(Lugu ilmus väikeste toimetamise märkidega Maalehes.)

Mark Twaini surematu tegelane Tom Sawyer ahastab Eesti draamateatri väikesel laval: „See on nii vale! Aga midagi pole teha, kõrget kunsti selle koosseisuga nagunii ei sünni, paremal juhul üks armetu vodevill… Võta siis pealegi labidas.“  
Andrus Kivirähk on näidendi „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel“ kirjutanud inimvaimu igavest ja ajatut jaburust heatahtlikult pilades. Näidend on kirjutatud nii, et seda oleks näitlejal mõnus ja tore mängida. Nii ka, et vaataja ehk pärast näidendi nägemist-kuulamist mõne asja ainult näivuse, välise mulje ja maine kujundamise pärast tegemata jätab.

Kivirähki näidendis on sees lihtsalt adutav selge piir sisulise ehk päris- ja näilise ehk mängumaailma vahel. Näidendit lugedes tundub, et autor naerab välja nii inimeste üliratsionaalsuse – tänase projektipõhise ilma kui ülepingutatud püüde teha elust kunst. Kaks sümpaatset tegelast on Kivirähki näidendis, neeger Jim ja Huck Finn, nemad tahavad elada oma elu.
Lavastaja Hendrik Toompere keerab Kivirähki tekstile ja tegelastele mitu päevakajavinti peale. Kahjuks jäävad need efektsed vindid vaid vinditamiseks.
Vahest lavastaja kõige mõjusam, teatri võimalusi näitav lisandus, mis aitab näitlejal väliselt üliatraktiivne olla, on tädi Sallyt mängiva noore, elus ilusa Marta Laane koletislikult mõjuv vanainimesegrimm. Tädi Sally on sarnane „Nukitsamehe“ filmi nõiaga, keda mängis Ita Ever. Mäletate seda “üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“?
Kui kirjanik Kivirähk, lähtudes Mark Twainist, kirjutab tädi Sally ja onu Silase heatahtlikeks, igavatekski vanainimesteks, kelle ellu Tom ja Huck ehk päikesekiiri tooksid, siis lavastaja Toompere sellega ei lepi.
Lisaks tädi Sally kõrgel kunstilisel tasemel igaveseks rikutud näole, laseb ta aimata, et selles on süüdi onu Silase kirurgihaamer. Onu Silas ongi lavastajanägemuses doktor Mengele, kuritark, kes kõigil keele arstikääridega suust välja kisub ja sellele  „kommi“ asetab. Me kahjuks ei saa teada, mis tablett see komm on ja kuidas ta mõjub.
Tagalaval on mattklaasist ustega operatsioonisaal, kus käib „vanainimeste“ kuri, seksuaalnegi salaelu. Lava keskel on puur ja puuris neeger. Tädi Sally gasellikeha jääb meelde.   Miskipärast on laval kolme rattaga lastejalgratas, miskipärast saab Kivirähki kirjutatud lavatagusest, korraks jutuks tulevast indiaanlasest mustlane. Lavastuse lõpus tuleb mängu Ku Klux Klan, taas lavastaja nägemus.
Mark Twain (1835 -1910), tema teoste ainetel on Kivirähk oma näidendi kirjutanud, oli oma aja tuntuim religioonikriitik, ateist, satiirik. Kavaleht tsiteerib Mati Soomre teksti Maalehe selle aasta aprilli „Tuna ja täna“ Mark Twaini erist, kus öeldud, et andekas mees leiutas ja sai patendi „Reguleeritavate ja lahtivõetavate rõivarihmade täiustusele“ ehk leiutas elastsed traksid. Lavastaja Toompere teeb sellele kavalehefaktile ka otsese vihje, kui laseb neeger Jimil toetada oma puuri tagaseinale ja raudtrellid kummipulkadena painduvad.
Tundub, et lavastaja on lavastades lähtunud kirjanik Kivirähki öeldust: „Ma ei usu üldse mingitesse žanritesse. Mis žanr on elul? Mul on ikka mingid hoopis teised ajendid ja käivitajad.“
Neegri vabastamise näidendis on mitu liini, millest lavastamisel saaks lähtuda, üks näiteks usuhulluse väljanaermine. Lavastaja üheselt seda teed ei lähe. Tõsi, stseenid neeger Natiga naeruvääristavad ebausku, aga lavastust läbivat liini siin ei teki. Niisama moodi jääb hämaraks, miks onu Silas, doktor, kinniste uste taga operatsioonilaual hauaplaadi valmis keevitab. Ilu pärast?
Mõeldes tundub, et lavastaja on onu ja tädi käitumise ja väljanägemise veidraks keeranud, juhtimaks vaatajate mõtte sellele, et meid ümbritsev maailm on pööratud pea peale. Silmnähtavalt kunstiliselt kõrgel tasemel vabastamist vajavad inimesed on tänases ilmas saanud normaalsete sildi. Vabastama kiputakse „ebanormaalseid“, neid, kes reeglitele väga ei allu, kes vabaolemise peale ei mõtle, tegelikult vabad on ja päris päris elu elavad rõõmsalt hetkes.
Veel üks kahjuks vaevu ja riivamisi tajutav mõte on ses vabastamise loos, nimelt see, kuidas me kõik ennast väga vastuvaidlematult „vabastada“ laseme. Kuidas me keskpärastele “elu lavastajate” käsklustele alluma kipume, vastu vaieldes ehk, aga ikkagi alludes. Mul on tunne, et Hendrik Toompere tahab siin öelda, et eestlase parim toit ei ole teine eestlane.
Neegri vabastamise lavastuse parim osa on noorte, äsja lavakooli lõpetanud näitlejate mängulust ja see, et  Hendrik Toompere oma õpilasi pärast kooli ei unusta ja neid ka päris elus lavale, suurde plaani aitab. Koolitöö lõhn kusjuures, lavastaja ja näitlejate lähiminevikust mõeldes, tundub üsna loomulik   
„Ega mind keegi ei usu, aga ausõna, ma pole kunagi üritanud näidendit kirjutades nalja teha. Või noh, kas just mitte kunagi, aga juba palju aastaid mitte. Ma kirjutan ikka lugu, mul on mingi sõnum, mingi südamel olev probleem, ja kui siis juhuslikult mõni stseen tuleb välja naljakas, noh, siis mis seal´s ikka. Elus on ka nii, et vahel lihtsalt saab nalja. Ja vahel on, vastupidi, kõigest kõrini. Ja vahel on kurb. Ja näidendis samamoodi,“ ütleb Andrus Kivirähk, kui talt pärida, kuidas näidend sünnib.

„Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel“
Andrus Kivirähk    
Mark Twaini teoste ainetel

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr

Osades:
Tom Sawyer – Hendrik Toompere jr jr
Huckleberry Finn – Roland Laos
Neeger Jim -Jüri Tiidus (külalisena)
Tädi Sally – Marta Laan
Onu Silas – Anti Reinthal
Nat, nende teener – Anti Reinthal