Palju õnne argipäevaks, Tõnu Kark

alt

Palju õnne sünnipäevaks 4.detsembril Tõnu Kark. Pildil on Tõnu puhas eestlane, näidendis “Eesti matus” . Tõnu on selles etenduses lavale astunud kohe varsti 200 korda. 187.etendusel tegi ta oma osa nii ilmse mõnuga, et see energia jõudis rõdu viimastesse ridadesse.

Foto: Teet Malsroos

See intervjuu ilmus väikeste kärbetega esmalt ajalehes Maaleht.

 

Näitleja Tõnu Kark (65) on teatris mänginud sadakond rolli, kinos üle kuuekümne. Enamus neist on suured rollid, mitte sutsakad. Pärast 2008. aastal esilinastunud filmi “Detsembrikuumus”, kus Kark mängib suureks kindral Ernst Põdderi ja teeb rollist ühe peaosa, on ta enda sõnul öelnud ära seitsmest-kaheksast filmirollist. “Ma pole ära öelnud sõna otseses mõttes, aga olen öelnud, et ma ei oska selle rolliga midagi teha. Olen küsinud, et kui lubad selle rolli väänata natuke teistsuguseks, et saan talle mingisuguse juurika all, et ta kasvama ja elama hakkaks, siis teen. Seda võimalust ei ole aga antud. Ainult raha pärast ka ei ole tahtnud teha. Las teised poisid ka mängivad.”

Kui talle pakun, et räägime oma juttu ja siis ma kirjutan selle üles, saadan talle näha ja ta saab selle, mis ei meeldi, maha tõmmata, ütleb ta, et ei tõmba tema seal midagi maha. “Naine tõmbab, kui tahab. Me rääkisime sellest, et jälle hakatakse küsima, kuidas sa filmi sattusid jne. Kõik on seda kuulnud juba. Mootorratta jutt ja muu.” Ütlen Tõnule, et naised ongi targad ja küsin:

 

Millal sina sellest aru said?

Naisega koos elamine ja hästi läbisaamine on suur kunst. Kes seda kunsti ei valda, see kaua vastu ei pea.

 

Anekdoot on selline: mees ja naine, neil on kuldpulm ja siis küsitakse, et kuidas te…

… tean seda lugu, see on vana lugu tegelikult. Mitte kuldpulm, aga juba briljantpulm. 75 aastat koos elatud ja ise olid nad juba mingi 95. Siis reporter küsitles. Kuidas elu läheb? Mida? Ah? Kuidas elu läheb? Mis sa räägid, pojake? Ma küsin, kuidas elu on läinud? Hästi läheb! Kas on seesama lugu…?

 

Räägi.

Riielnud ka kunagi olete? Ah? Mis asja? Pahandusi on olnud? Ei ole olnud pahandusi. Ärge nüüd, nii pikk elu seljataga. Jaa, üks alguses oli ikka küll. Me siis sõitsime kirikusse laulatusele ja hobune komistas kivi taha ja siis vanamees ütles„üks“!

Käisime laulatusel ära ja tagasiteel hobune komistas uuesti sama kivi taha. Vanamees ütles „kaks“. Võttis jahipüssi ja lasi hobuse maha.

Mina hakkasin karjuma, et mis sa tegid, rumal inimene, kus su aru on!!! See me ainuke hobune. Vanamees ütles seepeale „üks“ ja võttis püssi kätte. Pärast seda meil enam pahandust ei ole olnud. (Naerame mõnuga.)

 

Ma mõtlesin teist lugu kuldpulmas, suurtest asjadest, mille elu jooksul pidi otsustama mees, ja väikestest asjadest, mille otsustab naine. No ja siis mees ütleb, et suuri asju otsustada ei ole veel tulnud.

Jah, seal on veel selline asi, et naine otsustab kõik lastekasvatamisega seotud asjad ja liisingud ja elektripaketid ja toiduga seotud asjad… Siis ajakirjanik küsib, et mida siis sina otsustad. No, mina otsustan neid tähtsaid asju. Näiteks? Millal väed Afganistanist ära tuua…

 

Kuidas sa filmi sattusid, seda teavad kõik. Aga kuidas sa teatrisse sattusid, sellest on vähem räägitud. Õppisid Draamateatri stuudios. Siis veel Panso kooli polnudki. Kes sind õpetasid?

(Uhkuse ja austusega hääles) Leo Kalmet, Ants Lauter, Kaarel Toom, Ilmar Tammur, Ben Drui, Helmi Tohvelmann. Vaat niisugused tolleaegsed Eesti teatri kõige suuremad suurkujud, kes olid koondunud Draamateatrisse ja tahtsid kasvatada endale järelkasvu.

Seal ma alustasin ja kaunis totu olin teistega võrreldes. Olin noorem ehk sellepärast.

 

Kuidas nii?

Alustasin seal enne, kui olin jõudnud keskkooli lõpetada. Käisin õhtukoolis ja hommikul tööl. Mind kutsuti stuudiosse ja ma vaatasin, et miks ka mitte. Mis ma ikka muud teen! Poolteist aastat õppisin, siis tuli sõjaväkke minemise aeg. Mind nopiti sinna 17-aastaselt. Ma 4. detsembril (sõjaväes) sain 18, aga sügisel võeti viuhti teiselt kursuselt ära.

Suvel tegin Kaljo Kiisaga oma esimese filmi, “Keskpäevane praam”, poisikene olin seal. Filmivõtted jäid pooleli. Olin sõjaväes juba, kui kutsuti sealt kolme-nelja episoodi pärast ära. Sain 2 nädalat puhkust. Ega see niisama polnud. Kui rääkisin, et lähen puhkusele, siis mind ikka peeti hulluks.

 

Keegi ei uskunud?

Muidugi, vanad ütlesid, et sa, poisikrants, ei lähe kusagile. Ma ei julenud öelda ka, et lähen filmi tegema, siis ei oleks keegi uskunud. Aga vaadati, et poiss on poolearuline.

Kui tagasi tulin, no siis olin igal õhtul peldikut pesemas. Viha oli nii suur ‒ sina, konn, käisid puhkusel, ise oled kuu-poolteist teeninud; meie oleme kolm aastat siin olnud ja pole koju saanud. Paar kuud pesin peldikuid. Vastu ka ei saanud hakata.

 

Venemaal, ma olen aru saanud, on filminäitleja suure au sees?

Filminäitleja oli ja on suur inimene. Teda väga austati. See on siiamaani nii. Venelased oma näitlejaid ikka väga oskavad austada ja hoida. Tšelovek s dušoi ‒ inimene hingega.

 

Sa ütled seda irooniliselt pisut?

Ei, ei, ei, ei. Ma ei ole irooniline. See on päriselt nii, venelased armastavad oma näitlejaid…

 

Meil hinnatakse…

…rohkem raha. Neil on kino väga tähtis. Mäletad „kunstidest kõige tähtsam on kinokunst….“

 

Siis sa tulid sõjaväest ja lõpetasid Draamateatri stuudio ikkagi?

Jah. Ainukesena on neist neljast kursusest, kes aastate jooksul lõpetas, laval veel Ester Pajusoo. Minu vennas Feliks lõpetas esimeses lennus, tema ka enam teatris ei ole. Neli lendu, 15 inimest kursusel. Nüüd siis….

 

Vennas sul mängis Kurgjal Eugene O’Neili näidendis “Iha jalakate all” meeldejäävalt.

Roman Baskin tahtis mind sinna selle rolli peale. Ta ise on suurepärane näitleja ja ta oleks mu laval „valmis teinud“. Ta tahab …. Ma arvan, ta ei usalda mind piisavalt. Me mõtted lähevad kuidagi laiali. Ta tahab omamoodi teha.

 

Lavastajad sind kardavadki, et oled isepäine?

Ja-jah, muidugi. Isepäine ja lahendab oma rolle nii, nagu tema tahab ja näeb. Võib-olla ma usaldangi ennast liiga palju, aga olen mõelnud ka seda, et kui mind on rohkem usaldatud, lastud endal teha, siis mul on läinud rollid kümnesse.

 

No sa ikka vajad partnereid ka.

Loomulikult. Kordan veelkord, loomulikult!

 

Mu peale kord kaevati Jaan Toomingale, et Mikomägi mängib üle.

Jaan lubas?

 

Ta olla vastanud, et mängi vastu. Ma olingi siis loll, aga see vastus meeldis mulle.

Miks loll? Jaan ise oli ju ka selline. Kuidas ta mängis, mängiti talle vastu… Ta oli suurepärane näitleja, teatris, mängis nii, et väga huvitav oli teda vaadata. Teda ka usaldati ja Evald Hermaküla mängis vastu ka.

Mina… kõik, mis ma viimased kümme aastat olen teinud ‒ olen täitnud käsku ja teinud nii, nagu palutakse. Olen püüdnud mitte väga esile tükkida.

Tead, ega ma väga sellest rääkida ei taha, mis oli. Mind huvitab rohkem see, mis on ja mis tuleb. Mõnele võib-olla meeldib heietada, et kas sa mäletad, kas sa mäletad. Ma siis tavaliselt tõusen ja lähen minema. Mul pole siis põnev.

 

2010 mängisid Vargamäel suureks Vargamäe Andrese. Tegid…

Nüganeniga.

 

Needsid seal väljal Jumalat nii, et taevas muutus. Ma nägin. See mõjus ja see ei lähe meelest.

Õnnestunud lavastus oli. See koht…seal …..

Vargamäe Andres oli seal minu silmis hoopis teistsugune mees kui teda siiamaani on kujutatud. Seda heideti muidugi ette ka. Aga mulle Elmo Nüganeni kontseptsioon väga meeldis ja ta lasi selle niisuguseks teha. Ta ei hakanud segama. Minu Andres oli üks hull töörabaja, kes tegelikult ei hoolinud enda kõrval seisvatest inimestest. Üks paras Eesti jurakas. Mulle meeldis seda mängida.

Me teame ju, missugused võivad olla rügajad, kes ei hooli mitte millestki, peaasi kui saaks oma asja aetud. Rõõmu tulemusest ka ei tunne. Andreski oli kaunis morn seal. Hull, porine, kuri, paras kubjas ka. Lõppude lõpuks mis tal vaesel teha jäigi, kui tal selline talu kaelas oli. Hakanuks väga õilmitsema, läinuks talu käest ja vajunuks kokku ka. Kui ikka jääd väga Krõõta imetlema, siis võib kogu talu ära laguneda.

 

Oled sa linnapoiss või maapoiss?

Ma ei ole nii maal elanud, et oleksid loomad ja põllud. Olen linnas sündinud. Kolme-aastaselt läksime Meriväljale elama. Isa üksi ehitas maja sinna valmis. Ehitas küll jube kaua. Ma olen seal kasvanud ja kolmkümmend aastat elanud. Nüüd elan ka linnast väljas.

 

Kes su vanemad olid?

Mu ema oli koduproua, õmbleja, rätsep. Isa oli kaugliinide bussijuht.

 

Kust teil vennaga ikkagi see teatrihuvi?

Feliks oli see, kes tundis selle vastu huvi. Tal on kõikide asjade vastu huvi. Ta tegeleb nii paljude asjadega, siiamaani ei saa pidama. Igal pool on esimees. Fotoklubi esimees, maaliklubi esimees ja karikaturistide klubi, suupillimängijate klubi, juurikakorjajate klubi esimees…

 

Konkureerite ka?

Ükskord proovisime, ta on 14 aastat minust vanem ja kamandas, et nüüd võta molbert ja teeme maali, Viljandi järve pildi ülevalt lossimägedest vaadates. Tegime ühe suuna pealt. (Nüüd Tõnu naerab üksi nii, et naeran kaasa, teadmata, mis sealt tuleb.) Mul ei tulnud sugugi hästi välja, tema tegi paremini.

 

Vend vedas su teatrisse ka?

Jah, Feliks kutsus mind oma diplomilavastusse mängima. “Neetud talu” tehti, nad olid teinud seda… ma ei tea, kaks aastat. Mina pidin siis mängima väikest karjapoissi. Mis ma olin siis, 12 vist, tegin viu ja vops asja ära paari prooviga. Lauter oli üllatunud, ütles, et vaata, Feliks, te teete kaks aastat, poiss tegi kahe päevaga. Mul oli väga piinlik. Nad narrisid mind, et Tõnu, Tõnu, kus sa õppisid. Pidin vastama, et ma ei olegi õppinud, olen väike poiss. Kas sul pruuti on, pikk sa oled? Ütlesin 1.51 ja pruuti ei ole.

 

Sa olid kümme aastat Rakveres?

Jah, Panso seda Draamateatri stuudiot ei tunnistanud. Rakverest on meeles pikad väljasõidud, vildid jalas. Tekkide all. Iga nädal 4‒5 päeva. Oskari omnibuss ilma soenduseta.

Ma teatrikooli lõpu ajal eriti vaimustunud ei olnud sellest tööst, mis ma esimestel aastatel tegema pidin. Mul ei tulnud eriti hästi välja ka.

 

Mis su erialaeksami hinne oli, kui lõpetasid? Kas mäletad?

Need hinded pandi enne ära, kui diplomilavastus välja tuli. Mulle pandi kolm. Aga siis pärast esietendust öeldi, et kuidas nii, panime hinde ära, aga see, mis nüüd nägime, oli viie peale. Imestati, kuidas see roll esietendusel nii hästi õnnestus. Tõnu Aav oli siis juba Draamateatri näitleja, tuli ja küsis, kuidas ma „oskasin“. Mängisin Oru Eedit, hullukest. Aav hiljem mängis ka seda rolli.

Kuidas ma seda tegin? Läksin lavale ja pärast ei mäletanud, kuidas ma sealt ära tulin. See oli nagu unenägu, hetk ainult, terve see roll. Pärast, kui oli kummardamine, mõtlesin kahetsusega, et ongi läbi. Proovide ajal see nii ei olnud. Ma ei osanud siis oma tegemist lahti seletada õpetajale.

 

Kuidas sa oma rolle täna teed?

Tead nagu viu ja vops ha-ha –ha.

Kui ma hakkan osa vaatama, siis lahkan ta läbi umbes nii ‒ see tundub ehk utoopiline, aga ma nii teen ‒, et missugused olid selle tegelase isa ja ema, milline ta võis olla lapsena, milline poisikesena, milline mehena, ja et nüüd on ta jõudnud sellesse kohta, kus on, kust hakkab filmi stsenaarium või näidend. Ja siis loen edasi, vastavalt sellele arendan seda tüüpi, et miks ta niisuguseks on muutunud. Ja seda mõtlen ka, mis tast pärast saab.

Kunstiks muutub roll siis mu meelest, kui suudad ka seda näidata, lased aimata mingisuguse rollivärvi või märgiga, millega see tegelane võib lõpetada. Kui annad vihjeid ja märke, kui lubatakse seda teha, siis heameelega laseksin ma paista ka seda, miks sellel mehel nii läheb. See eelnev ju tingib selle, mis on siin ja praegu. Sellepärast, et ‒ mu väike poeg seda ütleb, multifilmist õppis: (Kark teeb kilpkonna häält) “Juhuseid ei ole olemas!”.

 

Lugesin, kuidas sa “Ideaalmaastiku” filmis endale sprotikonservi pähe kallasid esimeest mängides. Puhas improvisatsioon?

Jah, jah, jah. See on intuitiivne lähenemine asjale. See räpasus käis selle mehe juurde mu meelest. Ja Peeter Simm ei seganud. See esimees oli küllaltki elutark, teadis külvivärki ja raius oma asja, elutarkust oli palju. Ta oli aus mees ja ei lasknud noorel külvivolinikul lollusi teha. See on tõesti hea film, tundlik, romantiline, ilus.

 

Vihula mõisas on nüüd jälle õnn õuele tulnud. Mõis on üles ehitatud taas.

Ainult et kõik seal kindlasti käia ei saa. Kõikide jaoks hüvesid ei jätku, sest raha on jooksnud ühte nurka. Need, kes lauluväljakul laulsid, arvasid kõik, et mina olen ka võimekas, et õnn tuleb minu õuele ka nüüd kindlasti, et vaevalt ta Juhani õuele rohkem tuleb kui Jaani omale, aga…

Näitleja elus on õnn ka tähtis. Kui seda ei ole, siis sa lihtsalt tippu ei jõua. See on suur õnne ja armastuse mäng.

 

Ma vahel olen mõelnud nii, et näed, see inimene mulle ei meeldi, aga see, mida ta laval teeb või filmis, lunastab kõik.

Nii saavad ainult suured teha. Suur vaatab, et ole sa kuitahes ebameeldiv eraelus, aga laval sa mõjud, ja kasutab sind. Väike ütleb, ma ei taha suga tegemist teha. Ei näe.

 

Ma imestan, et sinu elust ei ole veel mälestusteraamatut kirjutatud.

No siiamaani mul ei ole veel küll olnud põhjust sellega nõus olla. Ma elan veel. Teen veel.

 

Elmo Nüganen lasi su Noorsooteatrist lahti?

Ei, see päris nii ei olnud. Ta käitus väga diplomaatiliselt. Tuli minu juurde, ütles, et Tõnu, minu meelest sa vajad suurt lava, meil seda ei ole. Ma ütlesin sellepeale, et jah, oleks tore küll suurel laval mängida. Siis ta ütles, et mis oleks, kui läheksid Draamateatrisse. Ütlesin, et see teater on minu unistus olnud algusest peale ja läheksin hea meelega, kui kutsutakse. Elmo tegi õigesti, ta oleks minu peale liiga palju oma energiat ja aega pidanud raiskama. Tema tahtis oma teatri püsti ajada, lõi oma koolkonda. Ta on suurepärane lavastaja. Ta töötab lavastuse kallal nii ja seni, kuni see saab õiged värvid. Ta on andekas. Ja mõtle siis, et ma oleksin talt seal küsinud vahel, et Elmo, kus mu Othello on…

On olemas küll suure lava näitlejad, sellised, kelle mõjuväli on väga suur, kes panevad laval olles suure saali hingama. Neid väga palju ei ole. Samas on kammerlikke näitlejaid. Linnateater on täis väga häid näitlejaid. Ega Elmoga ei ole lihtne, nad on parasjagu itsi ka saanud.

Kui keegi on väärt, et tal hästi läheks, siis tal lähebki. See on seesama õnn, mis kas on või pole.

 

Lavastajatarkus on ka oskus näha. Kaljo Kiisa suurus on ses, et nägi sinus Nipernaadit?

Jah, see oli mõne jaoks tollal lausa lubamatu. Kiisal oli väga hea vaist. See on lavastaja õnne faktor ‒ tunda ära. See käib kõikide elukutsete kohta. Riigimees peab ka selline olema. Kes tunneb lõhna ära, teab, et see on hea, et hakkame sealt udjama.

Koera haistmine on kolm tuhat korda parem kui inimesel ja see on anne, koera anne. Seda ei saa seletada, mida ta kõike tunneb, terve ajalugu jookseb ta silmade eest läbi ühe posti juurest teise juurde joostes. Mis siin kõik on olnud!

Sellest mu jutust sa ei saa mingit lugu valmis…

 

Tead, see on sama, nagu ma ütleks sulle, et sa ei saa osa tehtud…

Ma lugesin üht filmiartikli kommentaari ja mõtlesin, millal ma selle kirjutanud olen. Jutt oli positiivsusest, mis peab filmis välja paistma. Mina ka ei taha kinos eriti istuda, kui pean vaatama ebameeldivaid tüüpe ja situatsioone. Ma tahan midagi ilusat ka näha…Seda ilu, mis oli on ja jääb.

Üks peab filmis ikka olema, kes ei räägi morbiidsest tulevikust. Kui seda pole, siis mulle see film ei meeldi. Kas või läbi rumaluse tuleb suuta unistada millestki ilusast. Ära ole nii tark, et näed ette ja ainult surma ning hävingut ‒ see ei ole hea film. Tegelikult lõpp on ju jube, aga see on minu meelest üsna vastik tarkus.

Ilu on, on, on… vaat nii rumal pead olema, et suudad uskuda – elu on tõesti ilus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga