„Mis vahe on ametnikul ja kanal? Kana muneb ja siis kaagutab, ametnik ainult kaagutab,” ütles vana Luua kooli metsamees endast poole nooremale sama kooli vilistlasele ja mõlemad noogutasid mõistvalt. Mehed said kokku kokkuleppeta. Näib, et juhuslikult.
Sellesama pühapäeva hommikul, kui metsamehed minu kuuri all juhuslikult kokku saades tuttavaks said, vaatasin oma Facebooki seinalt ühte vana, arvan et läinud sajandi 60ndate aastate filmijuppi. See oli nõukogude aeg.
Seal Arkadi Raikin rääkis mõistuloo: „Ühes metsas töötas Karu jänesena. Kuidas see juhtus? Metsa oli karu vaja, aga vaba oli vaid jänese töökoht. Karu nõustus, tegi karu tööd ja sai selle eest jänese palka. Karu tegi oma tööd südamega ja hästi, kuni kuulis, et selles metsas Jänes on vormistatud karuks. Kuidas nii, et nõrk Jänes saab karu palka! Karu kirjutas metsa peavalitsusele ja kohale tulid lõvid, terve komisjon. Kutsusid kohale Karu ja Jänese. „Kas te olete Karu?”küsiti Jäneselt. „Jah, ma olen Karu,” vastas Jänes ja näitas dokumenti. „Tõepoolest, te olete Karu,” otsustasid lõvid. „Mina olen Karu!” ütles Karu. „Teie dokumendid?” Komisjon uuris dokumente ja ütles: „Mille üle te vaidlete, kodanik Karu, kui siin on selgelt öeldud, et te olete Jänes?” Kõik. Te küsite, kus on selle loo moraal? Milline saab olla moraal, kui komisjonis lõvide kohale olid vormistatud eeslid.”
Seda filmijuppi jagas üks mu Vene sõber ja selleks hetkeks oli vaatajaid olnud 137 000.
Et asi selge oleks, rõhutan, et ikka on tegu pühapäeva hommikuga. Ma loen, et Barbi Pilvre kirjutab üsna otsesõnu: „Kahju, et nii on läinud Eestiga. Mingi 20% tölle domineerib, nende maitse ja tahte järgi sätitakse praegu Eesti elu ümber, see ei saa nii jääda. Nõukogude võimu kogemus, kus „lihtne inimene” oli pjedestaalil ja võimurid manipuleerisid „rahva tahtega”, andis ju ajaloolise kogemuse, mis juhtub, kui elu kõige madalama ühisnimetaja järgi korraldada. Või on meelest ära läinud töörahva riik?”
Mu kummaline argisoov on, et saaksin endale ka Ülo Vooglaiu vene keelde tõlgitud „Elanikust kodanikuks” raamatu. Õigemini võiks mul neid raamatuid pealkirjaga „Напутствие гражданину” olla mitu, et saaksin neid oma vene tuttavatele kinkida ja ise Ülo venekeelseid sõnastusi uurida ja meelde jätta. Kuidas muidu saaksin nendega mõtteid vahetada selle üle, et meil ei ole nii palju parem kui nemad arvavad.
Külaliste metsamälestusi kuulates tuli mulle äkki pähe mõte, et kas ma olen ökoloogilise katastroofi pilve all valmis oma liigilise mitmekesisusega oaasi, tasakaaluaeda maha müüma. No, et Rail Balticu jaoks on vaja killustikku, minu maa õhukese mullakihi all on selleks paekivi. Ilmselt pani sellele mõtlema mõni päev tagasi nähtud „Juuditi” lavastus, aga ma mõtlesin, et kui ma seda teeksin, oleksin tapja. Kurjategija.
Pole õigustust sellele, kui sureksid kivid. Pole õigustust selle, kui sureksid puud ja sitikad, elu andev õhuke mullakiht. Oi, kuidas mulle ühel eluhetkel meeldis kaevandustes ujumas käia. Mäletan Leisi kandis liivakarjääri, mille seinte sees elasid kaldapääsukesed. Terve koloonia. Mis neist küll tänaseks saanud on?
„Praeguse valitsuse puhul tuleb eriti teravalt esile, et ministrid esitavad väiteid ja teevad otsuseid ilma päris mõistmata, kuidas ökosüsteem ning kultuur ja riik selles funktsioneerivad,” kirjutab bioloog ja semiootik Kalevi Kull ajalehes Postimees. Mõistmiseks on aega vaja. Aastaid tagasi ütles Ülo Vooglaid, et ajapuudus on ebakompetentsuse tunnus. Torontos oli tulistamine Nathan Phillipsi väljakul. Paigas, kus väidetavalt miljon inimest kuulas peaministri kõnet.