Oleg Lojevski teatrist keele ja meelega

 

alt

Oleg Lojevski on teatritundja, kes oma paljudele tegemistele lisaks võttis vastu pakkumise olla Eestis Vaba lava esimene väliskuraator. Pilt on tähtis, sest tema ees ja selja taga on Varbola linnus, mida keegi, kaasa arvatud venelased kunagi vallutada ei suutnud. Foto: Viio Aitsam

 

See jutuajamine leidis aset pärast noorte eestlaste rahvusromantilist etendust Rapla jõekäärus. Vaba vankri vennaskond rääkis loo hirmudest ja nende ületamisest.

 

Oleg, maailm on muutumas ühetaoliseks ja ühenäoliseks…

…selline tõsine tõmme on küll keskmise poole. Keskmine ühetaoline kultuur, keskmine ühesugune toit, ühesugune maitse… Vahest kõige ärevamaks teeb mis tahes rahvaste keele ühtlustumine. Kõikidesse keeltesse on tulnud hamburgerid ja cheesburgerid, see omakorda tekitab hoopis teistsuguse suhtumise omakultuuri. Keel säilitab kõik. Keel on kultuurikandja.

Täna on sellele ühtlustumisele raske vastu hakata või sest eemale jääda. Me kõik oleme harjunud mingite euroopalike mugavustega ja kultuurilise mugavusega niisamuti. Et tulla tagasi või, hoopis vastupidi, minna edasi oma juurte juurde, selle juurde, mis on igas rahvuskultuuris unikaalne, omanäoline ja eriline, nõuab suurt pingutust. Suuri pingutusi õieti. Ilma selleta on olemas oht kaduda.

 

Jah, mulle tundub, et ka eestlastel on kadumisoht olemas.

Eestis siiski vähem. Ma töötan Venemaal ka rahvusteatritega ja seal sünnib ikka õudusi. No näiteks mängitakse Burjaatia või Hakassi teatrites lasteetendusi vene keeles. Ja seda juba sellepärast, et lapsed vaatavad venekeelsest televisioonist multikaid ja juba ei taha rääkida emakeeles. Seda häbenetakse. See on kultuuri hääbumine.

 

Kuidas seda hääbumist ära hoida?

Kultuuri säilitamiseks… näiteks ma tihti käin Tõvas. Tõva on väga eraldatud, asub mägede taga, sinna ei vii raudteed ja just sellepärast on tõva keel ja kultuur ehk paremas seisus kui teised temataolised. Aga ikkagi. Näiteks nad kutsuvad mind vaatama oma rahvusteatri uut etendust, on elevil ise. Lähen ja näen lavastust, mis on kantud Filipp Kirkorovi hingusest, mingist televisioonis korrutatud skeemist. Neile oma rahvuskultuur ei paku huvi. Nad tahavad teha mingit üldeuroopalikku. See on õudus. Nad näitavad meile teatris mingit halvasti tehtud teleseriaali. See on oht, on ohtlik, mitte ainult väikerahvastele, vaid ka suure maa kultuurile.

Mängitakse inimeste madalatel instinktidel ja see on nõnda ka Moskvas. Kerge on minna Hollywoodi teed, teha keskmisele vaatajale kergelt vaadatavat ja mõistetavat toodangut, mitte kunsti, mis ülendab. Kergelt vaadatavad multikad, kerged raamatud, kerge muusika… see on tõsine oht.

 

Bulgaarlase Hristo Boytchevi näidendit „Titanicu orkester“ mängitakse kogu maailmas, ka meil Tapal. Ka omamoodi ühtlustamine või?

See on hoopis teine asi, me rääkisime ühtlustuvast lamenevast massikultuurist. Kui Shakespeare´i mängitakse Eestis, eesti keeles, siis see saab osaks teie kultuurist. Tähtis on, et mängitakse eesti keeles. „Titanicu orkester“ on hea näidend. Eesti näitlejad mängivad seda säravalt ja see on Eesti lavastaja Madis Kalmeti hea lavastus. See on juba osa teie Eesti kultuurist. See ongi teatrimaagia.

Mina näen üldist ohtu. Üldises atmosfääris. Võrreldes interneti, televisiooni ja popkultuuriga on teater igal juhul kultuuri ääremaa. Vaatamata sellele, et teil siin on teater armastatud ja arenev, teil sõidetakse teatrit vaatama üle Eesti, teil on oma arusaam suveteatrist… ikkagi on olemas ka ohud. Seesama ennekõneldud asi, et liiga lihtne on teha ja müüa odavat kaupa. Ka kultuuris. Lõputu odava kultuuri pakkumine, palju, palju, palju ja veel rohkem. Muidugi maksab erakordne, ühekordne enam kui masstoodang. Lisaks nõuab see suuremat pingutust tegemisel ja ka vastuvõtmisel.

Kui tuua näide siit lähedalt, seesama „Titanicu orkester“ Tapal. Kindlasti ei olnud kergema vastupanu tee mängida seda just Tapal mahajäetud raudteejaamas. Riskid olid, et publik ei tule. Tuli ehitada tribüün, tuua kohale valgus, elekter, leida koht, kus näitlejad proovide ajal elavad, leida sobiv lavastaja ja näitlejad, kellele see näidend korda läheb… ja tulemus on lisaks kunstilisele kvaliteedile see, et saalid on täis. Inimesed tahavad seda vaadata. Suurepärane. Samas ei ole ju tegu sugugi lihtsa tekstiga.

Jah, see näidend on omal moel seotud ka teatri olemusega. Ilusioonid on tihti huvitavamad kui elu. Illusioonide maailm, kunstimaailm, loominguline maailm ühendab inimesi ja ei ole kindlasti kõige halvem asi maailmas.

 

alt

Kohtumine reaalsuses, Vigalas Elmo Nüganen, Oleg Lojevski ja Jaroslava Pulinovich.

 

Kuidas nüüd sellest aru saada, kas sa oled meid ümbritseva reaalsuse vastu?

Ma olen sotsiaalse teatri ja reaalsuse poolt. Just, saa aru, inimesed enamasti ei taha kohtuda reaalsusega. Inimesed tahavad elada seriaalides näidatavat elu. Tahavad, et kõik hästi lõppeks, et elus oleks kõik loogiline, et kuri saaks karistatud ja kangelased ausamba. Nii praktiliselt elus ei juhtu või kui juhtub, siis harva. Ja see on see reaalsus, millest mina räägin.

 

Sa tegeled noore dramaturgia ja noore režissuuriga. Miks?

Et võtta maha ohtusid sattuda tupikusse või sellisele rajale, mis veab kuristikku.

Kaasaegset näitekirjandust lavastatakse Venemaal mitte just väga sagedasti. Just sellepärast tegelen nendega, et noortele, kirjanikele ja lavastajatele, meeldib seesama tõeline reaalsus, mis mullegi. Inimesed, kes ei näe või ei taha näha seda, milline on reaalsus sellel maal ja riigis, kus nad elavad, langevad manipulaatorite küüsi. Ja see manipulatsioon on ränk. See muudab täiskasvanud inimesed teismeliste sarnaseks.

Just sellepärast on tõelise reaalsuse näitamine teatris, kinos ja kunstis väga tähtis. Mis muidugi ei välista klassikat ja paljusid erinevaid lähenemisi teatrile.

Mulle tundub, et praegu on olemas ka teine oht, see on klassika mängimine ilma seda tänase teadmisega ümber mõtestamata. Samasse ritta kuulub ka üks tagasi juurte juurde suund mängime rahvuseeposi või jutustame suurepäraste inimeste elust, et meil oli selline hea kirjanik ja selline suur teadlane, selline valgustatu… Räägimegi nende elust ja kõik korras, vähemalt näiliselt, elu on ilus.

Need kaks suunda on Vene teatrites tugevalt olemas, aga need on popšaa (Oleg kasutab sellist sõna, see väljendab moes olevat kerget ja kergelt seeditavat kraami kultuuris. MM) kõrval samasugused tupikteed. Ja on veel üks tupiktee jäljendada mingit keskmist euroopalikku teatrit.

 

Aga, mis ikkagi siis selle kõige valguses võiks olla õigem?

Tuleb otsida oma teed. Mu meelest… ma küll ei saa öelda, et tunneksin Eesti teatrit peensusteni, aga teil on mu meelest see oma tee otsimine näha. Noorte igavene vajadus minna oma teed. Edasi minna, otsida oma, rääkida neid lugusid, mida keegi veel ei ole rääkinud, tõmme selles suunas on te teatris kõrvuti harjumuspärasega, klassikalisega olemas ja tunda. Veel veidi ja see muutumine pole mitte ainult märgatav, vaid kuulutab endast täiel häälel. Ma seda hetke ootan.

 

alt

Jaroslava, Oleg ja Raplamaa.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga