Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Väike suur naine, keelekõrvadega. Foto Siim Solman

Mari Tarand: „Näiteks ei unusta ma kunagi neid tubateatri etendusi, mis toimusid lausa minu majas, kus ma praegugi elan. Meie peal elasid Johansonid ja nende korteris mängiti Samuel Becketi näidendit „Õnnelikud päevad”. Andres Ehin ja Viiu Härm mängisid. See oli sügaval vene ajal. Meie toast toodi taburetid.

Tubateater, see sõna tuli koos Panso kooli teise lennuga, kus Kirjanike Maja saalis mängiti lavastust „Tagasi Metuusala juurde“.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi korteris oli ka vähemalt üks Nigol Andreseni luuleõhtu, millega Juhan oli seotud. Andres Ehin peaks seda mäletama, mis aastal see oli.“

Andres Ehin: „See oli aastatel 19651966. Jaan Krossi toas olen ma kaks või kolm korda mänginud. Mängisime, jah, Becketit ja Ionescot. „Kiilaspäist lauljatari“. Ma arvan, et see oli siis, kui olin tööl Küsimustes ja Vastustes, mul oli palju aega. Olin suhteliselt roosa ja rahulik. Võis olla ka siis, kui olin Sirbis. Aga 1968, siis läks elu juba kuradiks kätte.“

 

 

Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist.

 

Me kohtume keelepäeval Raplas. Mari Tarand istub Rapla raamatukogu pisikeses kabinetis tema jaoks suurevõitu töötooli, heidab käed kukla taha sõrmseongusse ja vaatab mind.

See, kuidas Mari istub ja vaatab, on üks-ühele sarnane sellega, kuidas istub luuletaja Andres Ehin – näiliselt lõdvalt, käed kuklal. Vaatamine ka on neil kahel sarnane. Mari ja Andres on tuttavad 1958. aastast, nad on ülikooli kursusekaaslased. Nad on sarnased vaimult.

 

Mari, on teil meeles oma esimene teatriskäik?

Jah, on küll. See pidi olema 1946. aastal võib-olla, ma võin aastaga eksida. Siis oli Tallinnas vineerivabriku taga üks hoone, kus tegutses… ilmselt eestiaegse teatritrupi järglane. Kuidas see oli… Noorsooteater oli selle trupi nimi arvatavasti. See tükk, mida nägin, oli „Kolm karu“. Kas võis olla, et tegu oli marionett-nukkudega. Mul on meeles, et me kiirustasime, hiljaks jäime, talveaeg oli, äkki jõuluaeg või midagi niisugust. Mäletan, et me läksime pimedas sisse.

Loe edasi Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa

 

Isegi Eesti pulm on NO teatri uuslavastuses rahajagamise tanner. Foto: NO99

Ma tean, et NO näitlejad ka teavad. Alati ei ole purki sittumine kunst.

 

NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks.

“Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine.

Tiia, mu armas kolleeg, kes sa nüüd enam ei kirjuta ja lapselapsi hoiad ja oma kodus maal ehk lillepeenraid elus. Sõber, professorist Ülo, kes sa mulle ikka mu kehvematel hetkedel oled öelnud, et teist Eestit meil ei ole, hoiame teda nagu silmatera. Palun lugege edasi, hoolimata roppustest, millega alustasin.

Ma järgnevalt kirjeldan NO lavastuse uksi, seda, miks mina ja miks NO teatri näitlejad oma eestlaste mandumise loos neid sõnu kasutavad.

Ma ei tea, Tiia ja Ülo, kas te märkasite, kuidas hiljuti keegi ühes päevalehes kirjutas, et täna ei raiska riik küüditamiseks sentigi raha, ei pea vaguneid tellima ega püssimehi – inimesed lahkuvad ise piiride taha. NO seltskond ütleb ses oma viimases lavastuses:

 

Eesti riiki ei ole enam

Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa, on selle lavastuse sõnum. Meil on kehvasti läinud, aga see ei pea olema lõplik. Seda saab veel pöörata. See lavastus on tegelikult appikarje, mis peaks jõudma kõigini.

Muidugi ei taha keegi meist nõus olla sellega, et eestlased ongi muutunud näruseks massiks, amööbideks, mölakateks, kes hoolivad vaid rahast ja õgimisest. Petta- ja peksasaanu ei kipu oma alandust ja väärikuse kaotust afišeerima. Aga kui on nii…

ma nüüd pisut seletan, kuidas näitlejad ja lavastajad selle eestlaste mandumise loo mu jaoks olid vormistanud. Miskipärast ei ole must varem kirjutanud sellele tähelepanu pööranud.

Mäletate, kuidas ma, kord vist isegi kirjutasin sellest, olin vastu Solarise kultuurikaubamaja ehitamisele? No ja nüüd ma siis istusin seal Tallinna keskel troonivas Eesti NOKIAs, esietendusel valitud 7000 seas ja vaatasin tõtt NO näitlejatega. Nad istusid publiku vastas, käeulatuses, ligidal ja ootasid koos vaatama tulnutega algust.

 

Loe edasi Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa

Teatriküljed numbriga 64 aprillis 2011

Täna paberlehes, hiljem Teatritaskus.

•    NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks. “Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine. Lavastus ühendab madala ja üleva, võsapets ja pealtnägija annavad teineteisele käe.

•    „Lõppude lõpuks, eks minulgi oli väike unistus teatrikoolist. Aga see, kuidagi oli juttu sest isaga (Paul Viiding), kes muide ka teatrit armastas. Ma olin selline teismeline, kui isa avaldas kunagi mõtet, et näitleja on võluv, haarav ja huvitav elukutse kindlasti. Aga tagamõte oli umbes see, et pole 100-protsendilist – ei, ta sõna “protsent” ei kasutanud –, et see ei ole elukutse, kus tingimata peaks õnnelikuks saama.“ Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist ja elust kultuuris.

•    Draamateatri uuslavastust „Õitseng“ vaatas Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam.

•    Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi mõtlema.

•    Pärast üheks õhtuks ellu äratatud Rapla Linnateatris antud viietunnist Raplamaa täiskasvanud harrastusnäitlejate ülevaatust oli selge, et ka suured inimesed tahavad mängida.
Näitleja on kunstnik, ja teater sõnakunst. Sõna saavad Rakvere teatri noored näitlejad Kerttu Moppel ja Mait Joorits ning harrastusteatrite liidu esindaja Kristiina Oomer.

Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints


Gert Raudsep Kultuuri Koja asutamisekoosolekul kinos Sõprus. Postimehe foto.

 

Teatri NO99 näitleja Gert Raudsep mängis hiljuti Viljandi Ugala teatris 101. korda etendunud Andrus Kivirähki näidendis „Helesinine vagun“. Kui rääkisime ei olnud “The Rise and Fall Estonia” veel lavale jõudnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Gert, olid Kultuuri Koja asutamisel, kas sul ei tekkinud endas vastuseisu, segadust, et kuulud teatriliitu, juhid näitlejate liitu ja nüüd luuakse uus institutsioon? Kui tekkis, siis kuidas seda endale seletasid?

Ei tekkinud mingit sisemist konflikti. Ja kas peakski. Mulle tundub, et Kultuuri Koja eesmärgid on teise rõhuasetusega kui teatriliidul ja näitlejate liidul. Loodan, et need teemad, millega ka teatriliidus ja näitlejate liidus tegeleme, saaksid ehk, kui endal jõudu väheseks jääb, Kultuuri Kojas tugevama väljundi – laiemalt ja valdkondadeülesemalt. Lobitööd, heas mõttes, on üksi väga raske teha. Ning Eesti kultuuri arengu lahtimõtestamiseks ja n-ö ühiskondliku leppe väljatöötamiseks on ju valdkondadevaheline koda parim. Kui kultuuriministeerium ei tee, kes siis ikka teeb. Ise peame tegema.

 

Loe edasi Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints

Tegelaste erakordne siseilm

 

Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming peab homme 28. märtsil 2011 oma 65. sünnipäeva. Täna päev varem tähistab maailm Rahvusvahelist Teatripäeva. Palju õnne Jaanile ja palju head teatrit!

Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi elule, millel on tähendus.

Miks ei ole teatrietendus meile enam pidupäevaks? Osa inimesi panevad küll teatrisse minekul selga parimad riided, kuid enamasti on see teistele näitamiseks, mitte austusavalduseks teatrietendusele. Paljud ei hooli üldse pidulikkusest, tulevad lihtsalt argipäevarõivastes ning ei tunne mingit peomeeleolu. Lihtsalt soov meelt lahutada, naerda või igavleda. Ja teater ise on langenud argipäeva kujutamisesse, kratsib vahel ühiskondlikke kitsaskohti, näitlejad tahavad nalja teha või tulla vastu vaatajaskonna maitsele. Ei mingit pidulikkust, ei midagi, mis tõuseks kõrgemale argipäevast.

 

Loe edasi Tegelaste erakordne siseilm

Ärge laske oma Koda kaaperdada

 

Ren Raud kõneleb Eesti Kultuuri Koja asutamise koosolekul.

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab ka professor Rein Raua oma.

Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla elutark akadeemik.

Head kolleegid, ma võtan siin sõna sellepärast, et kui saatsin Kultuuri Koja organiseerijatele lühikese e-kirja, kus hoiatasin mõningate ohtude eest, mis seda organisatsiooni võivad valitsema hakata, siis mul paluti rääkida. Nii, et isegi, kui mu sõnavõtus kõlavad mõned skeptilised noodid, siis on see kooskõlastatud.

Esimene oht, mis seda loodavat organisatsiooni varitseb, on see, et ta kaaperdatakse. Et keegi hakkab seda organisatsiooni kasutama, infiltreerub siia selleks, et tõepoolest kasutada teda oma isikliku projekti, oma isikliku mõtteviisi või millegi võimendamiseks. Ma ei võta siin seisukohta näiteks inimesi ühendava seltskonna suhtes, kes tahab, et kõikidel Eesti lastel oleks üks hääl, aga kui ma leidsin selle väite, selle idee ka Koja materjalide hulgast, siis ma küll tahaksin ütelda, et palun minu nimel seda ilma minuga sellest enne rääkimata mitte esitada. See on mu meelest üks niisugune kaaperdamise katse näide.

Loe edasi Ärge laske oma Koda kaaperdada

Loe, see loeb