Noorem Hedda, ehk vabaduse valusas valguses

Viljandi kultuuriakadeemia Krahli kursuse näitlejate mängitud lavastuse Hedda Kableri  mehed on kui tänase päeva Eesti meeste ühiskondlik karikatuur.
Pisut külm ja kohati liiga paljutähenduslik lavastus. Lavastaja ja näitlejate õpetaja Mara Kimele on Ibseni tegelased piltlikult ses lavastuses kaheks jaganud. Andnud ühe osa kahe inimese kätte mängida. Kui noored näitlejad on kaks ühes olemist harjutanud ja see neil loomulikult välja tuleb, siis vaatajal on isiksuse kahestumisega vähemasti esialgu raske harjuda.
Ühet küljest on see õpetaja mõistlik mõtte anda oma õpilastele laval olemise aega ja näitlejatele osa mõistmise tööd. See nipp teenibki vist enam näitlejate koos ja kokkumängu treenimist kui näidendi ja lavastuse mõistmist.
Teisest küljest tegi see  näidendid tähendusliku jälgimise pisut liiga paksuks.  Liigne tähelepanu jagamine sunnib vaataja paratamtult sekeldama Raske oli aru saada, miks üht teksti ütleb üks, miks sama teksti kordab teine. Vaatajana jäi nähtud etenduses hingamisruumi pisut väheks. See hingamisruum oleks ehk aidanud mõista lavastaja ja ka kunstniku märgisüsteemi. Tundub, et ühe etenduse ühe hooga vaatamisest ei piisanud, et mõista.

 

Akvaarium luubi all
Lavastuse kunstnik Epp Kubu on Von Krahli saali akvaariumiks või on täpsem öelda akvaariumiteks jaganud. Akvaarium on tehiskeskkond kus imiteeritakse päris elu. Kõik mis tähtis on asetatud akvaariumitesse. Hedda  Gabler (Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu), Ibseni järgi kindrali tütar hoiab näiteks ka oma isalt päritud püstoleid akvaariumis. Ses samas püstolite akvaariumis solgutatakse ühe tegevuse käigus ka barbinukke.
Kõige suurem akvaarium on klaasitagune talveaaed lava vaatajapoolt vaadates vasakus ääres. Selles talveaaias on kokku kuhjatud sildistatud arhiiviriiulid, on taimed, mis tunduvad ses keskkonnas elavad laibad. Sinna talveaaeda muide lähevad tegelased siis kui proovivad taastada põletatud käsikirja. Veidi aja pärast aga tulevad sealt ära sest ruumi on vähe.
Käsikirjad ei põle on öeldud. Eilert Lovborgi (Ott Kartau ja Madis Mäeorg) väidetavalt geniaalse uue raamatu käsikirja viskab Hedda Kabler   sõnades kaminasse, laval lavastuses aga kraabib ta kusagilt välja tänase päeva paberihundi ja hästi jälgitavas stseenis laseb lehed läbi selle. Akvaariumid laval on äkki täis peeneid srpetiinitaolisis paberiribasid.    Kummipuid ja muid imelikke lilli toovad lavale etenduse ajal juurde nii teenija Berte ( Katre Kaseleht ja Loore Martmaa) kui „peresõber“ assessor Brack (Kait Kall ja Siim Sups).
Hedda Tesman ei taha akvaariumis elada. Hedda tahab olla vaba ja tahab olla Gabler. Teine naine, kes küll sootuks erinev Heddast, Thea Elvsted  (Mari Pokinen ja  Kirsti Villard), on ehk emotsionaalsem, tavamõttes naiselikumgi, aga ses lavastuses sarnane Heddaga. Naisi ühendab soov olla vaba ja armastada. Kui erinevad võivad olla ühe soovi tähendused…
Ja suurendusklaase on laval õige mitu, neid kasutab Hedda mees kultuuriloo professor Jorgen Tesman (Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok) ja vahel satub kujuteldava suurendusklaasi alla terve näiteseltskond. Hedda tapab ennast etenduse lõpus just akvaariumis. Lavastuses on nagu öeldud kaks Hedda osatäitjat, siis sureb kaks naist kahes akvaariumis, üks ühes, teine teises lavaääres. Kas taparelv teeb ühe paugu?

Mees on nõrk

Kui selle lavastuse Ibseni naistes on üpris palju neid nurkasid ja iseloomujooni mida armastada ja millest hoolida, siis lavastuse meestes puudub igasugune armastusväärsus. Hedda mees Jorgen Tesman on armunud teadusesse ja  kes oma naistsesse usku ei veena, ehk ta ei oska tahtagi. On naljanumber ja nii ka mängitud.
Brack, nö.peresõber on lavastaja soovil (Seda rõhutatakse ka kostüümidega) lihtsalt ebameeldiv lurjus, mees, kes elab teiste armust hästi.
Kummalisel kombel ei leia lavastuses armu ka andeka kunstniku tüüp Eilert Lovborg. Mees on küll korraks laialt teelt kõrvale astunud, joomise jätnud, teadusele ja kirjutamisele pühendunud. Endale inspireeriva muusagi leidnud, aga nii kui satub silmitsi kunagise armastuse ja muude elusate reaaliatega, kaotab enda taas. Isegi maha ei oska mees ennast väärikalt lasta.
Kui otsida sest üsnagi pimedast lavastusest (Muide lavastuse alguses on lavatoa aknad avatud ja neist särab hommikuvalgus, aga teenijanna Berte sulgeb aknad luukidega kohe.) habrastki valguskiirt, siis ehk jääb selleks etendust vaadanud meestes tekkida võiv soov olla naistele toeks, neile kitsaks jäävas maailmas.
Ibsen kirjutas näidendi sadakond aastat tagasi, tema tegelased olid kümmekond aastat vanemad kui täna neid mängivad tudengid. Sada aastat üksildust on ehk Ibseni näidendi kirglikuse skaala tasandanud, probleemid aga pole muutunud. Küll oleks tahnud seda tükki vaadata läbi naise silmade.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga