Antigone sureb aususe eest ka täna

alt

Vene Teatris esietendus ja mängitakse Vene teatrifestivali Kuldne Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Fedori ( ) lavastust „Antigone“.

Lavastus ja ka selle alusmaterjal on omalaadne eksperiment, mis väga tänapäevase Euroopa tippteatri moodi. On mõjuv, mõjub ja mõjutab. Lavastusel on kolm vaatust, viimases neist mängitakse Sophoklese tragöödiat, mida esimest korda etendati 442. aastal enne Kristust, nii nagu see lugu võiks kogu maailmani jõuda me massimeedia-ajastul. Antigone on surma mõistetud, suremisviisi üle otsustab tapalaval seisvat kangelast telekast vaatav rahvas, kellel on valida viie tapmisviisi vahel. Valimiseks tuleb kasutada mobiiltelefoni.

Kogu ses lavastuses on tunda meeskonnatööd. Näitlejatööd on huvitavad, lavastus on lavastajanippide ja kohandumiste tulevärk valgus, kummalised liikumised, muusika, peeglid ja pildistamine tühermaal vedeleva laiba taustal, mida tsaar ei luba maha matta. Ses loos on Ernest Hemingwayd ja Jean Anouilh’i, on antiiki, tragöödiat ja 21. sajandit ning see kõik püsib koos.

Pärast etendust küsis üks keskealine mees oma naistest saatjatelt korrektses vene keeles paraja irooniaga: “Nooh, kas klassika teid ikka hingeliselt liigutas?“ Küllap liigutavad täna Vene teatris sündivad lavastused ka paljude vaatajate hinge, aga kindlasti on neis uus see tahk, et on palju neid, keda see, mida näidatakse, ärritab. Tähtis on, et ükskõikseid ei olegi.

 

Loe edasi Antigone sureb aususe eest ka täna

Vene teater loob oma ja uut kultuuriruumi

alt

Eesti Vene Teatri läbimurre uude kultuuriruumi on sündmus

 

Läinud aasta augustis ütles kultuuriminister Rein Lang Teatrikülgede intervjuus: “Mina ei saa sellest aru, miks peaks Tallinnas pidama odavat ja ebakvaliteetset vene provintsiteatrit, milline ta on olnud juba aastaid.” Augustis asus Eesti Vene Teatri kunstilise juhina tööle Marat Gatsalov (35) ja teda direktorina toetav Tõnu Lensment.

 

Marat Gatsalovi esimene oma lavastus Vene Teatris esietendub 14. septembril 2013. Lavastuse täpsemat nimetust ja teemakäsitlust asjaosalised hetkel veel avalikult välja öelda ei söanda. Tõnu Lensmenti sõnul on see meie kohalik lugu, mis jälgitav siin ja praegu. “Kuskilt riiulist me algmaterjali ei võta,” ütleb ta. Lavastuses leiab rakendust kogu Vene Teatri trupp, lisaks noored stuudiost ja tänaseks teatritegemisest kõrvale jäänud vanemad näitlejad.

Selle lavastuse lavaruum pakub vaatajale tänase plaani järgi mastaapse üllatuse. Plaanitud lavastust mängitakse teatri suures saalis, kuid seni sisseharjutatud vaatenurka nihutatakse oluliselt. Proovid algavad juunis.

Samas on Vene Teatris alanud justkui uus aeg koos kõige sellega, mis ta ümber ja sees täna on sündinud ja sünnib.

 

Loe edasi Vene teater loob oma ja uut kultuuriruumi

Kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast

 

alt

Ma küsin ja Ülo Vooglaid vastab, põhjalikult. Foto Viio Aitsam

Minu käest on mitmed küsinud,

kuidas rahvakogus oli ja mida selle kõige kohta arvata…

ÜLO VOOGLAID

 

Lembit Jakobson kirjutas õpetajate listi: „Huvitav, kas listlastest ka keegi osaleb tänasel Rahvakogul? Ma ei saanud perekondlikel põhjustel osaleda. Nüüd vaatan, et on tõsiselt kahju sellest. Mis saab rahvakogust edasi? Millise tulemuseni jõuti edasiste sammude osas? Kes vastab?“

Egge Kulbok-Lattik lisas: „Kah ei saanud osaleda, aga t6eliselt hea meel oli vaadata ja kuulata, mis tulemusteni j6uti. Eesti rahvas on rääkinud ja selgelt oma tahet väljendanud. Nüüd on pall rahvaesindajatest poliitikute käes. Näis… Südame paneb p6ksuma, sest mida siis kyll teha, kui riigikogu neid ettepanekuid ehk siis rahva tahet ei arvesta?!“

 

Olin 6. aprillil algusest lõpuni sellel üritusel. Pildistama ma ei läinud, sest ülevoolavat rahulolu ma endas ei tundnud.

See, mida kirjutan, ei ole vastuseks ei Lembitule ega kellelegi teisele. Lugegu ja mõelgu, kellel huvi ja kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast.

 

 

Loe edasi Kellel süda valutab Eesti tuleviku pärast

Igaviku nupp inimjalgadega kirstus

 

Teatripäeval tapeti laululindu.

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kokku saanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus

Teater minu armastus ehk: kuidas teater

 

alt

Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll

 

Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.

Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.

Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.

 

Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev

Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“

Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.

Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.

 

alt

Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu

 

Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.

Loe edasi Teater minu armastus ehk: kuidas teater

Maailm on piiririik tõmbetuultes

alt

Mladen Kisselov 1943 – 29. oktoober 2012 , lavastaja kelle lavastust “Nelipühad” Draamateatris on 2013 Aastal lavastus.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguse kujundaja Priidu Adlas.

http://www.draamateater.ee/nelipuehad

Draamateatris esietendunud David Edgari näidend „Nelipühad“ Eesti bulgaarlase Mladen Kisselovi lavastuses on suur, tähenduslik ja maailmas sündivat sõnastav.

Selles loos, õigemini neis lugudes (laval on paarkümmend osatäitjat, kellel oma koos ja eraldi oma asi ajada-rääkida) ja lavastuses on razmahhi. Kes vene keelt ei mõista, sellele võib selle sõna tõlkida ehk haardeks. Haardega lavastusi on meil teisigi, razmahhiga lavastusi on mõni. Laval on maailm ja laval on inimene, lood on isiklikud, lavastus annab üldistuse.

Et mitte olla üldsõnaline, siis pakun sesse ritta, millesse „Nelipühad“ Eesti teatripildis asetub, kaks lavastust lähiajast Linnateatris Peter Barnesi „Jumala narride vennaskond“ Elmo Nüganeni ja Von Grahli „Gilgameš“ Peeter Jalaka lavastuses.

Loe edasi Maailm on piiririik tõmbetuultes

Loe, see loeb