Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

 


 

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

 

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

 

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

 

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

 

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

 

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.


 

Millega sa tõlkimist võrdleksid?

Brüsseli pitsiga.

 

Kas tõlkimine on sinu jaoks omaette olemine?

Jah, aga koos mitmete meeldivate kaaslastega.

 

Lavastus (lavastamine?) on ka omamoodi tõlkimine?

Luuletuse lugemine samuti.

 

Tõlgi palun, mida sulle tähendab tõlkimine, miks sa seda teed oma paljude tegemiste kõrval?

See huvitab mind, sobib mu laadiga. Olen oma loomult süveneja, mis on nii mu voorus kui mõnikord ka puudus.

 

Kas ilukirjanduse tõlkimine erineb näidendi tõlkimisest, kuidas, miks? Mida näidendi tõlkimisel peab arvestama?

Kõneldavust. Näidendi tekst on sageli väljajättelisemate lausetega. Sageli on kontekstist seetõttu raske aru saada. Tuleb teksti tegevuslikult ette kujutada.

 

Kui tähtis see on, et maailma uus dramaturgia jõuaks Eesti lavadele?

Ma arvan, et see on kellegi jaoks alati olnud tähtis.

 

Jean-Luc Lagarce’i „Meie, kangelased“?

See ei ole minu tõlgitud, aga minu soovitatud. Selle tõlkis Malle Talvet. Ma ehk ei oleks iial… nii ei saa öelda muidugi, et iial, selle autori otsa sattunud, sest ega kunagi ei või teada, aga Tanel Lepsoo tegi mulle ettepaneku tõlkida Lagarce’i. Prantsuse instituut Tartus annab välja prantsuse dramaturgiat tutvustavat sarja. Tema mõte oli, et lisaks filoloogidele tõlgiks sellesse sarja näidendeid ka mõni teatriinimene, ja nii ma Lagarce’ini jõudsin.

Mina tõlkisin sinna raamatusse näidendid „Kauge maa“ ja „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“.

Miks „Meie, kangelased“? Meil oli siin Linnateatris selline hetk, kus lubatud uue maja ehitus soikus ja me olime teatud mõttes samasugune peavarjuta ja koduta näitetrupp nagu Lagarce’i „Meie, kangelaste“ trupp. Ja nii ma soovitasin „Meid, kangelasi“ Elmo Nüganenile.

 

Viiskümmend näidendit kahekümne aastaga…

Mis näidend esimene oli ja kas seda ka mängiti siis?

Pinteri „Kojutulek“ Andres Lepiku lavastuse tarbeks Ugalas. Tõlkisin ikka selleks, et mängitaks.

 

Viiskümmend uut näidendit, see on selline arv, mis mõjutab kindlasti nii teatritegijate kui ka publiku arusaamisi dramaturgiamaailmast. Oled sa sellele mõelnud?

Seda ütles kord mulle ka Raivo Põldmaa, ma ei olnud sellele nii väga mõelnud.

 

Maailmas sündivale, suurtele katastroofidele, sõdadele me saame kaasa elada ja paremal juhul kaasa tunda. Olen mõelnud nii, et mis sünnib nende inimeste peas, kes selle läbi teevad, läbi elavad. Kindlasti on näiteks Jaapanis noori inimesi, kes seal sündiva loomingusse vormivad, kunsti, dramaturgiasse, heliloomingusse… ja see on teistmoodi, ehk isegi uus. Mõttemaailm muutub?

Eks me siis kuuleme, kui sellest hakatakse kirjutama. Kõik sõltubki loomingus sellest, mis on need suured sündmused meie eluajal. Kui mõtleme kirjanike põlvkonnale, kes tuli pärast Esimest maailmasõda ja kellele see sõda jättis jälje. Nad kirjutasidki ainult sellest. Või pärast Teist maailmasõda kirjandusse tulnud põlvkond – lost generation, beat generation…

 

Kas me oleme siin Eestis valmis neid asju kuulma või kuuleme me sellest, et on tekkinud uus laine, uue mõtteviisi kandja, palju hiljem, nii-öelda pika vinnaga?

Võib-olla, et mõned tükid meil siin ei lähe, aga maailmas neid mängitakse edukalt. Meie ei taha võib-olla Palestiina ja Iisraeli konfliktist teada, ometi maailmas kirjutatakse sellest näidendeid. Vahel on ju ka nii, et teatrid ei julge mõnd lugu repertuaari võtta, kartes juba eos, et publik ei tule.

Seda enam on mul hea meel, et meil on repertuaaris Kalinovski „Koletis kuu peal“. Näidend Armeenia genotsiidist.

Ma ei oska midagi meie publikule ette heita ses asjas ka, meil on oma ellujäämisega nii palju olnud tegemist…

 

Meil ikka veel võetakse mängukavva ja mängitakse keskpäraseid näidendeid millegipärast.

Jah, aga ega me ei ole sellega maailmas erandid. Ei juleta riskida ja midagi muud võtta.

 

Aga peaks ju, selleks teater on.

(Mõtlikult) Mõhõhh.

 

Niisama ei pea meelelahutus olema labane.

(Ohates) No muidugi ei pea.

 

Me enne seda kokkusaamist rääkisime, et teatris võiks lugejaid rohkem olla. Ja siis ma mõtlesin, et hea küll, tänased maailma sündinud näidendid, aga äkki on raamatuid lugevatest eestlastest puudus üleüldse.

Mina ikka arvan, et keegi kuskil loeb, vaatamata sellele, et mingi üldine lugemus on vähenenud.

 

Lugemise aeg on lühikeseks jäänud. Mina lugesin, kui olin noor, kõige rohkem. Tänastel pole lugemiseks aega, tuleb ennast tõestada ilmlõpmata, kogu aeg ja kohe.

Ma ei tea, see on inimeseti erinev, ma ikka kuulen, et keegi loeb, mõni loeb.

 

Kuidas see mõni valikuid teeb, kõike on nii palju. Kas su õpilased küsivad su käest, mida lugeda?

Ma tean neid juhtumeid, kui üliõpilane tuleb ja ütleb, et tal puudub absoluutselt lugemus, ja palub, et talle soovitataks, mida lugeda.

Jan Kaus tegi üliõpilastele ühe soovitusliku nimekirja raamatutest, mida peaks lugema. Varem liikus koolis ringi paberileht raamatutega, mida Mati Unt arvas, et peaks lugema. See näitab juba, et noortel on huvi.

Näiteks praegu õpivad teatrikoolis dramaturgid, mis mõjub väga hästi me kooli üldisele vaimule, sest nende noorte inimeste lugemus on suur. See teeb rõõmu.

 

Vahel mind segab, et näitlejad laval räägivad argist trafaretset teksti. Selle jälgimine on, ma arvan, ka dramaturgi töö?

Kindlasti, aga meil puudub harjumus, et dramaturg on lavastuse valmimise juures. See on meie teatri traditsioon. NO katsub juurutada tüki sündi koos dramaturgiga. Eero Epneri olemasolu nende tükkide juures on ülioluline.

Tükk sünnib koostööst dramaturgiga – ma arvan, et see muutus võib tulla õige kiiresti, kui kasvab uus põlvkond peale. Ma arvan, et me liigume sinnapoole, näen, et astutakse jõuliselt selliseid samme.

 

Omal ajal lavastajad kirjutasid dramatiseeringud ise. Head lavastajad!

Jah, võib-olla sealt see meie traditsioon tulebki. Ma arvasin ka, et hea lavastaja peab kindlasti kirjutama väga hästi…

 

…aga?

…jah, ma enam ei tea, ehkki natuke nagu tahaks, et nii oleks. Et lavastaja oleks väga hea sulega, ka veidi poeet. Nagu Panso. Aga ise dramatiseeringu kirjutamine on ju ka kontseptsiooni paikapanek, ühtlasi misanstseneerimine, nii et see on eeltöö lavastusprotsessiks.

 

Teatrites on tööl kirjandusala inimesed ka täna, mida nad teevad?

Eeldatavasti kõikvõimalikke teatri sisulist poolt puudutavaid asju. Ma võin aimata, milline oli kunagine ideaal kirjandusala juhatajast, kui internetiklikiga ei saanud vastuseid kõigile küsimustele. Teatris töötasid väga suure lugemusega kirjandusala juhatajad, kergelt dissidentliku hoiakuga teejuhid. Teatrisse sattusid inimesed, kes sinna võib-olla praegu ei satu, sest teatris oli õhkkond vabam ja õhus võimalus, et midagi saab välja öelda. Olen kuulnud jutte sellest, mida tegi Panevežises Miltinise juures ta kirjandusala juhataja, eestlane Tõnu Kõiv. Luges trupile otsetõlkes prantsuse absurdiste ette. Kui ka neid laval mängida ei lubatud, haris ta ometi truppi.

Kui nüüd mõelda, kes meil on olnud kirjandusala juhatajad, siis Vanemuises oli Lennart Meri ja Mati Unt ja Noorsooteatris Mihkel Mutt…

 

Draamas oli Paul-Eerik Rummo.

Ülev Aaloe on olnud ja on siiamaani teatriga seotud ja ilmselt kannab ka seda mudelit edasi, sellist väga haritud inimese mudelit, kes soovitab tekste. Ülevit kindlasti kuulati ja ta mõjutas palju nende teatrite protsesse, kus ta oli. Ülioluline on, et teatri kirjandusinimestel oleks kontakt lavastajatega, et neid kuulataks. Paljulugenud inimesi ei pruugita ju alati kuulda võtta. See töö eeldab ka mingit sügavamat teatrihuvi. Kahjuks sageli sellised inimesed lähevad teatrist ära, sest see ei paku neile enam midagi.

 

Miks nii on?

Ma arvan lihtsalt, et teater ei pruugi alati olla nii vaimne nende jaoks. Ta… (Paus 43 sekundit).

 

Ma kuidagi tunnen, et tahaksin teatris näha seda, mis on õhus, mida, millest ja miks kirjutatakse täna Venemaal, Inglismaal, Prantsusmaal…

Jah, nagu me enne rääkisime, see nõuab palju lugejaid, et olla kursis, mis sünnib dramaturgiamaailmas. See nõuab aega ja huvi. Eelkõige aega süvenenud lugemiseks. Ja vahepeal tuleb maailmas ringi käia ja lihtsalt vaadata.

Kui ma mõtlen nende dramaturgide peale, kellega ma koolis praegu kokku puutun ja kelle eelnev lugemus on suur siis mõne huvi teatri vastu on tekkinud just läbi tekstide. Osa on jõudnud teatri juurde etendusi vaadates, nii nagu valdav osa meist, aga mõned on näidendeid lugedes teatri juurde jõudnud. Neid paelub just nimelt tekst. See on minu jaoks üllatav, aga selliseid inimesi on. Neil on üllatavalt suur lugemisbaas, neid ei saagi olla massiliselt, aga ma meelega rõhutan, et neid on, ja ma arvan, et me võime olla lootusrikkad. Neil üliõpilastel on ka selgelt välja kujunenud kirjanduslik maitse, omad hoiakud. Nad ei vaja teiste õlekõrsi.

 

Kuidas tekib kirjanduslik maitse?

Ma ei oska vastata sellele.

 

Ehk sellest, milline on isa ja ema kirjanduslik maitse ja mis on kodus raamaturiiulis?

Seda ehk ka, aga on ka näiteid, kus kodust raamaturiiulit ei ole ja inimene jõuab ikkagi lugemiseni. Iga laps ei pruugi sealt raamaturiiulist, kui see ka kodus on, raamatut võtta. Ehkki pealkiri jääb meelde. Ja see on suur asi.

Kultuuri sisse kasvamine eeldab ka enda huvi. Väga palju sõltub kodust ja õpetajatest, kes su ümber on, ja kes ja millal mingi raamatu sulle pihku pistab. Ja mis loodus sulle kaasa on andnud.

 

Kord sa ütlesid, et tahaksid, et lugemine olekski sinu töö.

Ma mõtlen, et kui ma oleksin kirjandusala juhataja, siis mu töö võiks olla selline, et ma lihtsalt loen. Selle koha peal võiks olla ka mitu inimest, mitu lugejat. Keegi, kes ainult loeb, ega tunne, et ta on muiduleivasööja.

 

Nojah, Tõnis Mägi räägib, et temalt ka veel täna küsitakse pärast kiitmist, kui hästi ta laulab, et mees, mis töö eest sulle raha makstakse…

Me riigis levib keelehoidmise komme, kirjutatakse rahataotlus koledas projektikeeles ja kasutatakse saadud raha, et säiliks ilus keel.

Ma olen mõelnud eestluse alalhoidmise peale välismaal… kui kuuled nüüd, kuidas kodudes loeti ette eesti kirjandust. Enn Nõu rääkis, kuidas nad istusid õhtuti terve perega koos ja isa luges raamatuid ette, „Tasujat“ näiteks. Ja terve perekond kuulas. Meile ehk praegu tundub see kujuteldamatu. Meil seostub õhtune ettelugemine unejuttudega. „Tasuja“ peale ei tuleks. Aga on arusaadav, mida see tähendas paguluses, kui nii loeti eesti keeles eesti kirjandust ette, ja mis võlu ja vägi on sellisel õhtusel perekondlikul koosolemisel.

Sa küsisid, kuidas tekib kirjanduslik maitse. Ma arvan, et see tekiks, kui vanemad ise jõuaksid oma lastele võimalikult palju ette lugeda. Ja võiks eelneva näite varal üritada lugeda muid tekste peale unejuttude. See tähendab ka koos lapsega nende tekstide üle arutlemist, sõnaseletusi, eluliste näidete toomist. Ja vanuses, kus aju on noor ja mürast puhas, talletub ju kõik väga hästi. Peale selle, lapsed on valmis väga pikalt kuulama, me ju kõik teame seda oma kogemuse pealt. Sest järgmine etapp on tule ärakustutamine ja magamaminek. Seda ju enamasti ükski laps ei taha. Nii et lapse valmisolek kuulata on suur. Ja laps, kes on terve päeva veetnud lasteaias, januneb intiimse kontakti järele oma ema-isaga. See periood lapse ja vanema elus on tegelikult üürike.

Sa ütled, et ei osata enam kirjutada. See on nii paratamatu, kõik ongi selline SMSi keel, katkestustega. Pidev katkestus.

 

Ma vahel saan ajakirjanikust sõbralt riielda, et kasutan liiga pikki lauseid. Ja kummaline, et kuulen viimastel aastatel noortelt eestlastelt juttu, kuidas Jaan Krossi keel ja laused olevat lugemast peletavad.

Ma käisin hiljuti Sõpruses vaatamas Michelangelo Antonioni filmide retrospektiivi. Vaatasin neid filme ja see tundus uskumatu, et filme oli võimalik niimoodi teha. Võetakse aega! Ja vaataja kulgeb koos režissööriga tema maailma! Enam justkui ei olegi võimalik selliseid filme teha, sest vaataja muutub kärsituks, kogu aeg peab olema action. Järgmine kaader, järgmine kaader… Antonioni kulgev laad tundub praegu juba olevat omaette väärtus. See on luksus, vaatad ja rahuned maha sellest rütmist, millest ja millega sa kinno tuled. Vaatad niiviisi kino – tuleb meelde midagi väga, väga…

 

Kuidas sina ennast kiirustavas maailmas peatad?

Konutan aeg-ajalt niisama.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga