Olgem eurooplased, aga saagem eestlasteks

 

Sada aastat tagasi tuli meil eurooplasteks saada, neilt õppida. Nüüd, kui see meil selge on, poleks paha eestlaseks tagasi hakata. Ja teisi õpetada. Ehk idealismiga?

Kui läinud sajandi algul eestlased ärkasid, siis suunas Eesti kunsti kaanekukk Ants Laikmaa andekaid Pariisi. Just seal oli vabadus ja seal juhtus. Kus oleks idealistidele, kes usuvad, et kunst, kultuur päästab maailma, see Meka täna? Äkki Tartus? Ehk kogu Eesti riigis, kui me vaid tahaks ja usuks sellisesse võimalusse.  On ennegi imestatud, mis maa see on. Nüüd võiks selle ime taas elusaks teha.

„Elagu, mis põletab”

Tõtt öelda ei teagi, kust otsast alustada, kirjeldamaks neid mõttekäikusid inspireerinud lavastust „Elagu, mis põletab” Adamson Ericu muuseumis Tallinna kesklinnas. Anu Lambile, kes selle eestvõtja, ütlesin pärast etenduse nägemist, et nad peaksid seda mängima Riigikogus. Üks paljudest põhjustest oleks ka nende lavakooli lõpetanud noorte tutvustamine, kes mängisid idealiste nii, et neid uskuma jäin. Kui, siis just tänu noortele on uusärkamine ja valgustusaeg võimalik ka tänases Eestis.

Laval olid Christopher Rajaveer – Ado Vabbe, Karmo Nigula – Aleksander Tassa, Kari Laumets – Friedebert Tuglas, Liisa Saaremäe – Karin Luts, Jürgen Gansen – Konrad Mägi, Ester Kuntu – Mari Koort. Ära ei tohi unustada ka kaht pianisti, muusikaakadeemia magistranti Johan Randveret ja Jakob Teppot. Ma arvan, et neist kõigist me kuuleme veel ja neist saavad me riigi suured pojad ja tütred.

Nüüdse Euroopa stiil on projektipõhine elu. Meil on projekt olnud alusmaterjal sellele, et tekiks midagi, mis püsiv. Arhitektid teevad projekte, kuid kultuur projekt olla ei saa. Arvan, et meil Eestis tuleks riigielu korraldades kõiges lähtuda inimesest. Kirjutan meelega ainsuses – meid on vähe, me saame seda endale lubada. Oma rahva harimine, ta maitse, hea maitse kujundamine ei ole projekt, vaid see on ellujäämise küsimus. Aga meile on aastatega pähe istutatud mõtet, et NATO üks lennuk on ellujäämiseks olulisem kui kunstimuuseum, kuhu vähemalt me koolide õpilased tasuta sisse võiks pääseda.

Kord aastaid tagasi, kui Rapla hakkas muutuma igavaks väikeasulaks, kirjutasin maakonnalehes, et me ilma noorteta ei saa. Raplale annavad tänaseni näo Urve Uusbergi ja Thea Paluoja lauluõpilased, koorid ja solistid. Pärast kooli lõpetamist lähevad nad siit enamasti ära. Tookord pakkusin, et me omavalitsus võiks võtta suuna ehitada ja pakkuda Tallinna kõrgkoolides õppivatele noortele loomeruumi. Et linnakeses, kus kust tahes on metsa jõudmiseks kümme minutit jalutamist, võiks olla ateljeed, kus saab joonistada, bändi teha, mu pärast joogaga tegelda, teatriproove teha jne ning seda odavamalt ja keskendunumalt kui Tallinnas. Mõte oli, et Raplasse sünniks me oma n-ö mesipuu ja et siia tuleks „elu, mis põletab”.

Rong võimaldab Tallinna kesklinnast Raplasse kiiremini jõuda kui Lasna- või Mustamäele, aga ei muud…. See muu on jäänud tähelepanuta ja tänaseni siin tolmab. Mis tekib, tuleb vabatahtlike töö ja annetustega. Uhke, aga seda on vähe. Eraalgatus vajab lisaks riiklikku ühest huvi ja sihti.

Me võiks terves Eestis mõelda, kuidas loovust esile tõsta. Eeldusi selleks on paljudes paikades. Viljandis, Võrus, rääkimata Tartust, kus ülikool andekaid peaks koondama. Kuulutame kogu Eesti kultuurikaitsealaks.

Sümbol kaanekukk

„Mina seisan siin kui sümbol. Kukk kui aabitsa sümbol. Kukk kui sümbol Ants Laikmaast, eesti kunstiaabitsa kaanekukest. Aabitsa, mille õpetusega kogu eesti kunstikoolitus õpetaja-õpilase sideme kaudu kaanest kaaneni seotud on. Eesti kunstiaabitsa kaanekukk – nii ristis Ants Laikmaa tema õpilane Voldemar Eller. Kuke, selle eesti regivärsis kroonitpeaks ja kuldharjaks kutsutud unest äratava laululinnu juurest algab eesti kunsti teadmine ja oskus.” Nii alustas etenduses Eesti professionaalse kunstnikkonna ja kunsti sünnilugu Anu Lamp. Tal oli seljas üsna naljakas kukesabaga kostüüm, mida ta kandis väga väärikalt. Ma ei saa aru, mis märki meil otsitakse! Meie märk võikski olla kunstikukk ‒ ärataja.

  1. aastal öeldi Noor-Eesti manifestis: „Üksmeelt, ühistunnet – on meil Eestis nii väga tarvis. Selle puudus on meie rahva needus, see on üks meie jõuetuse, kohutava võimetuse pääpõhjustest. See on kui muinasjutt Suur-Tõllu kiriku ehitamisest: mis mees päeval ehitas, see kisti öösi maha.”

Ja Eesti märk, Kaanekuke sabaga Anu Lamp ütles nooreestlaste sõnadega: „Ja meie hüüe on: Enam kultuuri! See on kõigi vabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks! Ametimehi on igal pool, aga vähe on üleüldist haridust, üleüldiseid ühendavaid aateid.”

Selle lavastuse tekst on mu ees ja üha tahaks seda tsiteerida. Need mõtted tunduvad tänapäevased, me praeguse maailmaga haakuvad. Siis öeldi, et kõik suur tuleb Pariisist. Meie võiks täna tegutseda ja loomiseks tingimusi ning eeldusi luua, et saaksime öelda: Eesti on kõigi suurte mõtete ja uuenduste häll.

Ja veel üks tähtis mõte, mis kõlas sada aastat tagasi, kuid nüüdseks on meil sootuks ära unustatud: „ Noored selles mõttes võivad ka need olla, kel juba hõbejuuksed pääs: kui aga nende vaim veel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.”

Festivalide maa

Eestist on kujunenud festivalide maa. Ooperi-, arvamus-, toidu-, mitme eri stiili muusika festivalid. Viimasest Pärnu suurest festivalist (nagu enamasti kõigist neist) räägivad vaid politseiuudised. Keegi sõitis Wiikendile 200 kilomeetrit tunnis, politsei sai 500 kuriteoteadet, pealava pidi ümber kukkuma, narkootikumid, alkoholi tarbivad alaealised.

Sellel festivalil olla käinud 100 000 inimest. Miks ei räägita neist, kes sealt miskit tuge said edasi elamiseks? Mul on tunne, et mis tahes festival võiks endas kanda (ehk kannabki) miskisugust maailmavaadet ja esteetikat. Kahjuks jääb ajakirjanduse vahendusel mulje, et festivalid on raha teenimiseks ja auru väljalaskmiseks.

Mõtlen ennast tagasi alaealiseks. Sel ajal sündis imeline biitmuusika. See kujundas me maitset, haris. Stiilide paljusus ei takistanud noor olemast: Rollingid, Doors, Free, Beatelsite India huvi, Steppenwolf, Led Zeppelin, Procol Harum… Kuulasin hiljuti Vaiko Epliku kodutalu küünis oleval uuel väikesel laval esinevat bändi nimega The Fest. Selles laulab ja mängib ka näitleja Aivar Tommingas, kes just „meie noorusaja kandist” lugusid mängib. Väga pätiks sellise alusmüüriga ei ole võimalik kasvada. Tahan selle jutuga öelda, et usun ka tänaste festivalide muusika maitset kasvatavasse mõjusse, aga kui meedia sealt vaid kurjategijad ja rikkumisi otsib, võib kergesti juhtuda, et nüüdne lapsevanem ütleb oma lapsele: sa ei lähe sinna mitte mingil juhul.

Muide Rapla ansambli Fest nimi ei tule sõnast festival, vaid meeste perekonnanimede esitähtedest. Et selline bänd just Raplas sünnib, on muidugi ka üks märk Vaiko Epliku kodukoha-armastusest. Niisama nagu Pallase asutajad kunstnikud pärast oma maailmarännakuid koju tagasi tulid…

Mul ei lähe meelest iraanlane, kelle imetlust kogesin: olin ta silmis mees, kes räägib Arvo Pärdiga ühte keelt. Muidugi ei kahelnud ta selles, et oleme tuttavad. Meid on ju nii vähe. Saagem eestlasteks!

 

ELU TULI

Manifest (Tekst kõnealuse lavastuse kavalehelt 2016. MM)

Elu on sisu.

Kunst on vorm.

Sisust kasvab vorm.

Ilus või inetu – see on oma teha.

Iga inimene on kunstnik, kes loob oma enese elu.

Enne öeldi – kunst kunsti pärast!

Meie ütleme – kunst elu pärast!

Saagem kunstnikeks, aga jäägem inimesteks.

Kunstis võib äparduda, see ei ole küsimus.

Kirega või kireta – see on küsimus.

Elagu, mis põletab!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga