Paide teatri juht Jan Teevet: Pea võib olla pilvedes, aga jalad peaksid maas olema

Kolm aastat tegutsenud väike Paide teater teeb Jan Teeveti (27) juhtimisel suuri tegusid. Ta arvab, et suurlinnastumine ja globaliseerumine on protsessid, mida Paidest ei peata. Küll aga saab peatada kogu maailma vaevat kujutlusvõime kriisi.

Kui me juba vestlust lõpetama hakkame, kiidan Jan Teeveti räägitut ja küsin, kas ta selle jutuga poliitikasse ei taha minna. „Veel mitte,” kõlab vastus. Ütlen, et oleksin uhke, kui sellist juttu ajaks mõni vallavanem, ja saan kohe aru oma madalast lennust. Ehk hoopis president?

Jan räägib mulle seepeale loo, kuidas tal 2,5–3aastaselt oli valge mängutelefon punase toruga. Ütleb, et ega ta telefoni kasutamist ise ei mäleta, aga sellest on üleskirjutused ta vanaema märkmetes. Üks, kellega Jan tookord tihti mängult rääkis, oli Lennart Meri. Dialoog olla olnud selline: „Tere, kas president on kodus? –Ei ole. – Oi-oi, kus president on? – President on vetsus. –Palun, las ta helistab mulle tagasi, kui ta välja saab.“

Teine mees, kellega väike Jan kõneles, oli Kofi Annan. Seda sellepärast, et see nimi talle kohutavalt meeldis. Kofi Annan oli sel hetkel ÜRO peasekretär. „Kui ma neile kahele mehele mõtlen ja sellele, mis neid ühendab, siis see, et nad ei vandunud alla kujutlusvõime kriisile,“ ütleb Jan. „Nad olid teadlikud reaalsusest, aga nad ei vandunud sellele alla. Nad suutsid luua ja hoida ideaali. Ehitada oma sõnadega paremat võimaliku maailma. Nüüd ma tean, et köögilaua ja volikogu istungite laua vahe ei ole suur – mõlemal on plaat.”

Aga alustame algusest.

Kas sa nägid Vallo Kirsi lavastust „Idioot”?

Jah, ma nägin seda lavastust 11. klassis, kui õppisin Treffneri gümnaasiumis. Käisime seda Ugala väikeses saalis vaatamas.

Vaatasime seda lavastust siis koos! Ma tookord imestasin, kuidas Viljandi saab saalitäie noort ülitähelepanelikku, tundlikult reageerivat publikut. Siis mulle öeldigi, et saalis olid Treffneri gümnasistid. Kokkusattumus?

Erakordselt tore avang me vestlusele. Ma mäletan, et see lavastus tekitas elavat diskussiooni meil.

Sellest ma saan hästi aru, et nutikas Orissaare poiss võtab pärast põhikooli kätte ja läheb Treffneri gümnaasiumi. Sealt peaks edasine lendamine kandma Tartu Ülikooli ja sealt veel kaugemale. Sina valisid Tallinna lavakooli ja nüüd oled kolm aastat hoopis Paides?

Ma pärast 9. klassi elasin aasta aega Belgias, olin vahetusõpilane. Kust tuli mõte seejärel liikuda Tartusse … No käime selle raja läbi. Mul vist juba üsna noorena oli mingi teadmine, mingi aimdus, et lavakunstikool võib mu teele sattuda. Ja siis 15aastasena oli ka see teadmine juba, et katsu sa olla õige eestlane, kui sa pole Tartus elanud. Katsu sa olla õige eestlane, kui sul pole Pirogovi ja Toomemäe perioodi elus. Sai selgeks, et kui mu ülikool ei ole Tartus, siis tuleb seal gümnaasium ära teha.

Tasus siis?

Tagasi vaadates – kui Treffneris käimisest on juba üksjagu aega möödas –, siis jah. Selle kooli põhiväärtus ongi see, et ta õpetab kahe mõiste balanssi, mis tänases maailmas on erakordselt segamini. Vabadus ja vastutus.

Meile öeldi 10. klassi avaaktusel, et meie teid ei õpeta, aga anname teile võimaluse õppimiseks. Teiseks öeldi, et kui kool peab tegema mingis küsimuses valiku õpetaja ja õpilase vahel, siis kool on õpetaja poolel. Sellepärast et õpetaja jääb sinna veel võib-olla 30 aastaks, aga teie lähete siit kolme aasta pärast minema.

See perspektiivitaju, isikliku vastutuse küsimus, võimalus ise oma õpet suunata, teha valikuid vastavalt oma huvide spektrile… See on üliväärtuslik kogemus.

Lauri Leesi on küsinud, mis teeb eliitkoolist eliitkooli. Ja vastanud, et geograafia.

Geograafia?

Puhtalt. Prantsuse lütseumist Estonia teatrisse on mõned sajad meetrid, Treffneri gümnaasiumist Tartu Ülikooli veel vähem. Geograafiline kesksus, mis mu koolil on, on tohutu väärtus. Tartu aeg oli erakordselt ilus aeg kasvamiseks. Oli ka selles plaanis viljakas, et sattusin kokku inimestega, kellest mitmed on jäänud mõtte- ja teekaaslasteks.

Geograafia on oluline – mõtlen geograafiat just kultuurilises mõttes –, et tajuda ära ennast ümbritseva füüsilise ja mõtteruumi. Tajuda ära selle ruumi mäed ja orud selles plaanis, et mis on puudu, mida saab täita… Ja samas tead, kus voolab jõgi, kust saab ammutada…

Et siis ruum on tähtis?

Ruum on algus ja lõpp. Nii mõnd konkreetset teost kui teatrit luues. Madis Kõiv kirjutas kunagi: “Mina ise olen pigem kohalik kui ajalik. Ma usun, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad. Ma usun kohtadesse kui vaimsetesse isenditesse ja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse, kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu.“ Teatri ja üldse kunsti võimuses on luua vaheruume, alasid eelarvamusteta kohtumisteks või vähemalt kohtumisteks, kus eelarvamuste kõrval nähakse teises ennekõike inimest. Ruumi tundmine ja tunnetamine on baas.

On väikelinn ses mõttes viljakas koht? Suurlinnastumine ei ole mingi Eesti väljamõeldis. Ütlesid Paide kõnede 33 kõne reas oma kõnes, et Paide on Eesti geograafiline süda. Tegelik süda on juba ammu Tallinnas?

Suurlinnastumine ja globaliseerumine on protsessid, mida Paidest ei peata. Mida võtta endale ülesandeks? Kuidas ühtpidi olla utopist ja idealist ja samas hoida jalgu maa peal ka? Pea võib olla pilvedes, aga jalad peaksid maas olema.

Kuidas?

Kõige hullem, mis saab juhtuda, on unustus. Et üks väike linn või mistahes piirkond, mistahes inimene unustatakse ära. Meil on Ida-Virumaa ja Eesti kirdenurk, mille probleem on palju akuutsem – seal on kriis, mis on silmapiiril terendanud pikka aega, aga täna kasvanud selliseks, et sellest ei saa enam mööda vaadata. See kriis – nii õudne kui ta ka on ja nii õudne kui see lahenduseni viiv teekond ka tuleb – hoiab seda piirkonda pildis.

Kesk-Eestis, Paides seal hulgas, ei ole kriisi. Järvamaa põllud kasvatavad vilja. Hästi kasvatavad. Kui kriisi pole, siis toimub pinnaalusem protsess, unustamise protsess. Piirkond, kus midagi pööraselt halvasti ei ole, võib meelest minna. Me võime unustada selle, et ääremaa on ennekõike mõtteline mõiste, mitte küsimus sellest, kust jookseb Eesti piir.

Kuidas sellega on, kas natuke unustatud piirkonnas võib kohapeal olla palju unustatud häid mõtteid või tuleb neid käia mujalt saamast?

(Mõtleb pikalt.) Kahe otsaga asi. Ma arvan, et neid võib olla kohapeal. Arvan, et praegu Paide näitel, nüüd, pärast 33 päeva kõnemaratoni, need mõtted on seal õhus. Paide on arvamusfestivali linn. See on Paide tänase identideedi tüvi. See tüvi, mis realiseerub aasta-aastalt ainult kahel päeval aastas. Tegelikult selle potentsiaal on suurem.

Unustuses peitub ootus. Unustatu on pikalt oma mõtteid vaka all hoidnud. On pikalt oodanud, et keegi küsiks temalt tema arvamust, kuulaks tema mõtteid. Mulle tundub, et ses mõttes oleme me Paides leidnud erakordselt viljaka pinnase. Mitte selleks vaid, et oma mõtteid sinna külvata, vaid et leida uusi mõtteid. See linn on oma väiksuses pööraselt inspireeriv. Paar aastat tagasi ma poleks seda uskunud. Täna usun. Isegi tean.

Väikelinn ja suurlinn?

Mulle meeldivad suurlinnad. Aga väikelinna hoomatavus lubab seda ka kiiremini tundma õppida. Protsessid toimuvad siin teistmoodi. Mõned kiiremini, teised aeglasemalt. Aga just kogukonnast lähtuvaid mõtteid saab siin kiiremini katsetada. Ja sellesse katsetusse saab kaasata suuremat hulka elanikest.

Kuidas nõnda?

Kui 100 inimest tuleb Paides kuulama Ülle Madise kõnet keskväljakul kell kuus õhtul ja 33. õhtul on seal iga kord 60–150 inimest kuulamas! Tallinna mõistes on 150 inimest mittemiski. Ühe Tallinna kooli kolmandates klassides käib nii palju lapsi. Paide mõttes – 150 inimest on kaheksast kuni kümnest tuhandest märgiline osa. Neilt, kes kuulavad, levib see suusõnaliselt, kogemuslikult juba järgmisele viiesajale. Mõte levib nagu viirus. Väikelinnas on võimalus ehitada usaldust ja mõttesildu kiiremini kui suurlinnas.

Ma kuidagi olen märganud, et Paide arvamusfestivali on poliitikud üle võtnud. Seda on hakatud kasutama valimispropaganda tegemiseks?

Ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, et mis hetkel juhtus Eestis – õigupoolest mitte ainult Eestis – see, et sõnadest poliitika ja poliitik sai sõimusõna. Ma ei väida, et poliitikaga oleks kõik korras. Kaugeltki mitte. Aga raske on leida neid, kes suudaksid süsteemi parandada ja võtta samas kanda selle sõna – poliitika – negatiivse taaga.

Arvamusfestival teeb poliitika inimlikumaks. Toob fookusesse selle sõna algse kreekakeelse tähenduse – linnriigi asjade arutamise. Arvamusfestivalil on võimalik näha poliitikut grüünes, värskes õhus, kõrvuti teadlase ja kunstniku ja tudengiga.

Miks kõnede pidamine kestis 33 päeva. Selle ka ju oleks saanud kahte päeva mahutada?

Sellepärast, et hundist ei tee koera kahe päevaga. Arvamusfestivali ajal sõidab üks osa Paide inimesi Türile või veel kaugemale. Sõidab ära, sest mis on temal asja nende arvajatega Tallinnast või Tartust.

33 päeva jooksul võib kõnedeni jõuda keegi, kes paaril esimesel päeval aktsioonist midagi ei teadnud või muidu umbusklik oli. Keegi võib minna poodi piima ostma ja märgata, et kõnepuldis on näiteks Hasso Krull. Poodi mineja kuuleb ühte mõtet ja läheb edasi, aga võib-olla see mõte jääb talle kuklasse. Järgmisel õhtul ta ehk veel ei tule, läheb hoopis ringiga teise poodi piima ostma, aga äkki kuuendal päeval kõnnib jälle mööda ja seisatab ja ehk neljandal nädalal tuleb juba spetsiaalselt ja kutsub sõbradki kaasa.

Evolutsioon on aeglane protsess. Mitte ainult füüsiline evolutsioon, see, et me tuleme puu otsast alla, vaid ka see, et me mõttemuster hakkaks muutuma.

Saan aru.

Me saame aru paljust. Miks me ei tegutse? Sellepärast, et meie mõttestruktuurid ei ole muutunud. Need sillad, mis ajus jooksevad, ei ole kohti vahetanud. Me ei suuda nii kiiresti ehitada uusi sildu. 33 päeva pidi pakkuma ja ma usun, et pakkuski, võimaluse selleks, et tulevikku mõtestada. Kõik kõned moel või teisel tegelesid sellega, et neil, kes käisid kohal ja need tuhanded, kes kuulasid räägitut rahvusringhäälingu veebist, tekiks uus mõttestruktuur. Struktuuri loomine on alus sellele, et üldse saaks ehitama hakata.

Oli jah põnev kuulamine. Ja aktsioon ise toetas kõiki väikelinnu ja piirkondi. See oli Paide teatri idee ja korraldus. Kust sulle see mõte tuli?

Idee tuli üsna juhuslikult. Olin Sõltumatu Tantsu Lava residentuuris pärast seda, kui olin Paides olnud ära esimese aasta. Siis, kui olime Paides välja toonud väikese teatri kohta pöörase hulga lavastusi…

… see aasta lõppes „Eesti jumalate” lavastusega Vargamäel?

Jah, me mängisime mingis mõttes selgelt üle väikese teatri võimete. Olime kogu tegevusega oma latti tõstnud ja endale tõestada püüdnud, et võimete piiri pole ja energiavarud ei lõppe.

Ja siis ma tundsin, et olen energiast tühi. Oli vaja aega, et mõelda, mis on teatritegemise mõte. Ja läksin tantsuinimeste sekka. Seal aasta vältel siis mõtlesin. Ja ühel hetkel jõudsimegi mõttevahetuses praeguse Paide teatri dramaturgi Oliver Issakuga mõtteni Paide 3000. Algselt oli meil kindel plaan teha projekt ära 55 päevaga, intensiivselt. Aga siis tekkis küsimus: kuidas anda Paide inimestele see tunne, et iga punkt maakeral on maailma keskpunkt mingil hetkel.

Kuidas tuua Paide nähtavalt Eesti kaardile ja teistpidi: kuidas tuua Eesti Paidesse kokku?

Kas kolme aastaga on midagi muutunud ka?

Kui me siia tulime, siis meilt tihtipeale küsiti: miks te tulite siia pommiauku? Kui ühe linna inimesed näevad oma kodu pommiauguna, siis kaasaegses keeles on tegu probleemiga. Vaja on eksperti. Meie end ekspertideks ei pea, peame ennekõike katsetajateks.

Nüüd kolm aastat hiljem, kasutades edasi poeetilist metafoori, küsime: kuidas anda inimestele see vaatevälja nihe, see perspektiivi muutus, et pommiauk pole õigupoolest mitte midagi muud kui hästi kobestatud muld, kuhu võib tulbisibulad istutada. Ma ei ole selle tühermaa ja pommiaugu võrdlusega üldse päri, Paide on elav linn.

Panite kesklinna kõnepuldi. Valisite kõnelejad ja nad tulid?

Ega me ei uskunud, et inimesed nii nõus on tulema. Täna pärast seda aktsiooni on meie julgus selliste projektidega edasi minna igal juhul suurem.

Meid huvitas ja huvitab ennekõike, kuidas need kõned saabuvas ajas vastu kajavad. Tänase päeva kõige suurem küsimus on – alustasin ruumi kaardistamisest ja nüüd jõudsin aja kaardistamiseni –, et me ei tea, kas oleme kriisi lõpus või kusagil vahepeal. Mitte keegi ei tea, mis saab sügisel, mis saab järgmisel aastal. Kas me oleme kriisi mingis mõttes üle elanud ja kas me saame nüüd hakata ehitama maailma, mis oleks järgmistele kriisidele – mitte ainult tervisekriisidele, vaid ka mõttekriisidele, majanduskriisidele… vastupidavam?

Lühidalt, meid huvitab, mis kontekstiga ajajoonel need kõned haakuvad.

Oma kõnes sa ütlesid, et kõige suurem kriis on kujutlusvõime kriis?

Ma proovin seda seletada väikelinna perspektiivis, hoolimata sellest, et ma usun, et kujutlusvõime kriis haarab hetkel ja on haaranud pikemat aega kogu maailma. Ma tajun, kus kujutlusvõime kriisiga aktiivselt võideldakse – see on idufirmade mõtteruum. See ruum, kus otsitakse rahastust ideedele, millest ei ole isegi veel prototüüpi. On näiteks idee akust, mis muudab maailma ja on usk, et see muudab maailma!

Väikelinnad, ääremaad, mis aina hääbuvad ja kahanevad – kas meil, kes me neist hoolime, on põhjust jääda ootama otsuseid, seadusi Toompealt või Brüsselist, mis muudaks väikelinnade olukorda? Mulle tundub ootama jäämine naiivsena. Toompeal või Brüsselis tegeldakse teiste asjadega. Võidakse tegelda infrastruktuuri parandamisega, aga see viib sinna, et Raplast ja Paidest saab kord Tallinna magala, eeslinn.

Kujutlusvõime peaks pakkuma meile selle tee, et me näeme, et väikelinn on see üksus, kus kogukond saab olla seotud, kus tegelikult, päriselt saab toimida arutlusdemokraatia, kus linna juhitakse koostöös linna inimestega.

Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad minna kaugele, mine koos. Me ei pea omama doktorikraadi tuumafüüsikas, aga me kõik iga päev omandame doktorikraadi igapäevaelus.

Paide sümfoonia, ilus ja valus

Jan Teevet: Sa küsid, mis edasi saab. 19. juunil on meil esietendus „Paide sümfoonia”, mille alapealkiri on „Ühe linna ilu ja valu”. Lavale läheb 15 Paide inimest, mitte näitlejad seekord. Need on inimesed vanuses 18–87, inimesed igast elukümnendist. Kahekümnesed, kolmekümnesed ja nii edasi. Ja on 87aastane Taimi, kelle elust 15 aastat möödus Siberis. Ta tuli Paidesse tagasi ja leidis eest täiesti muutunud maailma. Muutunud linna. Ja kui temalt praegu küsida, mis on Paides head, siis ütleb ta peaaegu pisarsilmi, et ei ole paremat linna kui tema kodulinn.

Me oleme nende inimestega teinud intervjuusid ja rääkinud ennekõike kahel teemal: kuidas on Paide linn kohana mõjutanud inimese elu ja –ehk veel olulisem –, kuidas ta tajub, et tema elu on mõjutanud Paide linna.

Võttes kaasa kogemuse õpetaja Merle Karusoo pikast tööst, on lavastus dokumentaalne. On Paide inimeste lugude põiming. Lavastus on Paide muusika- ja teatrimaja suures 550kohalise saaliga laval. Esietendus on laupäeval, me mängime üks kord ja siis tuleme sellega tagasi sügisel.

Paide kõnemaraton

Paide Teatri meeskond korraldas Paide keskväljakul kunstiprjekti Paide 3000 raames kõnemaratoni – “33 KÕNET”, mille käigus 3. maist 4. juunini iga õhtu kell 18.00 peeti Paide keskväljakul üks kõne. Kõned ja kõnelejad, igaüks omal moel, ostsisid vastust küsimusele “Kuhu edasi? / Kuidas edasi?”.

Aktsiooni raames pidasid kõne: Tarmo Alt, Kertu Birgit Anton, Steven-Hristo Evestus , Aveliina Helm, Tarmo Jüristo, Kaja Kallas, Kristina Kallas, Kersti Kaljulaid, Doris Kareva, Tanel Kiik, Hasso Krull, Villu Kõve, Annika Laats, Marju Lauristin, Indrek Lillemägi, Ülle Madise, Lili Milani, Indrek Neivelt, Rein Oselin, Hardo Pajula, Liisa Pakosta, Kaja Piirfeldt, Mikael Raihhelgauz, Indrek Saar, Karl Martin Sinijärv, Tarmo Soomere, Mihkel Tammo, Kaarel Tarand, Jan Teevet, Helena Tulve, Daniel Vaarik, Jaak Valge ja Priit Värk.

Paide 3000 on Paide Teatri kunstiprojekt, mis algas 2021. aasta veebruaris ja lõppeb siis, kui esitatud küsimused on saanud vastused.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga