Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Nero.                                                                          Pildistas Viio.

Nero, ma kontrollin nüüd oma ammu heietatud mõtet, et lõpuni loomingulisel inimesel ei ole suurt vahet, millises ühiskonnas ta elab. Ta on loominguline nagunii. Samas on üldlevinud seisukoht, et vabas ühiskonnas on luua kergem.

Jah, aga eks inimene kasvab loominguliseks siis, kui tema keskkond seda soodustab. Vaevalt et ma Põhja-Koreas elades näitleja oleksin.

Ma ei tea, kas tänases ühiskonnas on lihtsam. Vastupidi, nõukaajal oli asi otsekohesem, reziimi vastu. Kõik see värk…

Idealistlikult mõtled. Kas sa tõesti arvad, et inimesed tulid kokku ja otsustasid, et nüüd teeme teatrit, teeme ühiskonnakorra vastu?

Ei, ei, ei, ma ei arva nii. Ma pean silmas seda, et ühiskonnakord andis teatrisse palju ainet ja publik otsis saali tulles ikka varjatud sõnumeid. Seda otsiti ja leiti, ilmselt isegi seal, kus seda ei olnud.

Nojah, niimoodi on meil nii mõnedki vabadusvõitlejateks saanud, et on oma vaikimise nüüd protestiks kuulutanud.

Mmm… Tõesti! Ma ei tea seda. Ma ei tunne neid inimesi, see kontekst mul puudub.

Ma ikka mõtlen selle küsimuse peale veel, et kas praegu on lihtne või keeruline teha. Selles mõttes on keeruline, et kõik on lubatud. Peaaegu kõik. Mingid sotsiaalsed normid ja piirangud ikka kehtivad.

Sa mulle saadetud kirjas küsisid, et kas on võimalik üldse olla aus. See puudutab ka seda loominguvabadust. Ma arvan, et ausus on hästi tihedalt seotud julgusega. Kas julged olla aus ja kuhumaani me saame oma aususega minna… Giordano Brunol lõppes ausus tuleriidal. Inimesi on hukka saanud selle aus olemise pärast.

Meie aeg ehk lubab olla?

Jah, aga mingi piirini. Need inimesed, kes toovad laiema avalikkuse ette mingeid ideid, mis erinevad normist, võivad kokku puutuda tõsise survega, vastasseisuga.

Tööle hakkab karjainstinkt. Ekstravagantseid ideid vahel naeruvääristatakse. Kari kaitseb ennast mustade lammaste eest. Siin pole üksi oma aususega midagi peale hakata. Sind lihtsalt heidetakse karjast välja.

Saan ma nüüd su jutust õigesti aru, et aus olemiseks tuleb me ühiskonnas luua partei, uus teater, koor, kogukond… siis võib oodata läbilööki?

Mmm… Mitte tingimata, kuigi võib kasuks tulla. Julgust peab olema. Julgust olla üle kritiseerijatest, parastajatest, kriitikast. Olla ja jääda iseenda ja teiste vastu ausaks.

See on suur väljakutse olla hinge põhjani, südamest aus ja see ausus siis ka teistele nähtavaks teha. Plangule panna nii-öelda. Just. Ma imetlen Uku Uusbergi, et ta seda julgeb.

Näitleja on ses suhtes palju rohkem kaitstud kui lavastaja ja kirjanik. Kuigi, ka näitleja on laval alasti kogu olemusega. Publik võtab seda ikkagi kui osa, rolli.

Olla aus oma nimega, mitte pseudonüümi kasutades.

Muide ma kunagi mõtlesin, et nimi Nero Urke on pseudonüüm.

Ma usun, et mitmed on nii mõelnud.

Keisri nimi, Rooma põletaja…

Mmm, fakt on see, et enamik ürikutest, mis tollel kaugel ajal olid, on hävinud.

Eks see, mis ajaloona esitatakse, ole tõlgendus. On veider jah, et see keiser oli ju väidetavasti paras artist ja näitleja. Kunstnik. (Naerab mõnuga.)

Me ei tea täpselt, mis juhtus sada aastat tagasi, rääkimata ajast ja asjadest, mis juhtusid 2000 aastat tagasi. See on nii või teisiti spekulatsioon.

Nime pani mulle isa. Talle meeldis ja ema oli kohe nõus. Nad olid selle otsustanud tükk aega enne minu sündi, et esimene poeg on Nero.

Sa oled linnapoiss?

Jah. Tallinnas sündinud, lasteaias ja koolis käinud, üles kasvanud. Suviti, nagu meie maal kombeks, veedetakse aega maal. Eks ole?

Ma tunnen tugevat sidet metsiku loodusega ja eriti Eesti maakohtadega. Ma leian, et inimesele on loomulik elada maal, mitte linnas. Siin on palju stimuleerijaid ja ärritajaid, see teeb elu rahutuks.

Kui oleks võimalus, ma parema meelega elaksin maal.

See on ka natuke klišee, et maal on hea ja linnas mitte.

Mmmm. Maal on karm ka. Eelmisel suvel läksin mitmeks tunniks üksi metsa, siis seal käivitusid minus veidrad protsessid.

Räägi.

See oli seotud mingi kõhedusega, mida on keeruline kirjeldada. Ega ma seal hunti kartnud, aga ongi kõige karmim hirm, kui sa täpselt ei tea ka, mida kardad. Häälte meri – tuul puhub, lehed kohisevad. Tekkisid nagu mingid kuulmis- ja nägemisviirastused. See ilmselt näitab muidugi minu võõrandumist.

Võiks ju olla pigem linna hirm.

Metsas tuleks olla kauem, viia ennast teistsugusesse elurütmi. Selleks, et sinu jahvatav masin siin, mõistus ja mõtlemine, läheks järjest vaiksemaks, vaiksemaks.

Miks sa ei ole mõnes teatris palgal, näitleja?

(Pikk vaikus.) Töötades teatris seod sa ennast pikaks perioodiks. Pärast lavakooli lõpetamist (XXII lend 2002, kursuse juhendaja Priit Pedajas – MM) oli muidugi võimalusi teatrisse tööle minna. Siis ma leidsin, et lähen Eestist mujale, tahan näha teistsuguseid maailmu, teistsuguseid inimesi, kogeda teistsugust suhtluskeskkonda… Praegu on mul võimalik seda teha. Hiljem, 35aastaselt oleks neid samme palju keerulisem astuda.

Kindlasti.

Lõppude lõpuks me elame planeedil nimega Maa ja ei ole aheldatud oma sünnikoha külge. On loogiline minna ja vaadata ringi, näha, kuidas on mujal, õppida. Muidugi on see kõik seotud ka mu isikliku eluga, mu naine on inglane.

Igaüks peaks tegema seda, mille suhtes ta tunneb, et see teda käivitab. Ma tundsin, et kohe pärast kooli riigiteatris töötada pole mulle inspireeriv perspektiiv.

Ma ootan seda aega, kui Eestis tekivad vabatrupid ja näitlejad erinevatest teatritest hakkavad omavahel koos tööd tegema, tekib energiavahetus. Ma arvan, et see rikastab meie teatrit. Inimesed kohtuvad teatritegemiseks, sõltumata sellest, millisest teatrist ja milliselt kursuselt, millisest põlvkonnast nad on.

Vabakutselisus?

On valikuvõimalus, valid ise. Ma tahan ise kogeda erinevaid asju, tahan näha, kuidas seal teatris tehakse, kuidas teises.

Lembit Peterson rääkis kord kooliajal meile anekdoodi: „Vana näitleja on suremas. Poeg küsib tema käest: isa, kas surra on raske. Enne viimast hingetõmmet ütleb see vana näitleja: mu poeg, surra ei ole raske, komöödiat on raske mängida!”

Hiljuti mängisin komöödiat, koos vanemate, kogenud näitlejatega, noori oli ka, huvitav oli.

Ma tahan töötada andekate inimestega, iga näitleja tahab. Ma tahan teha oma tööd hästi. Mind huvitab koos töötamine inimestega teisest kultuuriruumist. See on põnev.

Mis te oma pojale nimeks panite?

Johannes. Ei midagi ekstravagantset. Sellel nimel on palju seoseid me mõlema perekonnaga. Minu naise isa sündis Lõuna-Aafrikas Johannesburgis. Minu peres on esiisad seda nime kandnud. Mu õele taheti panna nimeks Johanna. Mmm… Ennekõike meile naisega meeldis see nimi. Eesti nimi.

Johannes Urke Nero poeg, eks tal annab oma uhke nime vääriline olla…

Võtku rahulikult…

Teater on kollektiivne kunst paraku. Üksi saab ka, aga see ei ole see.

(Nero vaikib väljakannatamatult pikalt.)

Saaksid sa hakkama sellega, et mängiksid Inglismaal ingliskeelses trupis, Shakespeare’i?

Jah, ma olen veendunud, et mul on selleks võimed.

Tahtsid sa näitlejaks sellepärast, et kuulsaks saada?

Kindlasti mitte! Kuulsus on tüütu, see ei ole minu huvi olnud kunagi. Mmmm…

See, et minust sai näitleja, on ilmselt eelkõige seotud selle kogemusega, mille sain Vanalinna koolist ja kokkupuutest Lembit Petersoniga ja Tõnis Rätsepaga. Jaan Toomingaga puutusin kokku tema tekstide kaudu, mis mind väga mõjutasid. Minusugusele idealistile oli see kõik küte, millest ma põlesin.

Kas sa enam ei ole idealist?

Olen ikka, aga see on muutunud. Jalad on rohkem maa peal. Olen aimu saanud oma võimetest ja võimalustest. Kõige parem oleks ikka olla ideedest tulvil realist. Ideed ja ideaalid, mida teha ja milleks teha – kõik need küsimused on tähtsad, aga mingil hetkel sain ma selgelt aru ka sellest, et kuidas teha on sama tähtis. Isegi tähtsam on meisterlikkus, tehnika… sellest sõltub nii palju, sõltub see, kuidas su idee kõlama hakkab laval. Heas teatris on sisu ja vorm muidugi nii ühendatud, et neid on võimatu lahutada. Sisu ongi vorm ja vastupidi.

Muidugi olen idealist. Kellega võrrelda muidugi. Olen vaimustatud suurtest ideedest. Minu elus on nii palju pooleli ja kujunemises. Seepärast ma selle intervjuu asjus ka puiklesin.

Ma usun, et ei maksa endale väga olulisi asju kohe välja anda. Sa annad välja energia ja saad tagasi peegeldusi, mis teisendab ideed. See on oma sisemise pinge ja energia ära andmine. Nagu Tõnis Mägi laulab, et „kui aimad, et oled taiband, siis hoia kiivalt saladust, muidu kaotad väe“.

Inimene saab tõepoolest kõik, mida ta tahab. On vaja vaid keskenduda, kontsentreeruda, energiat endas hoida, siis see tõmbab seda, mida väga tahad, enda poole.

Nii omavahel öeldes: kui hästi läheb, siis saab enamgi kui unistad, võib saada topelt, lausa nii, et ei oska hiljem selle saam­sega midagi peale hakata.

Mmm… saad, mis tahad – see on loodusseadus.

Millised on idealisti ideed?

(Üüratult pikk ja huviga jälgitav hoovõtt selleks, et pursata…) Praegu? See, mis praegu meie planeedil õhus ja päevakorral on… on transformatsioon. On põhjust arvata, et meie planeedi teadvus ja inimeste kollektiivne teadvus läbib järgneva kümne aasta jooksul põhjaliku puhastuse ja ärkamise.

Transformatsioon, kas mõtled muutumist?

Mmm… Jah, muidugi. Muutus just. Ma loodan, ma usun, et inimesed hakkavad lähemas tulevikus, meie eluajal tajuma maailma veidi teistmoodi, võrreldes sellega, kuidas see on viimased paar tuhat aastat olnud. Usud sa seda?

Ma tahaks. Ma ootan, rahulikult.

See seeme, mis 1960 kasvama pandi, on nüüd üles kasvanud ja hakkab õitsema. Lootust on, et see, millest John Lennon laulis oma laulus Imagine, saab veel meie eluajal reaalsuseks.

Kõik intensiivistub praegu, asjad lähevad ühekorraga järjest halvemaks ja järjest paremaks. Kaks samaaegset protsessi kulgevad paralleelselt. Ühtpidi on täielik küllastumine sellest, kuhu meedia kaudu inimeste tähelepanu suunatakse….

…me tulles kah vaatasime Keskerakonna valimisloosungit kandvat poissi. Taevasse me ei vaadanud.

Taevasse ei tohigi pikalt vaadata, sinna võib ära kaduda. Võib maa pealt lendu tõusta nii, et pärast on tükk tegu, et tagasi saada.

Mida sa loed praegu?

Mis mul seal on? Ma vaatan. Nii, ikka veel Drunvalo Melchizedeki raamat „Elulille iidne saladus“. See on mul juba pikalt „öökapil“ olnud.

Mulle sõbrad ei ole seda soovitanud.

Selle raamatu olemus… Elulill on kogu olemasoleva eluslooduse alusstruktuur. Teemad keerlevad praeguse uue aja ja transformatsiooni ümber, mis käsil maailmas.

David Icke’i olen viimasel ajal uurinud. See igipõline jutt sellest, et meie maailm on illusioon, muutub arusaadavamaks, kui panna kokku kaks asja, millest isegi populaarteaduslikult on palju räägitud.

Esiteks, et KÕIK on tegelikult energia ehk teisisõnu erinevad võnkesagedused. Ja teiseks, et elektromagnetiline sagedusvahemik moodustab umbes 0,005% sellest, mis energia ja mateeriana meie universumis eksisteerib. Ning see, mida inimsilm valguses näeb, on sellest 0,005%-st omakorda vaid väike osa. Selgub, et oma silm ei olegi kuningas, vaid hoopis külamees.

Me elame tegelikult ikka väga teistsuguses maailmas kui oleme harjunud arvama. See, et kivi on elus, et meie planeet on teadvus, mitte tükk kõva kamakat kosmoses ringi tiirlemas, et kogu me universum, objektid selles, on erinevad teadvused – on alles algus. Vaadates „eluslooduse“ mitmekesisust meie planeedil, pole põhjust arvata, et peenmateeria tasandil elu vaesem on. Pigem vastupidi. Need on uue aja teemad.

Kui tähtis keel on su jaoks?

Mõtlemine opereerib keeles, sõnad on me maailma teeviidad, mis osutavad mingisugusele fenomenile. Keel on me mõtlemine, aga mõtlemine kui inimaju funktsioon on mu meelest meie kultuuris ületähtsustatud. Kui palju möllu lüüakse selle ümber, mida inimene on välja mõelnud – riigid ja poliitika… See on samasugune virtuaalreaalsus nagu arvutimäng.

Kas me neid mõttemänge saab kuidagi teatrikeelde ka tõlkida sinu meelest või saabki siin teha veel ühe uue arvutimängu?

Teater ongi see uks sellesse maailma, mis pole sõnades seletatav. Eks ole. Kuigi esiplaanil on lugu ja tegelased, on teatri sisu mu meelest sõnadetagune. See on peamisi põhjuseid, miks teater on, ta on uks, kust pääseb teistesse võimalikesse reaalsustesse, olemisviisidesse. Teater oma parimatel hetkedel muudab inimese taju.

Kuidas osa valmib?

Võtad osaraamatu, hakkad osa uurima, loed ja otsid iseendas võimalusi, kuidas teha. Ehitad.

Sa küsisid, kas ma tunnen puudust veel mingisugustest oskustest. Jah, loomulikult ma tahaksin õppida süvendatult näitlejatehnikaid. Tulevikus ma seda teen ka. Tehniline pool huvitab mind väga, väga. Oma keha valitseda ja kasutada… Koos häälega…

Noorte osaks teatris peetakse just vormilisi otsinguid. Vanameistrid sellele suurt enam tähelepanu ei pööra. Nüüd Uku Uusberg äkki on vanameisterlikult sisuline ja täpne ja napp.

See, mida sa kirjeldad, vormi asi, see on lähiminevikus mitmeid kordi läbi tehtud ja nähtud. On loomulik, et noored mehed on sellest õppust võtnud ja saavad aru, kuhu tähelepanu keskendada.

Kas see, kuidas sa hetkel elad, on sinu enda valik?

Absoluutselt. Ja olen õnnelik. Mul on omad huvid ja ambitsioonid, on mitmed asjad, mis on kujunemises.

Kas näitleja peab olema tark…

…vabandust, aga mina ei ole seda veel näinud, et rumal näitleja oleks kohal, siin ja praegu. Sa vihjad vahetuse faktorile – et kui ei mõtle, siis on vahetu. Ma ei ole näinud lolli head näitlejat. Näitleja tarkus on südame tarkus. (Nero naerab pikalt ja teatraalselt.) Et mida sa maailmale annad, seda maailm annab sulle vastu ka.

Sa oled õnnelik tõesti.

Mmm… Ma tean, kus õnn elab. Ma tean, kus õnne kodu on. Mul on selle kodu võti. Ma saan alati selle ukse lahti teha ja minna talle külla. Kriitilisus ja rahulolematus ei ole mulle võõrad. Aga ma saan alati minna õnnele külla. Minu laps on ka suur rõõmu allikas, tema juuresolekul lihtsalt ei saa lubada endale muud kui positiivset ellusuhtumist.

* * *

Mis ideed teatrimaailma õhus ripuvad

Nero: Õhus on see, mis kellegi jaoks parasjagu tähtis on. Minu jaoks on huvitav teatris uurida kohalolu faktorit. Siin ja praegu on meeleseisund, kuhu on inimesel võimalik ennast ümber lülitada. Seda laval ellu viia on minu jaoks teema.

Kui seda proovid, siis alguses on see natuke kohutav. Ärakohutav olla täiesti siin ja praegu, oma meeltega ainult siin, kus kõik on olemas. Selles kohalolus sissetöötatud, valmis mudeleid järgida ei saa. Näitleja trump on kohalolu, selle läbi ta ongi oma rolli kohtunik ja peremees.