Oleg Lojevski piiripealne teatrilaboratoorium

Peterburi Liteinõi teatri viis näitlejat koos lavastaja Julia Augiga jalutasid Ivangorodist Narva, läbisid piiripunkti, tegid veel pool päeva sealse Vaba Lava fuajees proovi ja näitasid viie päevaga valminud eskiisi sajakonnale kogunenud huvilisele.

Seekordne Oleg Lojevski teatrilaboratoorium oli korraldatud koos Moskva kuulsa teater Natsiiga (Rahvuste teater). Ma saan aru nii, et teater Natsii juht, üks praegu Venemaa kuulsamaid näitlejaid Jevgeni Mironov tegi selle laboratooriumi toetamisega üsna selge kummarduse ja poolehoiuavalduse meie kahele Vabale Lavale – Narvas ja Tallinnas.

Kuna Venemaa kultuuriraha võib kulutada vaid Venemaal, sündiski üks osa teatrilaboratooriumist Ivangorodis, mida meie oleme harjunud kutsuma ka Jaanilinnaks. Seal tehti ajakirjanik Aleksei Kuralehi äsjavalminud näidendi „Vaherahu” proove ja oli ka esimene esitlus – Ivangorodi kindluses, vabas õhus, mis on Venemaa teatrite jaoks üsna ebatüüpiline. Mängisid näitlejad Nataša Ionova, Vitali Gudkov, Sergei Kolos, Lutško ja Sergei Šokolov. Kuna mänguruumid olid sedavõrd erinevad – vana kindlus ja Narvas kaasaegse teatri suur fuajee, anti sisuliselt kaks erinevat etendust.

Samal ajal tegi Narvas Vaba Lava suures saalis proove Läti noor lavastaja Georgi Surkov. Siinkohal on paras seletada, et Lätis peetakse kümme aastat töötanud lavastajat ikka veel nooreks. Georgi Surkov töötas eesti näitlejatega. Töötati Siberi noore, aga juba tuntust kogunud dramaturgi Irina Vaskovskaja Nick Hornby jutustuse ainetel kirjutatud näidendiga „Pornojeesus”. Proove tegid ja mängisid näitlejad Elina Reinold, Eduard Tee, Andres Mähar, Ingrid Margus, Riina Maidre ja Tõnn Lamp.

Vaherahu

Julia Aug ja tema näitlejad, kellest napile prooviajale vaatamata või just tänu sellele formeerus tugev trupp, ei kasutanud eskiisis ei heli ega valgust, mis teatrile kohane. Ma rõhutan seda sellepärast, et kirjeldada üht emotsionaalset stseeni, mis ilmselt jääb mu elu parimate teatris nähtud emotsionaalsete puudutuste mällu.

Ega näidendis „Vaherahu” näpuga ei näidata ja välja ei öelda, et tegu on hetkel Ukrainas, Donbassis peetava sõjaga – see on niigi mõistetav. Situatsioon on aga selline, et kahe võitleva poole vahele jääb maja, kus elab rase naine. Vaherahu ajal annavad kummagi vaenupoole juhid teineteisest sõltumata oma sõduritele käsu minna sellele naisele appi ja remontida tema puruks pommitatud kodu.

Mehed ilmuvad n-ö remonditöödele ilma relvadeta. Nad on enam-vähem ühevanused, nad räägivad ühte keelt…, aga nad teavad, et on vaenlased. Julia Aug lavastajana teeb etenduse alguses sellise triki, et palub vaatajatel tema käest võtta kas punane või roheline kõrs. Ja see on valik, mis jagab kogunenud inimesed kaheks – mõtlemiskoht siis see, et kui juhuslik võib olla sattumine eri pooltele.

Siin ei ole kohta, et kogu inimtunnete segadikust, aadetest, surma ja elu juuksekarva peenusest, kõrvuti kõndimisest ja teineteise mitte märkamisest rääkida.

Mu jaoks muidugi andis sellele loole lisaväärtust teadmine, kuidas eestlasedki on sõdinud endalegi ootamatult eestlastega, vend vennaga, isa poegadega… Sinimägedes siinsamas Narva ligidal…

Ja nüüd see kirjeldus, mis muu hulgas meelde sööbis: etenduse lõpus läheb pinge meeste vahel selliseks, et üks neist viskab õhku pisikese miini. Kõik neli viskuvad plahvatuse ootel ja surmahirmust pikali, kõhuli tegelikult, käed kõrvadel. Seda stseeni ei toeta seekord ükski heli. Näitlejad mängivad nii, et vaataja mõistab – plahvatus toimub. Ja siis nii, et me saame aru vaatajatena, et vihma sajab. Alles siis, kui see olukord on peenelt vaatajale mõistetavaks mängitud, et miin ei plahvatanud ja vihm sajab, kui se on kohale jõudnud ka vaatajatele, öeldakse sõnadega, et sajab äikesevihma. Sõda ja äikesevihm, vesi jões, kuhu kaks korda ei saa astuda, tõuseb.

Ma sain pisut aega jälgida ka enne selle eskiisi esitlust tehtud proovi Narva Vaba Lava fuajees ja sealt noppisin enda jaoks Julia Augi täpseid märkusi, kuidas ta näitlejate mängu suurust ja paatost vähemaks manitses, eelmine esitlus oli ju vabas õhus ja suure kindluse taustal. Kui pagana täpselt näitlejad neile märkustele reageerisid!

Praeguse seisuga on teada, et Julia Aug ja trupp toovad selle näidendi Liteinõi teatris lavale, esietendus on novembris. Pärast eskiisi esitlust kõndisid näitlejad Eesti ja Venemaa piiripunkti ja läksid üle piiri Ivangorodi, et sealt koju Peterburi sõita.

Pornojeesus

Eesti näitlejate ja Läti lavastaja tehtud eskiis valmis ja seda näidati Narva Vaba Lava suures saalis. Kasutusel oli nii valgus, muusikaline kujundus kui ka ekraanid. Lavastuseskiis valmis samuti viie päevaga ja tulemus oli mu meelest just näiteseltskonnale endale ootamatult tugev ja terviklik. Ühena publikust tundsin ma saalis taas seda tunnet, et mulle mängib trupp, mitte erinevate näitlejate koosseis. See on ilmselt taoliste teatrilaboratooriumite fenomen, omamoodi ime, et kui lühikese ajaga tuleb saavutada tulemus, on inimestel, näitlejatel uskumatu keskendumisvõime. Siin tuleb rõhutada, et nii Vene kui Eesti näitlejad said näidendi tekstid kätte esimeses proovis ja mõlemad kokku saanud kooslused pakkusid vaatajatele üks tund ja kümme minutit kestva elamuse. Tekstid olid kusjuures peas. Etteütlejat ega tekstiraamatut ei kasutatud, kuigi sellistes laboratooriumites on see lubatud.

„Pornojeesus” on taas lugu inimtunnetest. Hästi lihtsustatud näitel räägib see sellest, kuidas „purki sittumine” on mõne jaoks kunst ja mõne jaoks vihkamist tekitav räigus. Oleneb vaatenurgast ja haritusest, inimeseks olemise kvaliteedist muidugi ka.

Mõlemad Narvas nähtud eskiisid rääkisid ühest tänases maailmas kõige tähtsamast: kuidas hoida ja säilitada inimlikkust.

***

Kuuldavasti arutab meie vabariigi valitsus ikka veel, kas ja kust anda Narva Vabale Lavale tegevustoetuseks 200 000 eurot.

Eraldi:

Teatrilaboratoorium on üks kõige huvitavamatest ilmingutest kaasaegses teatris Venemaal. Laboratoorne eskiisimeetod võimaldab lavastajatel kiirelt esitleda keskset ideed ja tulevase lavastuse tähtsamaid metafoore. Samuti on produtsentidel võimalus kohe otsustada, kas antud loominguline kokkuvõte on huvitav ja kas eskiisis on midagi uut, et sellega edasi tegeleda.

Teatrilaboratooriumi idee autor on meie Vaba Lava esimene kuraator, rahvusvaheline teatriekspert Oleg Lojevski.

Pildistasid Märt Meos, Steven Hristo Evestus ja Nikolai Andrejev, ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga