Nokk kinni, saba lahti

„Meid manipuleeritakse väga kõrgel tasemel. See on tegelikult alatu, niimoodi ei tohi inimestega käituda. Me elame tsivilisatsioonis, kus teatud alatus on muutunud normiks,” ütles Jaan Kaplinski kümme aastat tagasi Maalehele antud intervjuus.

Teisipäevahommikustes uudistes öeldi, et Itaalias avati raamatupoed ja laste riiete poed. Seda ei öeldud, millised poed suletuks jäid.

Nafta miinushinnast muidugi räägiti ka. Seegi on eksperdihinnanguna juba kõlanud, et meie kütusehindu nafta olematu hind ei mõjuta. Mõtlen, kas olen lugenud sellest, et laste riideid tehakse naftast. Või raamatuid… Üsna kohe, kui maailma vallutas see praegune viirushaigus, hakati kõnelema majanduskriisist.

Salvestasin umbes nädal tagasi oma maa-aias sellise mõttekäigu muule lisaks. „Seniks, kuni meil on nafta peaaegu priilt käes, ei ole muret! Me sööme naftat ja joome naftat… me elame naftast tänasel päeval.” Ei meenu, mis jutte räägiti naftast eelmise majanduskriisi ajal. Usun, et kõlasid hääled, kuidas see maailmast üldse otsa saab. Ja juba siis oli lisaks vandenõujutt, et maailmas on juba ammu olemas naftale alternatiivne energia, aga seda ei kasutata, sest nafta on vaja maha müüa enne. No midagi sellist.

Ma üsna hästi mäletan aega, kui Eestis spekuleeriti nafta ja bensiiniga. Seda müüsid meilt lahkuma hakkavad Vene sõjaväelased. Tundsin ise meest, kes me vabaduselaulupidude ajal maantee ääres kanistritega ja kanistritesse bensiini müüs. Mõni aasta hiljem oli tal tanklakett. Olgu muld talle kerge.

Me liigume tänu naftale. Need lennukid ja laevad… panin autot pesemas käies tähele kui palju suurte rekate haagiseid seisab korralikult pargitult ja ootab piiride lahtiminekut väikeses Raplas. Nafta paaki ja läks! Lüpsimasinad, traktorid, ehitamine, harvesterid … Kusagilt on meeles loetu, et liiter naftat teeb ära poolteise inimese päevatöö. Ja äkki pole sellel, millest me maailm on elanud, enam hinda.

Üllatab, et ei hüüta korraga: süvenevast majanduskriisis on väljapääs. Tasuta energia, tuluteenivad naftatootjad jagavad oma kauba maailma päästmiseks tasuta ära. Kuni taastub normaalsus. Realistid ilmselt selle jutu pele naeravad kõva häälega. Tõsi on, et ka mina ei saa, ehhki püüan sest rääkida ilma irooniata. Nagunii on nokk kinni ja saba lahti olukord. Naftamaailm on reostatud maailm.

Kümme aasta tagasi, talvel, väljas oli 20 kraadi külma, kõnelesime Jaan Kaplinskiga meid ähvardavast ökokatastroofist. Jaan Kaplonski ütles juba siis: „Kui Hiina aevastab, siis Ameerikas tõuseb palavik.”. Selle mõtte ajendas eelnev jutt sellest, et terve maailm peab kaasa mängima, kui tahta planeeti Maa ökokatastroofist päästa. Aga ka veel eile oli nii, et kui kuskil keelati loodusvaenulik tegevus, siis see tegevus koliti Aasiasse. Hiina, Indiasse, Indoneesiasse …

10 aastat tagasi oleme Jaan Kapliskiga rääkinud, praeguses maailmas traditsioonilised tarkused väga paljus ei kehti. Kaplinski nentis siis, et on igitarkusi, mis ikka kehtivad. Palusin tal näite tuua ja ta rääkis loo, kus rikas ja ahne vend koos vaese ja mõistliku vennaga satuvad kuskile, kus on väga palju varandust: „ Vaene vend pistab mõlemasse taskusse peotäie kuldmünte ja läheb. Rikas hakkab ahnitsema ja jääb hiljaks. Kas tuleb varanduse peremees ja tapab ta ära või siis on ta selle koha lähedal, kus päike tõuseb ja kõrvetab ta surnuks.”

Nüüdse kriisi maailmas on vaja suurt tarkust ja julgust, et kriisi möödudes mitte taas ülehelikiirusel asjade maailma asjalikkusesse sukelduda. Looduse arvel. Millestki hoolimata.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.