Muuseas ma armastab sind

alt

NO lavastuse fotod tegi Eneliis Semper

Lugu ilmus ajakirjas TMK.

 

Muuseas: ma armastan sind” esietendus 6. märtsil 2014 Teatris NO99. Rapla linna naaberküladest pärit Priit Võigemast ja Vaiko Eplik mängisid oma loo. Muu hulgas oli tegu kummardusega luuletaja Andres Ehinile ja ta loomingule.

Lavastust mängiti kümme korda. Etendused olid ilma suure reklaamita välja müüdud. Ametliku statistika järgi oli vaatajaid 2020. Lavastuse juures olid abiks dramaturgid-lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle…

 

Ajuripatsi tilin

Läinud aasta lõpul nägin Permis, festivalil Režiiruum Hamburgi Thalia Teatri etendust „Kirsiaed“. Luk Perceval lavastas selle 2012. aastal. Lavastuses ootab kogu suguvõsa mõisaproua Ranevskaja surma. Et müüa suvilakruntideks maha maad ja majad ja kirsiaed. Saadud raha eest aga sõita tagasi Pariisi, kus näib käivat tõeline elu. Ka Ranevskaja tahab surra, aga enne on tal vaja tantsida viimane tants. Tantsida kõigiga, kes tema surma ootavad.

Ranevskaja lavastuses teebki seda, tantsib oma tantse, öeldes kõigile, kes tema surma ja sellest saadavat „kasu“ ootavad: „Muuseas, ma armastan teid“. Ja nii see on. Selle lavastuse Ranevskaja armastab kõiki oma veidraid sugulasi. Lavastuse lõppedes tantsib ta oma viimase tantsu – surmatantsu.

 

***

15. aprillil 2011, pärast Katariina Unti Kalahari bušmani naise Nisa loo esietendust Tallinnas, juhtusime koos Ehinitega koju Raplasse minema. Läbi linna, üle Toompea ja edasi rongiga. Siis Andres Ehin rääkis teatrist. Imetles Katariinat ja tema mängu intensiivsust. Rääkisime sellest, kuidas süda vastu peab selliste tunnetega, näitlejatel ja inimestel argieluski. Või kuidas ei pea.

Üks selle jutuajamise mõtteseoseid tuleb vahel küsimusena ikka meelde: Andres Ehin ütles oma suuremateks teatrielamusteks Jaan Toominga ja Evald Hermaküla kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnedate alguses tehtud, Andrese tolsamal ajal nähtud etendusi. Mitte see ei üllatanud mind, vaid ta tõdemus: „Eks ma olin siis ka kõige paremas, vastuvõtlikumas eas.“

alt

Andres Ehin paar päeva enne oma 70 sünnipäeva.

***

Vaiko Eplikul on plaat (2012) ja lugu nimega „Varielu“. Loo sõnad on Andres Ehinilt. Muusik räägib, et Ehin kirjutas luuletuse, kui oli 16-aastane, kuid temal 30-aastasena läks selle luuletuse viisistamisega kolm aastat, enne kui ta sellega natukenegi rahule jäi.

„Varielu“ plaadil loeb luuletaja Andres Ehin ise Vaiko muusikasse selle oma luuletuse, mis on lavastajatest noorpõlvesõprade laval jutustatud lugude leitmotiiv:

muuseas: ma armastan sind

ma akna all laiub künklik maastik

maakera suurima männimetsaga

tihti nähakse seal sind paljasjalgsena

läbi lume tuiskamas

sume naeratus näol põsed õhetamas

ja siis veel see kirju sitskleit mis laseb

aimata su kauneid rindu

muuseas: ma armastan sind

kui sa saja kilomeetri kaugusel

hullupööra jooksed lumisest künkast alla

paljaste päkkade patsudes

kui sa nõnda jooksed minu poole

kuulen ma juba saja kilomeetri takka

su ajuripatsi tilisemist

ning tohutu täiskuu kallab sellele tilinale

oma jääkülma intrigeerivat hõbedat

aga võib-olla armastan hoopis kedagi teist

üle kõige armastan siiski su jälgi sadu ja sadu kilomeetreid

nuusutades iga su varbaauku lumes

söömata, joomata

suusatades ja nuusutades

kuni polaarpäev saab otsa

sina aga istud kogu selle aja

mu tühja toa põrandal ja

nuuksud kui haige mäger

 

Ajuripatsi tilin on kuuldav saja kilomeetri takka…

 

Enne ja nüüd

alt

1998. aasta jaanuaris võidavad 16-aastane Vaiko Eplik ja 17-aastane Priit Võigemast duetti lauldes Eesti noorte vokaalsolistide konkursil Saaremaal esikoha. Rapla maakonnalehe tolleaegne lisa Nädal X pühendas neile poistele kaks lehekülge. Ajakirjanik, tollane Nädalise tegevtoimetaja Viio Aitsam paneb loole pealkirjaks „Duett“. Peale poiste endi saavad seal sõna nende emad ja õpetaja Thea Paluoja. Viio küsib Thealt, kes võiks poisid olla 15 aasta pärast.

Ma ei julge fantaseerida…” arutleb õpetaja Thea, “kui nad tööd teevad… Vaikot ootab ees raudselt lauljakarjäär. Võib-olla veel mõne hea hääleseadjaga läbi rääkida jne ja kõik on võimalik. Priidu tasand maailmaga suhtlemisel on nii lai, et ma ei oska öelda, kas laulja või pillimehe karjäär ongi see, mida ta tahab. Ta võiks olla väga hea poliitik, väga hea näitleja, loomulikult ka väga hea muusik. Või veel keegi muu.“

Kuusteist aastat tagasi on Vaiko ja Priit vastanud ka küsimusele: “Mis raamatuid te loete, kas ka luuletusi?” Priit: “Vaiko soovitas mulle paar aastat tagasi Oskar Wilde „Dorian Gray potreed“. See sai kohe lemmikraamatuks. Peale selle veel (ma olen Vaiko suurte mõjutuste all) lugesin Andres Ehini tõlgitud “Hiina armu- ja hirmujutte“ väga hea!”

Nüüd, 33-aastasena loeb Priit Võigemast NO teatri tühjal valgel laval Andres Ehini luuletust „Muuseas…“ ja nutab suuri pisaraid. See on mõjuv. Veidi enne luuletuse sellist ettekandmist on ta öelnud, et ei suuda tehniliselt ei nutta ega naerda. Ta ei kirjelda, miks, aga näitab, kuidas lavakoolis harjutatakse. Diafragma! Priit poetab, et tal peab olema naermiseks-nutmiseks impulss. Ja jälle jätab ta publikule mõista, kas see on nii laval vaid või ka elus.

Ja siis (see kõik juhtub ikka enne seda nutmist, kus ajuripats tiliseb) Priit annab näppu vibutades teada, et pole võimalik ka laval sittuda, kuseda, oksendada, sünnitada… Seepeale teeb seda, mida ei tohiks impulsita teha: hakkab luksuma ja sealt arenevad etüüdid, ülifüüsilised ja füsioloogilised oksendamine, püksi sittumine, sünnitamine…

Kui seda lavastuse tipptasemel tehtud etüüdide ja häälte rida ühel hommikul oma kodus DVD plaadilt üle vaatan ja kuulan, juhtub asi, mida 16 aastat juhtunud ei ole. Ma ilmselt kuulan kortermajas mõnesid asju kõvemini kui tavaks ja nüüdki keeran heli valjuks… Ja siis Priit “sünnitab” mu arvutis ja mina parasjagu kirjutan midagi kaustikusse, vist just selle hetke kohta, mil Priit saalist köhimist kuuldes selle fikseerib ja niimoodi imiteerib, et kogu publik kaasa elab ja reageerib, seisab mu toauksel äkki kollases hommikumantlis naabrinaine, kes ei ütle mitte midagi, vaid ainult vaatab, ülietteheitvalt ja nagu kurjategijat. Kui ma siis lõpuks märkan hääle maha keerata, pöörab minus ilmselgelt lõplikult pettunud naabrinna selja ja lahkub sõnagi lausumata. Ma tõesti ei tea, kui kaua ta mind ja mu arvutipilti oli vaadanud ja kas ta üldse aru sai, mis toimub, aga igatahes ei kannatanud ta kuulamist ka seina taga välja. Braavo, näitleja Priit Võigemast!

1998. aastal on Vaiko ajalehele öelnud: “Priit on suur sürrealist, meil on ka omal luuletusi. Kohapeal kirjutatud. Ma loen ühe Priidu väga hea luuletuse. (Esitab aeglaselt): Kaks, kolm varaküps,neli, viis hilis…”

Kuhu panna valu

alt

 

Iga vähegi täiskasvanud inimene tahaks vist vahel aju välja ja südame sisse lülitada. Selle mõtte edasiarendus on seotud loominguliste kriisidega inimeste elus. Kõige suurem üleilmne loominguline kriis algas siis, kui pärast 1960.–1970. aastate uut lainet teatris, kirjanduses, muusikas ja maalikunstis ratsionalistid, ärimehed said aru, kuidas hipivabaduse saaks rahaks teha. Kõik hakkas müügiks minema üha kiiremini.

Tõeliselt andekate loojate üheks iseloomujooneks on kahtlemine. Mida aeg edasi, seda vähem laseb loomemajanduse oravaratas end koguda ja kahelda. Raha, mille eest saab hüvesid ja asju, on vabaduse olla ja oodata orjastanud.

Kuna kõik peab tulema nüüd ja praegu, on mu meelest ka loomingulised kriisid nüüd hoopis nooremate kallal. Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi hakati taolises olekus jooma. Oli ka teisi võimalusi. Mõni pääses, mõni käis alla ja ei tõusnudki enam.

Tõnis Mägil on laul „Romanss“, mille esitas ja kirjutas Mikk Mikiveri „Kolme õe“ lavastuse tarvis: „Saatus laob sulle pasjanssi ja kui sa kaarti ei näe. Siis vala valu romanssi ja ootama jää.“ Seegi on retsept elus ettetulevast kurbusest üle saada. Aga kui tundub, et pole enam aega oodata? Romanss on valmis, kuid ongi su viimane? Kas suudad lihtsalt oodata?

Julgen arvata, et üpris uus asi, nähtus me lavadel on luuni tungiva valu, just isikliku valu publiku ette toomine. Vaiko ja Priidu „Muuseas, ma armastan sind“ pihtimuslikule loole eelnes näiteks Jarek Kasari „Lindmees“, samuti avalik pihtimine, lootusega andeks saada ja et nii hakkab parem. Sama suundumust on me teatris praegu veel, ka üksikutes osatäitmistes võib seda märgata.

On suur julgus olla laval publiku ees vaimselt alasti. Olla ise, olla maskideta ning oma näo, nime, hinge ja kehaga. Eriliseks teeb sellise “valu romanssi valamise” see, kui isiklik mängitakse kunstiks. See äkki ei puhasta vaid pihtijat, vaid ka neid, kellele räägitakse, näidatakse, lauldakse, maalitakse? Nii „Lindmehes“ kui „Muuseas…“ lavastuses ja loos on autorid ja esitajad osanud olla piiripealselt eneseiroonilised. Just nii napilt, et see paneb uskuma: haavad paranevad ja puhas külm vesi jookseb allikasse varem või hiljem taas.

 

Buratiino Bahchi toas

Pool elu tagasi tegid kaks Rapla poissi Joyguns´i, mängisid oma lugusid ja unistasid läbilöögist Ameerikas. Mulle tundub, et kui nad selle maakonnalehele välja ütlesid, oli selles pisikest eneseirooniat. Ent nüüd NO saalis nende tolleaegse bändi kaht lugu elavas esituses kuuldes kippus vägisi pähe mõte, et kui nad seda läbilööki prooviksid sama muusikaga, kuid tänaste teadmistega, oleks see võimalik. Kui on õnne.

Kirjutasin, et Priit üsna etenduse alguses räägib sellest, et nutmiseks ja naermiseks on vaja impulssi. Elamise impulss, lugude jutustamise impulss, mängimise impulss.

Selle loo impulsid tulevad kuidagi näppu vibutamata neil teineteiselt.

Priit mängib, olles juba etenduse alguses endale Buratiino nina ette kleepinud, väga täpselt lavaaega tunnetades, intensiivselt ja samas tähelepanu viimse piirini kruttides, maha Pinoccio loo. Karmi loo puunukust, kellele isa oma viimase pintsaku eest aabitsa ostab ja ta kooli saadab. Kooli asemel satub puust peaga nukk teatrisse vendade sekka. Selles loos on nukk alasti, külmetab, rõõmustab, kannatab, petab, anub, pettub, usub, et parandab ennast, aga… see Pinoccio sureb, kuldmündid suus.

alt

Vaiko on enne Priidu mängitud puunukulugu rääkinud oma lugude sünnist Bachi katedraalis. Sellest, kuidas ta viskab sinna oma halud ja teeb lõkke. Hirmuga, et lõke võib vinduma jääda, et halud on märjad ja ei anna lõkkele impulsse… Mis siis saab? Ja Vaiko näitab enne seda on ta sukkpüksid jalga vedanud ja punased kõrge kontsaga naistekingad jalga pannud, kuidas ta siis, kui uut enam ei tule, käib lotosaadetes esitamas oma vanu lugusid, millega tal endal enam ammu mingit sidet pole. Kurbnaljakas on see.

Kass ja rebane on Pinoccio oksa tõmmanud. Vaiko võtab kitarri ja hakkab mängima imeilusat Bachi lugu „Air on G String“. Priit ärkab ellu. Võtab laval oleva tooli. Sellesama tooli, millega ta etenduse algul tantsib, kui tunneb, et tema kõige tähtsam tants on juba tantsitud selle ilusa tüdrukuga, kellel jalg kipsis. Ja siis nad keerutavad tool ja Priit punktvalguses, tahtes lendu tõusta.

Vaiko läheb Johann Sebastian Bachi geniaalset lugu esitades segi ja see jääb pooleli. Õhk võbeleb. Aplaus!

Et sellised teatriimed saavad sündida NO teatris, teevad teatri suureks.

 

alt

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga