Kui me tutvusime, Türil. Viio Aitsam tegi pilti.
Nähtud etenduse konteksti meeleolupeegeldus
Ugalas esietendunud „Amalia“ ei ole ainult autistliku teismelise lugu.
Viljandi uuslavastus „Amalia“ tõi üsna ootamatult meelde Linnateatri lavastuse „Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on selliseid lavastusi väheks jäänud, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte „itaeverit” või „markomatveret”. Kuidagi nii meil on, et üks lavastus peab meile enam pakkuma. Mina läksin Ugala lavastust vaatama Klaudia Tiitsmaa pärast ja ei kahetse. Julgen „Amaliat” soovitada ka teistele.
Minu jaoks sai väljakannatamatu üksinduse võrdpildiks stseen „Neljast aastaajast“, kus näitleja Evelin Võigemast, kasukas seljas, tühja seina ääres külmetades kükitab. On seal väike ja suur korraga ning üksi. Evelin mängib „Aastaaegades“ minevikuga naist.
Näitleja Klaudia Tiitsmaal on „Amalias“ stseen, kus ta soovib, et Erja Lehtinen talle külla tuleks. Ja sellepeale mässib ta ennast tihedalt teki sisse. Erja on 17aastase Amalia kujuteldav sõber, kelle kohta ta ise ütleb: „Kujutlussõbra juures on see hea asi, et üks aru otsustab iseenda ja kujutlussõbra eest. Minu aru.“ Need kaks näitlejat, Evelin ja Klaudia, nende mängitud naised, said seal Ugala etendusel korraks mu peas kokku. Amaliale on autor diagnoosi kirjutanud – autist.
Loe edasi Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada