Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

alt

Seda, kust me tuleme, vahel ikka veel küsitakse. Sellest isegi räägitakse. Sellele, kuhu me läheme, vastata ei osata, ei julgeta, ega vist tahetagi.

Viimastel aastatel on meid, eestlasi vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Oleme Euroopa Liidu liikmed, kuulume NATOsse. Kuhu edasi? Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uraalide eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad või tegid. Seal on permikomid, udmurdid… me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Me ajaloo algus on seal, ehk.

 

Vana naise kirju rätt

Ma jalutasin Permi linnast läbi voolava Kaama jõe kaldal ja heietasin neid poolikuid mõtteid, mõeldes, kui vähe tegelikult sellest kõigest tean. Ühel päeval jäin vaatama üht vanamemme, kes üksinda jõe kaldal istus ja kaugusesse vaatas. Mingi kirkus oli temas ja puhtus. Nüüd mõtlen, et oleksin pidanud temaga rääkima. Vähemasti ütlema, et teda märkasin. Sellel hetkel ei söandanud teda ei pildistada ega kõnetada. Mis kõik on selle memme elus olnud?

Perm on miljonilinn ja tööstuslinn ennekõike. Nafta töötlemise tehased ja… kes teab, mis kõik. Rikas kant igas mõttes. Puht pragmaatiliselt mõtlesin ka, mis seal linnas puudu? Ja Permi kaasaegse kunsti muuseumis, see on vanas Jõevaksalis (mulle meeldib tast tagasi mõelda kui Jõejaamast) sai selgeks, et linnas on puudu värvidest. Kogu muuseumi ekspositsioon viimastel aastatel maalitud ja pildistatust oli must-valge, porine, roostene. Piltlikult: ses näidatus oli rauda ja trelle, aga ei olnud mu Kaama jõe ääres kohatud vanamemme kirjut rätti. No ja vaat siis mul tekkiski see mõte, kui palju enam oleks meil eestlastel sealkandis tegemist. Me saaksime seal avada akent Euroopasse. Meil oleks seal rakendust.

Tegin katset ka, seisin Jõejaama trepil ja püüdsin teise korruse suuurest jõe poole avanevast aknast välja vaadata. Katseks see jäigi. Mundris muuseumivalvur tuli mind keelama, ütles, et see pole lubatud. Kui talle seletasin, et mu meelest tuleks kaasaegsele kunstile kasuks, kui ses oleks valgust ja vaade suurele jõele, ta noogutas ja lisas: “Ne položeno” (“pole ette nähtud”).

See kõlab ehk uskumatult ja isegi vastuoluliselt eelneva jutu taustal, aga tunnistan, et Permi linnas tundsin, kuidas seal on rohkem hingamisruumi kui osanuks oodata. On rohkem vabadust kui meil, me reeglistatud ja seadustega reguleeritud riigis. Seal oli veel ruumi oma peaga mõelda.

 

Kus on te õied?

Teen siin väikese kõrvalepõike, õigemini sisselõike, et tagasi tulla. Me kultuurilugu on juurtega seal Permi kandis, ütles alateadvus. Me oleme sealtkandist tulnud (või ka, et läbi tulnud) ja käies ning ellu jäädes omandanud selliseid teadmisi, mis vajaksid edasiandmist. Seda ei maksa segi ajada pealesurumisega. Samas olen kindel, et enamus asju saab selgeks alles siis, kui neid edasi annad ehk selgus tuleb teistele seletamise kaudu. Praktikas saab selgeks muidugi ka katsetamise või kasutamise kaudu. Me seal Permis saaksime jagada oma teadmisi disainist, linnaplaneerimisest, haljastusest, arhitektuurist. Me saaksime seda teha, usun, edukalt, sest meil on oma soomeugri sajandid, “sovetski sojuz” ja Euroopa muidugi ka. Ega selle tagasi juurte juurde minekuga palju aega ei ole. Oht maailmas lahustuda, me ühine rütmitüüp kaotada on nii me sugulastel seal Kaama kallastel kui meil siin Balti mere ääres. Miskipärast usun, et üksteisele lähenedes võime ennast taas leida.

Võtan oma mõtete kinnituseks appi Peeter Volkonski tõlgitud raamatu “Kodumaa”. See on vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski mälestusteraamat. Raamatu eessõnas, pealkirjaga “Seeder” kirjutab Vene luuletaja Marina Tsvetajeva, et inimlikkus koosneb sügavusest ja kõrgusest, ta räägib kõrgeima inimlikkuse puust. Tsvetajeva kirjutab seda, mida nüüd tsiteerin, sada aastat tagasi, ja venelastest mõeldes. Nüüd, sada aastat hiljem kõlab see mu meelest uskumatult täpselt kokku sellega, mismoodi on me vaimuseis. “Puu ei kasva õhus, ma austan küll juuri, kuid kas ei peitu venelaste viga just selles, et nad on juurte („sisemuse“) pärast unustanud kõrguse (õitsemise) ning peavad seda viimast koguni mingiks lubamatuks luksuseks. Juurtesse on kerge kinni jääda.“ Tsvetajeva ütleb, et juurte vahel elavad koos eluandva allikaveega ka vaglad. “Juured on alus, tüvi on vahend, õied (valgus) on eesmärk,” kirjutab luuletaja, kelle mõte on kantud Vene vürsti mälestustest. Ilmselt on siin hästi tähtis öelda ka seda, et nii vürst kui luuletaja on selle kirjutamise ajal Venemaalt minema aetud, nad mõlemad on juba sundpagulased. Selle raamatu esmatrükk ilmus 19231924 Berliinis.

2010. aastal Kohilas Kapa akadeemias peetud loengus ütleb Peeter Volkonski sulaselges eesti keeles: “Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, kas pirni-, õunamoosi… või säilitame seal näiteks mäda, samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.” Jah, meil on õigus, lausa inimõigus olla ja jääda iseendaks. Iseendaks nii, et mitte keegi ei lihviks meid käsukorras ühesuguseks.

 

Fassaadid ja tegelikkus

Ma Permis tegin katse, millele ajendas mu isiku ülipinev jälgimine ühes pangas, kus eurosid rubladeks vahetamas käisin. Sisenesin üliuhkesse inimtühja kullapoodi, kus, nagu selgus, minusuguse kolamine ülikallite ehete leti ees tekitas töötajates kerge paanika. Tagaruumidest kutsuti turvamees ja mind jälgiti peletava tähelepanuga. Inimeste ja majade fassaadi järgi hindamine oli meilgi levinud kümmekond aastat tagasi. Tegin selliseid katseid ka kodus siis, nüüd ei ärata minusuguse sisenemine uhke ja ülikalli tipphotelli lobibaari enam mingit tähelepanu, peale selle vajaliku, et mida teile.

Olin seal Permi kallite asjade poes kiuslik, pisut piinlikki meenutada. Tegin näo, et lahkun kalli kihlasõrmusega. Teesklesin enesekindlust, et nende tähelepanu hajuks. Aga võta näpust, mind kahtlustati lõpuni. Lahkudes olin pisut õnnetugi, et seda imetlemist väärivat ostu endale lubada ei saanud.

Sisuliselt oli poepidajate paanikasse sattumine õigustatud. Ometi, kui mul oleks peas olnud nahkne soni, ees lips ja õlgadel dubljonka, jalas kohustuslikud tumedad viigipüksid ja lakk-kingad…, oleksin seal poes olnud tehtud mees ilma nõela pistmata. Nõnda on, et päris- ja mänguasjade vahe, see piir ongi õhkõrn.

Kui me võtame ära kultuuri, siis loodus saab eksisteerida täiesti rahulikult. Kultuur ilma looduseta ei saa…

Kultuur käib alati koos tsivilisatsiooniga, kuid need pole üks ja seesama. Mis siis on nende vahe? Ma enda jaoks lahendasin selle nii, ma ei suru seda peale kellelegi, et kultuur vastab küsimusele “mis?” ja tsivilisatsioon küsimusele “kuidas?”. Võtan endale veel kord appi ühe Volkonski, Peetri seekord. Seal Kohilas kõneles ta päris pikalt kultuurist ja tsivilisatsioonis, öeldes näiteks, et tuli on kultuurinähtus, see, kuidas seda saadakse, tsivilisatsioon. Moraaligi mõiste liigitas tõlkija kultuuriks, selle, kuidas moraaliga seotut kasutatakse, tsivilisatsioonist sõltuvaks. Jah, kultuuri osad on seosed ja sõltuvused.

 

Õhk soosib…

Mul seda kõike kirjutades on alateadlik hirm. Hirm selle ees, et eestlasi Permi kanti tagasi kutsudes tiksuvad me kõigi meelde vene okupatsioon ja Savisaar ja sealtkandi vangilaagrid, kus me vabariigi unistusele elujõudu andnuid kinni hoiti.

Ometi arvan ma, et eestlastena ellujäämiseks on vakladest hoolimata õige suunata pilk tagasi oma uue teadmisega olemise talumatust kergusest. Permi õhk soosib loomingulist vabadust, meil siin kiputakse loomingulisust ehk juba ohtlikultki ühetaolisuse konveierile suruma.

Kas Eesti tänases riigis on oma väikekodanlus ja mis teda iseloomustab…? Aga see on juba üks teine lugu. Hetkel ma tõsiselt usun, et Eesti riik võib vastu Hiina müüri käia. Ajaloolased räägivad üha kõvema häälega sellest, et venelased kuuluvad algselt, oma eellaste ja segunemiste kaudu soomeugrilaste hulka. Ja saamide joigumine on eesti keeles oigamine. Oigamine omakorda tuleb valust, kaastundest ja südamest. Nii üks kui teine on romanssi valatud… valu ja rõõm.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga