Mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks.

 

..

Margus Mikomägi

 

Tasandikkude helinad

Autor: Jaan Kruusvall

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Jaak Jürisson

Mängivad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel

 

Esietendus: 14.juulil, Saueaugu Teatritalus Läänemaal, Martna vallas

 

Elu on ülekohtune, aga ometi elame, nuusutame tõrva ja värskete palkide lõhna, kuulame tasandikkude helinat, paneme tähele pääsukesi taeva all.

Jaan Kruusvalli näidendist ja sellest, kuidas see valus-habras, katkestusi täis elude lugu Saueaugul vaatajale jutustatakse, on raske rääkida. Igavik, üksinduse painav valu me sees ja mõttetuse rünnakud. Kuidas elada selle valuga ja olla õnnelik ning uskuda, et elu on targem kui inimesed?

Tasandikkude helinad“ on lavastatud Saueaugu talu vanasse lauta, kus Margus Kasterpalu ema ja isa igaviku mõõdus hetk tagasi loomi pidasid. Tundub, et nad võivad iga hetk sesse Kruusvalli kirjutatud ellu sisse astuda. Astuvadki, koos lavastust vaatama tulnud inimeste kallite lahkunutega, ja vaatavad. Kuidagi kõrvalt. Vist sellepärast, et väga rahvarohkel esietendusel jäi vaimuruum pisut kitsaks. Jah, Jaan Kruusvall on näidendisse kirjutanud endale armsad inimesed ja situatsioonid ja pannud selle kõik nukrasse poeetilisse hääbumise fooni. Seda näidendit mängides ei saa valetada. Kruusvall ei süüdista, ei karju isegi appi, ei targuta, on napp ja ei paku lahendusi.

Selle näidendi lavastus kulgeb Läänemaa öhe. Selline tunne on, et lootusetult. Tasandikud heliseksid ka meist sõltumatult. Või äkki ei heliseks? Ma ei tea. Kruusvall ka äkki ei tea.

 

Haikusid ei saa ümber jutustata

Viiul on ses lavatoas algusest peale. Ja viiulimängust räägitakse. Alltekstis kõlab ka see, et tähtis pole raha, vaid viiulimäng, aga… vastupidiselt reeglile, et kui püss on laval, siis peab ta vähemalt viimases vaatuses pauku tegema… viiulit ses lavastuses füüsiliselt ei mängita. Hingehelinates on see viiul küll aeg-ajalt kuulda. Mingi igivana, ürgne alguseviis, kordustega, ainult eestlaste oma.

Lavatoa seinal on kell ja krutsifiks. Seinakell ei käi, ei löö. Ristilöödu ei kõneta, enam. Pilte seal ei ole. Nad tulevad, aga seinale ei jõuagi. Aknast vaadatakse välja küll ses lavastuses ja kuulatakse. Ja kuulda on talve ning sügist.

Nähakse lagunevat kirikut. Vaadatakse võsastuvaid põlde. Nähakse tühjasid külasid. Ka surnuaedades pole enam elu. Lehed langevad. Ilu on elus. Kirikuvõti on nende inimeste käeulatuses, aga kella, hingekella lööma ei pääse, sest tornitrepp on lagunenud juba ammu. Kirjutuslaual on gloobus. Selle sees on valgus.

Koha pärisperemees on Uus-Meremaal ja mängu ei sekku. On surnuaial puhkav noorpõlvearmastus, on surnud ema… Raske on öelda, et nemad sesse elumängu ei sekku.

 

Aga …

… selles lavastuses on Virginia – umbes 40-aastane kirikuõpetaja tütar, muusikaõpetaja. Meest tal ei ole. Tema on Garmen Tabor ka. On pisut ratsionaalsem elus kui teised. Ja saab haiget ikka.

On Klava, Virginia tädi, umbes 70-aastane. Tema on Kaie Mihkelson. On neil õhtutel Saueaugul vaatajate ette laotuvas „ääremaa“ elus nii kohal kui üldse olla saab. Näeb, kuuleb, tunneb kaasa… ja ei ole omakasupüüdlik. On leidnud olemise talumatu kerguse, ehk. Teda on kohati lausa valus vaadata.

On Franz, umbes 25-aastane naabripoiss. Tema on Pääru Oja. On kuidagi kaasa saanud tundliku meele ja maailmataju. On aus. On üksi. Elab nii, nagu mõtleb. Kirjutab romaani. Ehitab uuesti üles vanasid kiviaedu. Oskab viiulit mängida. Ajab lumest lahti ka need taluteed, kus keegi enam ei ela… ja sureb, noorelt.

On Vambola, majuline, umbes 6465-aastane. Tema on Tõnu Oja. On nii uskumatult tragikoomiline. Muretseb maailmas valitsev ülekohtu pärast. On põletada saanud valusalt elus. Jah, just nagu kõik selle elu, näidendi tegelased. Teda on kohati lausa valus vaadata.

On Helen, noor ajakirjanik. Katariina Kabel. Tuleb maale, et minna linna. Ja jääb, igaveseks…

 

Minekud

Palju minekumõtteid on selles loos. Aga ei minda. Kui minnakse, siis sinna, kust tagasi ei tulda. Paljude elupuudutuste reas, paljude teemade reas, mis ses näidendis ja lavastuses sees, on Kruusvall vist esimesena me dramaturgides julgenud rääkida sellest, et kui noor inimene elab väga kiiresti, siis võib see elu just mahajääjate jaoks olla väga valusalt lühike.

Tõnu Oja Vambola ütleb Saueaugu laudas: „Ennemalt olid piirid kinni, igal teel oli lõpp-punkt, iga tee lõppes kusagil, mingi tõkkepuu oli ees; nüüd mine, kuhu tahad, aga… kuhugi polegi minna, kuhugi ei tahagi minna, pole huvitav, isegi ohtlik on; tõesti – ole nagu tuul lagedal väljal, kusagilt ei leia varju, ei ulualust, ei ole sel teel enam ei lõbu, ei seltsimehi, vaid häda ja viletsust on…“ Üksindus hirmutab.

 

Valge laev

Uku Masingul on 1934. aastal kirjutatud luuletus nimega „Valge laeva laul“, sealt on pärit selle kirjutamise pealkiri. Saueaugul elavad pääsukesed tõid pähe need read. Pääsukesed nimelt toitsid oma poegasid seal, sõltumata sellest, kas inimesed all maa peal rõõmustasid või kurvastasid. Nende sädin ei vaikinud hetkekski. Ja edasi tuleb lendama õppimine.

Masingul on pääsusulgedega ehitud teravad nooled. Pääs on eesti keeles ka väljapääs.

Jah, pääsukesed… Mitte ainult pääsukeste pärast, aga ka nende süül on kahe suvelavastuse vahel tugev vaimne side. Nimelt tundub mulle, et Urmas Lennuki näidend „Pärast surma Jendalis“ ja Jaan Kruusvalli „Tasandikkude helinad“ Saueaugul, kõnelevad omal moel samadest asjadest. Neis otsitakse elu mõtet. Ärge arvake, et seda otsides nalja ei saa. Ja kui tervitada saaks, siis tervitaks Saueaugu kohavaimu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga