Uduse teekonna tõde ja õigus

Margus Mikomägi

 

 

Draamateatri näitlejad Merle Karusoo juhtimisel mängivad ontliku perekonna lugu.

Keila-Joa laguneva mõisa uksel on plakat, plakatil perepilt. Pildil olevate inimestega tahaks tuttav olla – nii kindel tundub see seltskond, kelle juurde külla meid teater kutsub. Miski ei ennusta pildil oleva(te) pere(inimeste) sisemist katkiolekut.

Korralikult kaetud laud söögitoas, kustkaudu publik tegelaste päriselutuppa pääseb, pakub kindlat meelt teel turvalisse kodusse tiibklaveri, vaipade, auto ja teenijaga.

James ja Mary tulevad tuppa, kallistavad ja flirdivad, hoolimata oma pikast kooselust. Nad armastavad siiralt teineteist ja oma poegi. 

Loe edasi Uduse teekonna tõde ja õigus

Mäletades Triin Voorelit

Leino Rei 

Mulle meeldivad algused. Ma võiksin lõputult lugusid alustada või tõmmata lugudest mingeid katkendeid paberile. Õhk on teatavasti lugusid täis. See, kas ja kes ja kuidas need kirja paneb, on juba teine lugu. Kui kirjutada üles ainult loo algus, jääb tume lugu paksu ja tuumakana universumisse rippuma. Kui aga hakata tervet lugu kirjutama, siis tuleb juba süsteeme ja seoseid luua ning inimmõistus on terve loo tõmbamiseks universumist liiga jõuetu masin. Hea küll, mitte inimene, vaid mina olen. Ma olen piisavalt tugev masin, et lugude olemasolu enda ümber tajuda, aga neid tervenisti sõnadesse tõmmata ma ei suuda. Sellepärast siis algused ja keskpaigad ja lõpud. Lood tõmmaku igaüks ise. Sest nad on universumis kogu aeg üleval. Meie ümber. Terve igaviku.“

Triin Voorel, katkend raamatust „Tants ühele naisele“

 

Minu tutvus Triinuga sai alguse, kui me mõlemad sattusime enam-vähem ühel ajal tööle Nukuteatrisse. Tema kirjandustoimetajana, mina näitlejana. Ehkki meid mõlemaid sidusid juured Raplaga, ei olnud me varem kokku juhtunud.

Loe edasi Mäletades Triin Voorelit

Teatritasku juht

Tere sobrama Teatritaskus!

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline lisa Teatriküljed.

Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud… kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

Teater, muusika , kino – püha kolmainsus

Ervin Õunapuu 

 

Kõige õnnelikum on loominguline inimene, Looja, kes tegeleb kolmel alal korraga: teater, muusika, kino. Iga Looja on isik, kes valdab saladusi, mis tema hinges lendlevad, lisaks teab ta moodust, kuidas saladusi, mis väljapääsu otsivad, õiges suunas väljutada.

Ainult tõeline Looja suudab enesest paisata loomingulise voo, seletades meile saladusi, millest meil on küll aimu, aga mis reaalseks muutudes muudavad kogu meie arusaamist kunstist tervikuna ja võib-olla ka kogu edaspidist elu. Iga mis tahes loominguga tegelev inimene, nimetame ta Loojaks, on ainulaadne ja võrreldamatu – on ju iga kunstiliik ja teadusharu maailmaülene, toimides ka väljaspool inimeste kehtestatud aega ja ruumi.

 

Loe edasi Teater, muusika , kino – püha kolmainsus

Kalju Komissarov rõhutab näitlejaks ja inimeseks olemise omaduste reas taluvust

Margus Mikomägi 

Miskipärast on mul pärast kohtumist Kalju Komissaroviga tunne, et vaatamata tema valmisolekule vastata, vaatamata väga atraktiivsele mõtlemisele, vaatamata uhkele lugude ja kogemuste pagasile, vaatamata teatraalsele mõtete ettekandmisele – kähisevast sosinast selgete karjeteni, jätab lavastaja ja teatriõpetaja midagi väga tähtsat, mida teab, ütlemata.

Äkki see ongi see saladus ja tarkus, mida igaühel meist ise avastada tuleb teatris ja inimestes selleks, et arusaamine põhjalikum ja isiklikum oleks. Ma nimetaksin seda, mida te nüüd lugema hakkate, Komissarovi puudutuseks.

Loe edasi Kalju Komissarov rõhutab näitlejaks ja inimeseks olemise omaduste reas taluvust

Loe, see loeb