Eesti vabariik on abielus kullast naisega

  Margus Mikomägi

Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.

Loe edasi Eesti vabariik on abielus kullast naisega

Kõrbeerakul on inimesed südames kaasas

 

See lugu on jätk 2006. aasta detsembris Lembit Petersoniga räägitule.  ( Vaata allpool ” Teater illusiooni tõde või tõe illusioon) Kuna see  kõrbeeraku jutt tookord lihtsalt ei mahtunud Teatrikülgedele avaldasin ta jõuluaegses Nädalise põhilehes..

Margus Mikomägi 

Alljärgnev ei ole jõuluintervjuu, aga on seda siiski. Ehk oli see nii seatud, et Theatrumis Lembit Petersoniga räägitu üleskirjutamise ühel kohal katkestasin ja oma eluga tasakaalu taotlevat sõnatäpset meest kärpida ja lühendada ei söandanud.

Ehk on nii, et ajal, kui kogu maailm mängib endas Kristuse sündimise lugu ja inimesed ehk leiavad aega mõelda, kõneleb me lehes lavastaja Lembit Peterson just nii, nagu ta mõtleb, iga päev.

 

Lembit, oled sa mõelnud Piibli tekstide lavastamisest? Kas üldse…

Loe edasi Kõrbeerakul on inimesed südames kaasas

Teater – illusiooni tõde või tõe illusioon

 

Palju õnne Lembit ja Theatrum. See dialoog ilmus teatrikülgedel 2006. aasta detsembris. 

 

 

Margus Mikomägi 

 

Väikese teatri koduleheküljel on kirjas, et Theatrumi teatri- ja õppetegevus on täielikult mittekommertslik. Süvenemine vaimu-, mõtte- ja tundeilma ning vaimsete väärtuste alleshoidmine ei ole kerge ülesanne. Theatrumis on sellega hakkama saadud alates aastast 1994.

 

Loe edasi Teater – illusiooni tõde või tõe illusioon

Suudlus läbi juba jäätunud klaasi

“Ruja”pärjati 2008.aasta parimaks lavastuseks.

Margus Mikomägi

 

Tartus kaheksal korral mängitud rokkooper* “Ruja” oli ühe põlvkonna ja aja ja elu lugu. Teatraalne, loominguline, eestimeelne, sümpaatiast kantud.

Usun, et aasta oli 1973, seega tänase ametliku avaliku arvamuse jaoks sügav stagnatsioon ja pime aeg.

TPI aulas on Ruja kontsert. Ma olen 17aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Rein Rannap (20) ja loeb ette Õhtulehes ilmunud artikli ansamblist Rolling Stones. Lugu on tolle aja ametlik arvamus. Kõige pehmemalt öeldes öeldakse, et see, mida ansambel teeb, ei ole muusika. Rannap loeb loo ette ja ütleb: “Nüüd me esitame teile ansambli Rolling Stones loo “Angie”.” Lavale tuleb Urmas Alender ja laulab. Laulab nii, et enamik publikust nutab. See on ainus kord, kui olen kuulnud Ruja esituses ingliskeelset lugu.

Loe edasi Suudlus läbi juba jäätunud klaasi

Muusade tasakaal vastutuulesaalis

 

Tere, teatrilised Rakveres.

Tunnistan, et mina ei ole sellel laval olnud väga õnnelik, ja tean, et see on mu enda süü. Ehk just sellest lähtuvalt tahan viga parandada. Teatripäeval on paslik teid õhutada mõtlema selle üle, mis teater on, miks teater on? Selle üle ka, missugune ta kindlasti ei peaks olema ja missugune ta võiks olla.

Kolm aastat tagasi ütles Merle Karusoo, et teatri kohta on kogunenud nii palju definitsioone, et võiks öelda – teater ei ole defineeritud või, et teatrit defineeritakse kogu aeg ringi. Ta siis mõtles: „Mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada; mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.“

Loe edasi Muusade tasakaal vastutuulesaalis

Loe, see loeb