Näitleja ja lavastaja Robert Annus maailmas päeva püüdmas

alt

Robert Annus Tartus, aprills 2012.

Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Robert Annus leiab, et rollist välja tulemis oskust tuleks õpetada lavakoolis.

 

Neli aastat tagasi sa lõpetasid lavakooli ja sinust sai tartlane. Tegelikult oled Tallinna poiss?

Jah. Aga mul on kontakt ka Raplamaaga, minu maakodu ja mu esivanemad tulevad Vigalast. Ma olen kõik oma elu suved täies pikkuse olnud Kesk-Vigala kandis. Mul on oma suhe sealse jõega.

 

See on nüüd küll koht, kus tõdeda Eesti on ikka väga väike.

Ma käisin Tallinna muusikakeskkoolis. Alustasin klaveriga ja lõpetasin oboeklassis. Jõudsin enne lavakooli ka muusikaakadeemias aasta oboed õppida. Siis tulid teatrikatsed ja…

 

Miks selline pööre ja valik?

Oboe tuli juhuslikult. Hakkasin plokkflööti mängima klaveri õppimise kõrval ja siis õpetaja andis mulle oboe ning soovitas. Ja see sobis mulle. Mind utsitati harjutama…

 

… oboe ei ole vist eriline moepill?

Oboemängijaid on meil väga vähe. Klarnetimängijaid on alati rohkem, sealt läheb edasi saksofon ja… oboe on kummaline nähtus. On klarneti mõõtu, aga klarnetil on huulikus üks pilliroog, oboel kaks koos. Ilus, natuke pinisev, imeline hääl. Ilus on siis, kui osatakse mängida.

Oboega läks, jah, nii, et mulle see väga meeldis ja sobis, aga ma ei viitsinud harjutada nii palju kui peaks. Üksinda klassis… see ei sobinud mulle. Interpreediks saades sa pead harjuma sellega, et veedad mingid aastad oma elus, väga suure tundide arvu, üksi ühes ruumis heliredeleid mängides. Mulle see ei sobinud.

 

Olen mõelnud, et dirigendi elu on lihtsam kui lavastaja oma. Pillimeestel on oma noodikeel. Näitlejatel do-re-mi´d, sellist kindlat kirjapandud heliredelit ei ole. Pillimehed tulevad kokku, võtvad partituuri ja hakkavad mängima. Näitlejad hakkavad näidendit hakatuses lugema ja arutama, mis seal ikkagi sees on. Muusika keel tundub kindlam ja teatri keel hapram.

Olen sellele mõelnud palju, kes on muusik, kes teatritegija. Vahe on ikkagi selles, et muusik on rohkem üksi. Ta ongi ise enda õnne sepp. Kõik sõltub sellest, kui palju sa harjutad, see tagab edukuse.

Näitlejal ja lavastajal ei ole see nii. Me oleme kõigi teistega ja maailmaga ühises ämblikuvõrgus. Tuleme proovi ja see, kui palju ma olen näidendeid läbi lugenud või seda konkreetset näidendit lugenud, ei maksa äkki midagi. Maksab see, kes on koos. Kes on lavastaja, mida ta tahab, mida mina tahan, kuidas ma ja me seda näeme… Ja siis kas hakkab sündima või ei. Edukus teatris ei ole seotud üksikindiviidiga. See on puhtalt seotud sellega, kes satuvad kokku sesse tühja ruumi. Kas nad tahavad üksteisega koos mängida.

Sealt tuleb ka õnne valem – koos tehes on ühel hetkel suurem võimalus õnnestuda. Jõud, mis tekib, kumuleerub võimsaks. Ja samas saab kõik olla ka vastupidi ei tule, ei tule, ei tule. Muusikul on see mu meelest lihtsam, jah.

 

Muusika mõjub mu meelest emotsionaalsemalt ja vahetumalt kui teatrietendus igal juhul, aga muusikaline ebaõnnestumine ei ole nii üleüldiselt märgatav. Kui lavastus ebaõnnestub, on…

… valus, häbi, mõttetu. Muusikat on lihtsam vastu võtta jah. Muusika on abstraktsem ka, ehk tänu sellele.

 

Mis keeles muusikat kuulatakse? Ma ei usu, et enamus kuulajaist partituuri lugeda oskaks. Näidendi lugemine ei ole ka kerge, aga ta ei ole noodikirjas ja seal ei ole tempod märkidega tähistatud. Vahel autorid küll kirjutavad sisse, et on paus, aga kui pikk, jääb näitlejate ja lavastaja otsustada.

Muusika. Mul just oli üks projekt koos Tallinna kammerorkestriga, kes on vaieldamatult kammermuusika esitajate üks tippe Eestis. Mängisime lugu „Mozart&Salieri. Üleeuroopaline kuulujutt” koos Aleksander Eelmaaga, muusikud mängisid Mozarti ja Haydeni muusikat.

 

Enam ei mängi?

Üks kord mai lõpus mängime, 31. mail. Ses etenduses on imeline just muusika. Muusika keel, kuidas seda kuulata, mis see on… Tema helikeel on lihtne. Dirigendid küll ütlevad, et ta ei anna ennast kergesti kätte, aga pillimehed mängisid nii, et jääd lummatult kuulama, ise laval olles.

Hea lavastusega on ju samamoodi. Ma ei saa saksa keelest aru, aga mulle meeldib Saksamaal teatrit vaadata.

 

Mozarti loos mängid koos Sass Eelmaaga. Uku Uusbergi „Karjääris“ on su partner Aivar Tommingas.

Kohtumine andeka kogenud näitlejaga… See on selline õnn, ühe hetkega tundub, et saad rohkem kui nelja aastaga lavakoolis. See on võimas.

Mul on meeles küll, kui sa kirjutasid me diplomilavastusest „Pink“.

Lavastaja Robert, kes on näitemängus ka näitleja, märgilise nimega Mees, ma usun, saab oma kooliaja kõige suurema õppetunni Katariina mängitud Naist mõista püüdes.

Kord, kui suri Velda Otsus, kuulasin raadiost kogemata kuuldemängu, kus Velda Otsuse partner oli Katariina, kuulasin, kadestasin ja mõtlesin, kas Katariina sai aru, milline õnn on mängida koos sellise suure inimesega, temaga suhelda, olgu siis, et selle suhte nimi on töö. Selle õnnega nüüd, ma küll usun, puutus kokku noor mees Robert Annus. Õnne talle.“

Nüüd ma saan sulle vastata. Ma pole Katariinaga (Katariina Unt MM) kaua töös kohtunud, aga olen tema ja me koostöö peale mõelnud. See mind siiamaani puudutab hetketi, kui mõtlen. See on mu jaoks olnud tähtis laval neid pilke kogeda, olla kohal koos. Võimsate näitlejatega… Siin on jälle see, et seda ei tohiks sõnastada, see on muusika keel.

Sa oled nii õnnelik suure näitlejaga koosmängu hetkedes. Kui kogenud ja mahuga näitleja mängib sinuga stseeni ja kõik tuleb justkui iseenesest, siis alles hiljem saad aru vahest pagasis, mis temal on ja mida sinul ei ole. Siis ta võtab sinu ka, vähemalt selleks hetkeks sesse sõõri, mängu. Sa saad osa sellest pagasimaitsest, see hetkega sütitab mängima. Mõtlemine läheb olemiseks ja mänguks, lased ennast olla samasuguses mänguvõtmes kui sinu kogenud näitlejast partner.

 

Täiskasvanud näitlejaid, ma usun, innustab noorematega koos partnerluses mängimine samamoodi.

Vanem ja kogenum ning noor ja roheline need vastandid hakkavad üksteist liigutama. Kaks vana kolli vastastikku ehk tõesti teineteist nõnda ei käivita, teavad asju ja teevad lihtsalt ära.

 

No ma olen seda viimast, jah, ka alles hiljuti laval näinud. See polnud halb üldse, aga tõesti mingi energia jäi puudu. No noor naine lavapartnerina ja niisama kohvikulaua taga paneb meesnäitlejaid ja mehi vast vanusest sõltumata ennast pingutama. Dramaturgia kuldreegel.

Rääkisid, kuidas oled kohanud inimesi, kellega räägite erinevates keeltes ja ikkagi on võimalik teineteist mõista, on midagi keelteülest. Näitlejatega on sama asi. Räägime küll ühte eesti keelt, aga teineteisest aru ei saa. Aivari ja Aleksandriga on küll nii, et loeme teineteist kohe esimesest sõnast. On ka palju teisi kolleege, kellega on juba selline sõnatu arusaamine. See, kui sõnu vaja ei ole, on erutav ja tekitab mängutuhina. See on inimesearmastus.

Trupi tekkimisel loevad ka aastad ja kokku mängimise kogemus, need süvendavad arusaamist ja siis võivad hetked ainult paremaks minna.

Ma ikka väga usun trupiteatrisse, palju rohkem kui projektist projekti sõitmisesse. Mu meelest sealt hakkab see asi alles minema, kumuleeruma.

 

Äkki ongi teatris see jõnks mööda läinud, et eesmärk ei ole ainult raha teenida. Et mõeldakse kunsti teenimisele. Ideaalis ju võiks pealavastajal koos teiste loomingulistega olla plaan ka näitlejate jaoks, et täna mängid päkapikku, homme päkapikkude kuningat ja viie aasta pärast on tõeliselt suure rolli aeg. Saad aru, mida ma mõtlen?

Miks mitte nii kaugele mõelda. See poleks raske. Mõelda noorte ja vanade näitlejate peale.

Aeg hakkab vaikselt juba näitama meie teatrites ju ka seda, et finantsiliselt kasulikke otsuseid tehes rikkaks ei saa. Hea küll, nii rikkaks ei saa, kui kunstilisi riske võttes. See võib ühel hetkel tuua hoopis rohkem tagasi igas mõttes. Sellest hakkavad erinevad inimesed üha enam aru saama. Ma arvan, et õige otsus on sealpool.

 

Sealpool?

Kunstilisel poolel. Pikalt ettepoole mõtlemine, plaanide tegemine ei ole üldse halb. Siis saab tõesti ära mängida ka need päkapikud. Muidu ühel hetkel mängid kaks päkapikku järjest ja oledki läinud peast päkapikuks. See on väga raske.

 

Ma olen oma hirmumõtetes ette kujutanud, et mis oleks, kui minu näitlejasaatus olekski lasteteatri karu. Ma ei usu, et lasteteatri karuks jääda on mõne näitleja suur soov.

Rääkisime, et kas ma saan aru, kui õnnelikult mul on läinud, et sain osad kahes väga toredas lavastuses. Ma ei oleks seda õnne uskunud nii kiiresti. Ma lootsin, ma ootasin… ja vahetult enne oli mul tunne, et ega selle teatriasjaga siin midagi teha ei ole, et ma ei jaksa enam.

Need asjad juhtuvad nii äkki, aga ei pruugi juhtuda. Ja siis ei jaksa oodata. Tegelikult saab ju oodates ennast ette valmistada, aga ka see ei pruugi alati õnnestuda. Ja kui teha ei saa, lähed närvi, oled kurb, see ajab jooma. Kes läheb joogat tegama, kes põletab elu. Aga selliseid segadusi on, elus ja teatrielus.

 

Nojah, ma olin Aivar Tomminga peale esimest korda elus kade, et ta sai teha koos teiega Uku Uusbergi „Karjääri“. Ma oleksin ikka olnud väga õnnelik, saanuks kaasa teha. Tahan öelda, et eks ka see on äraootamine, Aivaril. Kannatlik ootamine ja valmisolek.

See on joogalikus maailmas ka nii, öeldakse, et usalda. Sa võid osa emotsioone, osa tundeid, osa elu pisiasju endast mööda lasta, ära unustada, ärgata uuel päeval nagu see oleks esimene päev. Ja olla õnnelik. Võtta päeva nagu ta on. Ei pea takerduma endas pulbitsevatesse emotsioonidesse, liigsesse enesehaletsusse. Usaldada. Ja olla parem.

Äraootamine praeguses maailmas on läinud kriitiliseks – kõik tuleb nii kähku kätte. Kui ma midagi vajan, siis tellin selle ja see jubin tuuakse kusagilt maailma otsast kohale mõne päevaga. Ma ei oota seda talv läbi.

 

Unistamise aega enam ei olegi, kui nii…

Jah, jah, jah. Kõik täitub kohe ja kui siis mingid asjad ei lähe nii kiiresti, Siis kõik hakkab peas kokku jooksma. Me ei oska kannatlikku ootamist ka väärtustada, tundub.

 

Ma ammu juba mõtlen nii, et elu on targem kui meie. Kui ta su käpuli lükkab, porri, siis esimese hooga ju oled õnnetu, oled haiget saanud. Ehk alles aastate pärast saad aru, et see nätakas oli selleks, et su peas hoopis hiljem asjad selged oleksid ja elu ehk ka pisut õnnelikum. See on seesama su usalduse jutt.

Sest elu tahab, et me ise leiaks selle, mille jaoks me siin oleme!? Ilmselt nii.

 

Pimesi ka ei saa muidugi usaldada, paljudeks asjadeks pead ennast ette valmistama. Lugema, vaatama, püüdmagi aru saada. Kui hulgud ringi silmaklappidega, siis ei oska elu ka sinuga midagi rõõmustavat peale hakata.

Kas see on see, et saame sinikaid nii kaua, kuni aru saame, et no ei astu enam selle reha otsa. Aga vist mingid mõtted tuleb lõpuni mõelda, sest kui me poolel teel pidama, kinni jääme, siis need sinikad tulevad ikka. Ja siis võib ju juhtuda, et me nende sinikateta enam ei oskagi.

Ma arvan, et õnnelikum on see, kes varem ära tabab, et tuleb midagi muuta, et vopse ei saaks. Muudame siis.

 

No kui muutud vanana paremaks, täiskasvanumaks, targemaks, on ka väga hea. Kokkusaamised siin ilmas tähendavad palju… õnneliku kokkusaamise kultuuris. No nagu sa unistad uue lavastuse truppi kokku pannes, et tulevad need, kes mõistavad ja tahavad. „Karjääri” seltskond on mu meelest selline, kes ootas ja siis see juhtus. Tahtma peab, kõik on võimalik.

Jah, sellesse ei tohiks usku kaotada, et kõik on muutumises ja kõik on võimalik. Me oleme vahetevahel räsitud mingitest oma asjadest, aga see on ju ka looduses nii, on täitsa okei. Stiihiad käivad üle maa vahepeal, tormid ja… see puhastab ja kõik läheb paremaks.

 

alt

Magama ei tohi jääda. Vaimne uni on magus, aga igav. Kas Tartu sinu jaoks väike ei ole?

Ma ei mõtle sellele. Tartu on paras. Loomulik nagu mu enda käsi. See on mu loomulik keskkond. Mul ei ole Tallinnaga ka mingit jama. Mingi tihedus, kui sinna lähen, lööb nagu korraks jalust, aga sellega harjub ka jälle kohe ära.

Kõik me ju teame, mis toimub ja on, tunneme ju seda… ajad korduvad. Eile käisin Öölaulupeol, seal lauldi „Viimse reliikvia” laule. Mõisad põlevad, saksad surevad. See oli kõik ja mitte väga ammu, kui Eestis mõisad põlesid ja sakstele anti molli.

 

Sadakond aastat vaid möödas sellest 1905.

Ja mõtle, nüüd on Occypay Wall Street, sellised asjad. Need asjad on sarnased.

 

Mis poliitikale, kultuurile, mis asjadele sinu põlvkond vastu hakkab?

Meie põlvkond on asjaajajate ja pragmatismi ülbitsemise vastu. Seesama rida, mida ajab Uku oma „Karjääri“ lavastuses, meie ajame. Uku on seda kõige paremini väljendanud, et meie eripäraks on, et meie oleme esimene põlvkond, kes läks kooli vabas Eestis. Sündisime kaheksakümnendate alguses ja nägime Nõukat just parasjagu. Kui me kooli läksime 1991.aastal, siis hakati uut Eestit ehitama. Me oleme alles hoidnud vabaduse alguse ideaalid. Me paremal juhul ei aja taga neid väärtusi, mida ajasid ja ajavad taga meist viis või kümme aastat vanemad. Meil ei ole raha jumal. Vanem põlvkond vähemalt käis ära rahahulluses. Meie oleme natuke rahast üle. Vist see on see asi.

Me püüame ennetada konflikti “mõisad põlevad”, me tahaks rääkida, me ei taha, et mõisad jälle põleksid. Lahendaks neid asju ilma vägivallata. Räägime omavahel kuidagi nõnda, et kõik saaks elamisväärsemat elu.

 

Teis on alles usk ideaalidesse. Uus siirus kahes sõnas. Mu jaoks kõlab tänaseni uhkelt make love not war. Samamoodi nagu eestlaste kinda värvid ja mustrid Kristiina Ehini ja Kristi Jõeste äsjailmunud raamatus. Me esivanemad on neis kindakirjades sees ja kui neid vaatan, siis ma küll ei tahaks, et eestlased ongi iroonilised pragmaatikutest bürokraadid, lisaks kantseliidist kubiseva keelega. No see ei ole meie osa siin ilmas küll.

See on, jah, vägev, ühendus maa ja taeva ja loodusega ja loojaga on tähtis. Kõik võiks olla tasakaalus enam. Kui aga üks hakkab teist sööma, siis on asi hull.

Kui kõht on täis ja pea tühi, siis ilmselt on kõik hästi.

 

Ei usu, siis äkki on nii ka, et lõukoer magab tallekesega. Ma arvan, et siis oboed ei mängita ja helget muusikat ei sünni, siis ongi kõik hästi. Siis lavastusi ei sünniks… paradiisis?

… aga just. Mu mõte on selline, et kui su püüdlus oleks see, et sul on pea tühi ja kõht täis, siis tekib võimalus, et tühja peasse võib kolida üks hea mõte.

 

No pigem võib see mõte sinna mitte kolida. Tühjas peas koliseb ja see ei ole muusika, lisaks on tühjas peas ühel mõttel igav.

Tühjuses ja vaikuse on ju oma võlu. Kas pole?

 

On.

Ma olen märganud…

 

… ei, kuule, see oleks kole ikka, kui ühel hommikul enam linnud ei laulaks. Ma märkan su jutust, et tegeled tõsiselt mingite joogamõtlemistega?

Mõhõhh. Miks ma hakkasin joogaga tegelema? Sellepärast, et ühel hetkel oli mul infot liiga palju peas. Pea oli pungil. Ja mitte keegi tänaval ega koolis ei olnud mulle õpetanud, kuidas seda puhastada, tühjaks saada. Kuidas kraamida oma tähtsaimat tuba. Ema õpetas kodus, jah, kuidas tolmu pühkida, aga kuidas siit seest tolmu pühkida, korraks tunda midagi muud peale selle, et üks mõte, üks tunne ajab teist taga ja lakkamatult. Joogas paelus mind see, et see õpetab kuidas kuulata vaikust enda sees. Kuidas usaldada vaikust. Kuidas olla pimedas ruumis, kuidas olla hetkeks rahul, kui paned silmad kinni, et oleks äge.

Teleka vaatamine on ka äge, aga me ei pea kartma vaikust. Kui me ei tea iseendaga üksi olemisest midagi, siis tekivad hirmud ja selle hirmu leevendamiseks me võime teha asju, mis… mul oli vaja oskust ennast kuulata.

 

See kauss sinu ees on vajalik selleks, et hoida sus suppi koos. Kas nii?

Just, üks ei ole teisest tähtsam. Joogaga tegelemine on mulle, näitlejale vajalik ka sellepärast, et osata rollist välja tulla. Reaalselt. Sisseminek rolli ei ole ju küsimus. Aga sealt pääseda, no see on küll.

 

Seda peaks teatrikoolis õpetatama.

Kindlasti.

 

Niisama nagu teatrikooli ained võiks olla oma rolli ootamise kunst ja oma õnnehetke märkamise kunst.

Sa ei ole ainus näitleja, kes räägib rollist välja tulemise raskusest. Aga mida vaatajad peavad tegema, kui te talle katarsisliku elamuse mängite, loote. Kuidas tema peaks sellest välja saama? Parima etenduse vaatamise kunst on vaatamine terve kehaga ja katsu sa siis pärast teatris või kontserdil saadud loomingulist nätakat magama jääda. Uni ei tule.

Ma ei ole nii mõelnud tõesti. Tuleks leida mingi asi, mis on katarsise maiguline, aga tühjendav ja vabastav. Ma leian praegu, et see on joogas olemas. See on vahend ja ei ole aseaine, nagu näiteks alkohol või kanep.

Praegu telekast ja kaubandusest tulev emotsionaalse risu pealetung on ajanud vajaduse puhastusvahendi järele nii suureks, et kui kõik see inernetiseerumine jätkub samas vaimus, siis mõnekümne aasta pärast on enamus eestlastest joogaga tegelejad. Pooled kindlasti. Muidu nad jooksid ennast põhja.

 

Ma ikka loen väikeste kohtade teadetetahvleid ja imestan, kuidas me pisikeses Eestis äkki nii palju joogaõpetajaid on. Kust need mediteerijad äkki tulid? Õpetajaks, eriti vaimseks õpetajaks ei sobi kindlasti igaüks. Aga ega keegi ei saa keelata mõtteid sisse ja välja lülitada. Minu jooga on aed ja kiviaed. Ja sul on õigus ma ei mõtle seal olles väga tähtsaid mõtteid, vahel ei mõtle üldse ühtegi mõtet.

Nojah, mul on siin ka õnne olnud, minu õpetaja on väga-väga hea õpetaja. See su mõttekäik vaimsete õpetajate küllusest äkki paneb mõtlema küll. Jama on ju selles, et kui me ses infouputuses suudaks pisut rohkem enese sisse vaadata, oleks kõik korras. Silmast silma peaks suhtlema ka rohkem. Naljakas, et isegi tänavaid ei pea enam vaatama. Keps (GPS MM) on nutitelefonis, see ütleb, kuidas, kuhu ja ütleb ka seda, et oled kohal. See läheb üle muidugi, aga me ei pea nii sügavale kreeni laskma kõigel minna. Ärme lähe hulluks.

 

Miks sa ikkagi teatri valisid?

Ma olen teatrit teinud väga väikesest peale. Kooliteatris tegin kaasa. Algas see minu isast Virko Annusest, kes on kooliteatri juhendaja. Kui olin seitsme-aastane, mängisin Ellen Niidu loos „Imeline autobuss“ oma esimese rolli, mängisin autojuht Jussi. Siis oli pikk muusika tegemise paus. Ja uuesti sattusin teatri juurde tagasi poolsundkorras.

Juhtus see, et läksin teismelisena ülekäte. Olin paha poiss, kõik jamad tulid korraga. Narkootikumid ja mind peaaegu visati koolist välja. Midagi pidi muutuma. Läksin koju ja rääkisin kõik ära, kõik panin letti. Ema ja isa ütlesid, et nad aitavad mind, aga üks tingimus oli, et ma pidin hakkama hästi palju tegema. Et mul poleks vaba aega õlle joomiseks. Ja üks tingimus oli, et ma lähen isa näitetruppi. Olin siis 14.

Seal saingi aru koostegemise väest. Tekkis trupp, olid Jõgeva tähetunnid, Uku Uusbergiga sain seal tuttavaks. Lavastama hakkasin hilja, muusikaakadeemia esimesel kursusl sain maigu suhu. Uku on minuga võrreldes vana lavastaja.

Näitleja läheb aastatega ainult paremaks, lavastaja niisamuti. Seepärast ka meile selline tööjaotus nagu „Karjääris“ väga sobis Uku lavastas ja mina mängisin. Ega meil väga palju rääkida ei olnud vaja. Uku nõudis kohalolu ja ülejäänu tuli. Sõnatu värk, aga sellele on eelnenud pikad jutud naistest, elust, omavahelisest sõprusest…

 

Kas Vanemuine ka ajab näitleja ööseks majast välja?

Jah, meil on kiipkaardid ja reeglid.

 

Nii ei tohiks olla. Garderoob on näitleja kodu ja tema teeb seal reeglid.

Olen nõus. Kas see ei olnud Konstantin Stanislavski, kes, kui sai rohkem raha, lasi näitlejate garderoobi korda teha. Ja sellega seoses märkas, et ka tükid läksid paremaks. Siin on kaudne vihje Vanemuisele, miks tükid pole nii head.

 

Ilus ja kelm mõte, aga tõde selles kindlasti on. Samas Sadamateater on odav karp, seal pole mõeldud ei näitleja ega vaataja peale. Aga ka seal on kunsti.

Sadamateatri kasuks räägib tema asukoht. Eraldatus, jõekäär, miljoni asukoht. Ma olen kindlalt seda meelt ka, et ükski hea mõte ei jää teatris tegemata, kui on ikka mõte.

 

alt

Pärast “Karjääri” esietendust Saamatetatris.

 

***

Esimene mälestus on Vigalast

Robert Annus: Ma arvan, et minu elu kõige esimene mälestus elust on pärit Vigalast. Võisin olla, kes teab, kolmene. Mäletan meie maahoovis olnud metallist suurt, rasket, kollast mänguautot, kuhu sai sisse istuda. Pedaalid olid sellel autol ja ilus kuju. Mäletan imeilusat ilma ja ennast selles autos. See seostub hästi suure hooviga, hästi suure köögilauaga, millel on valge lina. Pannkoogid ja mina seal laua kõrval autos. Idüll. Me maja on künka peal ja jõgi, Vigala jõgi, on siis majast 40 meetri kaugusel. See on õnn, Tsehhovjana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga