Naised ja liivakast ookeani kaldal

alt

Aiamajas

Jane Bowles

 

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguse kujundaja Kalle Karindi (Tallinna Linnateater)

Tõlkinud Kalle Hein

 

Osades Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Viire Valdma, Marta Laan, Ester Pajusoo, Mari Lill.

 

Esietendus Draamatetri suures saalis 23. veebruaril 2014

 

Aiamajas“ on Draamateatri ja Priit Pedajase tugev lavastus, mis kannab endas just selle teatri väärtusi. Seal ei vigurdata vigurdamise pärast ja lavastusele annavad jõu väga tugevad näitlejatööd.

Aiamajas“ on naiste lugu. Mitte naistekas. On psühholoogiline emade ja tütarde suhete klaarimine. Kuigi seda kusagil ei rõhutata, on need naised, kes laval kuidagi armastusest ilma jäänud. Mul on selline tunne, et ses on süüdi mehed. Siin saan nüüd julgelt kõigile meestele soovitada: minge vaadake ja mõelge, kas teie olete osanud oma naisi armastada. Nii, et ei oleks koormat, mida kandes emad (ka teie tütarde emad) omasse armastusse vaevlema jäävad, nad vaid oma lastele elavad jne. Elavad veel nii, et see ei lase elada.

 

Mul seda Draamateatri naiste vägevat elumängu jälgides näiteks kangastus pilt, kus üks imeliseks kujuneda võiv suhe punase peaga haritud naiseliku naisega lörri läks, sest ma ei suutnud võita tema tütre lugupidamist. See tütar oli selgelt armukade. Ja muidugi sain mõtlemisainet enda ja mu kadunud ema suhtest. Mu ema arvas nimelt veel enne oma surma, et ma olen ilus laps. Mis see on, mis laseb emal armastada oma last ka siis, kui ta on näiteks kurjategija?

Kas ema südant tunned sa, nii õrn nii tundlik lõpmata ja nii edasi. Ei ole kõik see nii lihtne ühtigi, näidatakse Draamateatri lavalt. Kusagil inimese väikese maailma juures on ookeani tõus ja mõõn ja miski ähvardav kumin. Lydia Koidula on me kollektiivsesse mällu kirjutanud mõtte: „Mõnd’ kallist südant kaot’in,/mis järel’ nuttes leinasin,/ aeg andis teised tagasi:/ ei ema südant – iialgi!//. Selle ema südamega on lood valusamad ja ehk hellemad veel ja on traagilisemad.

See, et loos on määravad Draamateatri imelised naised, ei tähenda sugugi, et see lugu ei ole meestele. Me saame kaasa mõelda ja ehk ka targemaks. Seda kõike siis, kui soovime. Üpris haruldane tänases teatris on näitlejannade ümberkehastumise, suhtlemise ja märkamise kunst.

See emade ja tütarde lugu on nagu omamoodi järg Priit Pedajase 2011. aastal lavastatud loole, mille esietenduse pealkiri oli “Hirmus veretöö Läänemerel”. Seal toimetasid oma elu mehed. Teater vahetas mängukordade käigus pealkirja, aga ometi ei läinud too tükk, milles veretöö väiksema tähtsusega oli kui meeste lood, ja unistuste varastamise teema publikule korda. Äkki oligi liiga mehelik tükk? Ma siinkohal tahaks väga loota, et naiste looga nii ei lähe ja mehed endas jõudu leiavad uskuda, et me kõik oleme oma emade lapsed. Ja elu on ilusam siis, kui me oma emasid ja õdesid mõista suudame.

Ülle Kaljuste mängitud naise ebakindel elukindlus. Millised silmad…! Kersti Heinloo tütre meeleolud ja tunneteskaala peegeldumine jalgades! Laine Mägi täiesti ootamatud lavalised kohandumised! See ka, et kõigis neis lavanaistes on saladus ja et kõik nad on ilusad oma kohati halastamatuski ahastuses. Laval ei puudu ka rõõmsama maailma pool. See tunne, et mõni emadest ei suudakski ilma oma õnnetusteta elada. Küsisin endalt pärast etendust, et kes neist naistest sugulussuhete painavast ja õnnistavast ringist teise elukvaliteeti välja murdis, kuid ei osanud vastata. Võinuks selle ju välja mõelda, aga üks asi on mulle ses elus üpris selgeks saanud ammu naised ja mehed on sarnased oma inimeseks olemises. Maailm on aga seadnud asjad nii, et mehed rääkigu meeste asju ja naised naiste omasid. Siis on lootus, et maailm püsib ka ülehomme.

Selle lavastuse naispaarid, emad ja tütred, Ülle Kaljuste ja Kersti Heinloo, Laine Mägi ja Hilje Murel, Maria Klenskaja ja Marta Laan on kõik erinevad ja omamoodi, armastavad ja vihkavad omamoodi ja tegelikult mängivad oma rolle nii, et ma vaatajana ei saa pooli valida. Ei saa hinnangut anda, et sellel emal on õigus ja see tütar meeldib mulle rohkem.

Ma Pedajase meestelavastust nimetasin looks, mis räägib meheks olemise talumatust koormast. Naiseks olemine ei ole lihtsam sugugi.

Selle loo pealkirjas pakun kujundit liivakastist ookeani kaldal. Selle laenasin lavastusest ja lavakujundusest. Kunstnik Pille Jänes on lisaks suurele liivakastile, mis laiutab eeslaval, riputanud tagalavale kalavõrguna mere. Ma arvan, et just see lasi mul kord saalitäit rahvast ookeaniks mõelda.

Tõe huvides, laval on kaks meest ka mängus, pele lavastaja. Jaan Rekkor ja Taavi Teplenkov seisavad meest au eest omamoodi ja vankumata.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga