Mullune lumi toidab maad

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks.

Mu maal elav sõber, kes ei peaks muretsema ei külapoodide kadumise ega õllehinna tõusu pärast kinnitab, et ei osta juba aastapäevad poest õlut – protestiks riigijuhtide rumaluse vastu. Tal on oma vanavanemate maja uueks ehitamine käsil ja plaan on rentida veoauto, millega ehitusmaterjal Lätist kohale tuua. Puit tuleb loomulikult oma metsast. Linnainimesed näe, on siiani armu andnud – pole maal veel metsakasutust ära keelanud.

Ikkagi mõtlen, mis toimub valitsejate peas, kes pärast raievastaste pealkirjade „mullust lund” kuulutavad, et suurema alkoholiaktsiisiga esialgselt saada tahetud summa kaetakse osaliselt hoopis riigimetsa majandamise keskuselt võetava rahaga. Me pealiskaudses tänapäevas, kus pealkirjade võimendused juhivad meelt, kipub see kergesti sõnumiks, et raiume rohkem. Linnnanaistel, mõnel mehel ka jälle hirmusid rohkem.

Jõgeval Betti Alveri 25. luulepäevadel küsisin, kuhu on esinejate seast kadunud väiksemad koolid. Vastus oli teadagi, et need on kinni pandud. Riigigümnaasiumite tulek lõhub omakorda traditsioone, mis hoiavad oma ja eelistavad isiksusi massile.

Ega ju seda veel ei hoomagi, mis valdade liitmisel koos veega kraanikausist alla läks.

Vanad kommunistid seletavad Lenini juttu igast riiki juhtida võivast köögitüdrukust juba ammu nii, et köögitüdrukuid tuleb selleks õpetada. Me laseme liugu sellel „mullusel lumel“ ja enamasti iga järgmine samm midagi lammutab. Riigimehelikkus on me riigist justkui otsa saanud.

„Probleem on tegeliku ja vajaliku oleku võrdlemisel ilmnev vastuolu,” on sõnastanud Ülo Vooglaid. Kui tegelikkust vaatan, tundub, et oleme maarahvas ka siis, kui elame peamiselt linnades. Et rahvana oleme sunnitud õppima ja elama linnades, aga me olemine ja elamine on seal, kus kasvavad puud, mille taga on mets. Pange tähele neid autovoogusid, mis reedeõhtuti linnadest maa poole sõidavad.

Kas äkki linnakodanikus saamine ja õhk, mis ukse pauguga kinni lööb iga maaka järel, kes olgu või sunnitult linna on jõudnud, teeb meid ikka vabaks?

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga