsisin, natuke häbenesin ka, kas telegrammi veel saab saata. Ei saavat juba nii ammu, et ei mäletagi, millal see kadus.

Nüüd Eesti minister, ettevõtlusminister koguni, otsustab koos Eesti Posti juhtkonna esindajatega, et enne kui suurema postkontorite sulgemise lainega edasi minnakse, tuleb olukorda põhjalikumalt analüüsida.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi, kui kuulen juttu, kuidas millegi kinni panemiseks, mis juba ammu kusagil ära otsustatud on, üldrahvalik arutelu ja analüüsimine käima tõmmatakse. Miski pannakse kinni nagunii ja kedagi kinni ei panda. Me väikeses riigi suures aparaadis puudub sidusus. Postkontorite sulgemine maal on kultuuriküsimus mu meelest.

Mida see lause tähendab? „ Postiseaduse kohaselt on universaalne postiteenus postiteenuste järjepidev, kvaliteetne ja taskukohase tasu eest osutamine kogu Eesti Vabariigi territooriumil õigusaktidega sätestatud alustel ja korras.” Mis kasu on inimesel sellest tõdemusest, kui ta tahab kirja saata.

Ilmus Maalehes.

alt

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga