https://soundcloud.com/margus-mikom-gi/margus-laulab-tontide-eest
Teatritasku ja teised kollased taskud
Eestis läheb pimedamaks. Kollased taskud on kollased, sest see on valguse värv.
Teatritasku on nüüd ka Kollane. On üks viiest, mis liidetud osaühingusse Kollased taskud. Osaühing sündis selle aasta 1. septembril Raplamaal Raikküla vallas Raela külas. On tehtud olude sunnil ja ehk saab sest ka kunagi olukirjeldus.
See on kahe endise ajakirjaniku firma, asutamise ajendiks ühine veendumus, et ei taha enam kuuluda massimeedia masinavärki, mis tundub liiga pealiskaudne ja ahne. Otsustasime ise olla oma tööandjad.
Pensionäride maakonnad ja kummitusrong
Paraleesed sirged ristuvad. Fotod Viio Aitsam
Kõik räägivad rahvastiku vananemisest, aga midagi ei sünni.
Küsisin Eesti Vabariigi kahekordselt eksministrilt, millal ta kavatseb musse investeerima hakata. Sain vastuseks, et ta investeerib ikka neisse asjadesse, mis kasulikud on. Aus vastus ju, aga pani mõtlema.
Koht, kus “vana sõbraga” kohtusin, oli Raplamaa majandusfoorum. Pealkiri: “Investeeri Raplamaale. Investeeri inimesse”. Foorum oli kutsetega ja mina sattusin sinna üsna juhuslikult.
Kohapeal sain teada, et foorum avab majandusnädala; et taolist foorumit peetakse kõigis maakondades ja et üldse on plaanis kogu me armsal maal selle nädala raames korraldada 200 sõnast “majandus” kantud organiseeritud kohtumist. Nad ütlesid kuidagi teistmoodi seal, ilmselt oli see sõna “üritus”, aga hää küll. Sündmuseks ilmselt seda, mis sündis, nimetada ei saa.
Jaak Joala. Eesti viimane biitel
Jaak Joala 26. juuni 1950 – 25. september 2014
“Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi,” ütles septembri algul Tartus Tbilisis 1959. aastal sündinud Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili.
Mul on üks mälupilt, selline, mida ei saanud mulle keegi rääkida ja millel pole ka fotokatet. See on aga ehk kõige lähemal mu tänasele maailmavaatele. On ajaga kõikvõimalike segadustesodi virrvarrist puhastunud.
Avtandil Varsimashvili: Näitleja jääb ellu ainult teatris
Armastus ja sõda
Tartus Vanemuiseses esietendunud Avtandil Varsimashvili näidendi „Armastab, armastab, armastab“ teeb muuhulgas eriliseks see, et armastuse dramaturgiliseks vastandpooluseks ei ole vihkamine. On hoopis sõda, mis lõhub. Ja sõdima inimene inimese vastu satuvad, sunnitakse enamasti need, kes ei vihka. Ei vihka kedagi, ega midagi, on hoopis eas kus neid kannab armastus. Kõige valusamalt saavad sõjas pihta need, kellesse see sõda mingil moel ei peaks puutuma. Need keda sõda ei peaks puudutama.
Selles loos ja ma siin rõhutaks nii teksti kui selle me tavalisest tearipildist erinevat interpretatsiooni, lavastust Tartu Sadamateatri laval, on valu sees. Valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast.
Avtandil Varsimashvili. Pildistas Andres Keil
Absoluutse muusikalise kuulmisega Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili teeb teatrit sellepärast, et ta teisiti ei saa. Teeb selleks, et inimesed leiaksid oma sisemise vabaduse. Tema poeg sõdis viimases Gruusia vene sõjas. Oma mõistmise ja valu on lavastaja kirjutanud ja lavastanud sisse ka Vanemuise teatris esietendunud lavastusse „Armastab, armastab, armastab“.
Avtandil Varsimashvili, lisaks teie paljudele töödele ja tegemistele on teil Tbilisis erateater, mille nimi on rõhutatult Vaba Teater.
Me alustades ei olnud repertuaariteater. Läks aga nii, et nüüd mängime iga päev. Esmaspäev, jah, on puhkepäev. Kõikide reitingute järgi on see teater üks kõige populaarsemaid Gruusias. Me reisime palju, mängime eri maades, erinevatel festivalidel. Ka Gruusias ei mängi me vaid Tbilisis, statsionaaris, vaid teeme külalisetendusi.
Vaba Teater ei ole KOMMERTS-teater, on ART-teater. Me ei tee ka etendusi spetsiaalselt festivalide jaoks nagu vahel kombeks.
Loe edasi Avtandil Varsimashvili: Näitleja jääb ellu ainult teatris
Mõtteid elust enesest
RAAMAT
Margus Mikomägi
Minu venelased ehk Ühe parve linnud
Kirjastus SE&JS 2014
URMAS LENNUK
Margus Mikomägi värskelt ilmunud „Minu venelased ehk Ühe parve linnud“ pole pelgalt teatriraamat. See on raamat otsivale inimesele.
Praeguse aja sündmused on asetanud selle raamatu natuke ühiskondlikku konteksti. Ebatänuväärselt. Ja mitte ainult pealkirja tõttu.
Meil kõigil võivad ju olla omad venelased, omad hiinlased ja sakslased, aga see ei tähenda, et peaksime tegema laiendusi nende rahvuste hulgas maad võtnud äärmusliikumistesse.
Seetõttu tahaksin konteksti kõigepealt tagasi jalgadele asetada. Mikomägi ei ole seda raamatut kokku pannud poliitilistest vajadustest lähtuvalt. Ja raamatus portreteeritavatest isikutest pole samuti mõtet otsida seoseid Vene propagandaga. Raamat sõnum on ikkagi teatris, loomingus, kunstis ja elus laiemalt.
Mikomägi raamatuga kohtumine oli väga lootustandev kogemus. Kui üldiselt kiputakse autoriteete peegeldama ülivõrdes, siis Mikomägi on suutnud tuua nad inimlikule tasapinnale. Panna nad suhtlema mitte üksnes intervjueerijaga, vaid ka enesega. Intervjueeritavad ei esita ses raamatus mingeid postulaate ega loosungeid, vaid mõtisklevad oma töö ja tegemiste üle laiemas (teatri) kontekstis. Raamatu suur pluss, et Mikomäel on õnnestunud lisaks inimestele ja isiksustele jutustada ka mõtteid.