Moraalne lumpen ja venelane akna taga

alt

Mõtlen headele inimestele Permis.

Mul on venelased kolmandal korrusel asuva korteri akna taga juba paar kuud. Sõna otseses mõttes. Ja me korteriühistu kaudu maksame selle eest, et nad seal oleksid. Ehitasid akende taha tellingud. Nüüd ronivad iga päev, puhkepäevadeta mööda raudseid redeleid. Kogu aeg koliseb.

Varahommikul panevad nad ka raadio mängima. Lemmikraadiojaam ei ole venekeelne. Kahju, et ei ole, on hoopis me oma kohalik kommertsjaam. Ma kunagi varem pole seda kuulanud. See on eesti kanal, aga lääne muusika. Reklaamid on ka ja kui räägitakse, siis hästi kiiresti, et tapeedile rohkem ruumi jääks. Kohalikkusest annab märku see, et vahel kutsutakse siinsele lauluplatsile Smilersi või Jaagup Kreemi kontserdile, kus külalisena ka mõni me kohalik ansambel kaasa teeb. Seal on ka miski mängud võitja saab tasuta sisse.

alt

See on Rapla, nii nagu seda näeb John Smith. Vaadake!

 

Kuulama” on tegusõna

Venekeelsed noormehed, aga tegelikult ma ju ei tea, äkki on neist mõni ukrainlane Krimmist ja mõni valgevenelane kusagilt, Läti poiss, leedukas… koos panevad ka tapeeti. Soojustavad. Maja saab paksem ja parem, et eestlastest elanikel oleks talvel soe ja odav elada. Euroopa mall. Välissoojustus ja katusevahetus, pööningu soojustus ja keldrilaed… “Nahui, huia, all right,” kõlas just mu akna taga tellingul istuva, kile tagant paistva varju suust.

Venekeelsete ehitajate seas on üks Eduardo (või oli ta Giuseppe…) ka, kellega täiesti vabalt inglise keeles suheldakse. Vägev on ilmselt ehitusest kõneleva teksti seast kuulda venekeelseid sidesõnu. “Sopa” ja “oi, bljät” on sagedased, aga kõige lahjemad neist.

Vürst Peeter Volkonski ütles mõni nädal tagasi, kui talle kurtsin, et tuju ei ole suurem asi: kuula muusikat! Pugises naerda ja palus mitte unustada, et “kuulama” on tegusõna. Kuulamine on tegevus…

Ühel heal päeval kiletasid venelased ära me maja aknad. Algas elu kasvuhoones. Just siis juhtusid olema need kolmekümnekraadise soojaga ilmad. Kassid ka ei saanud hingata, bljät. Kiled on akende ees tänaseni. No et me välja kaugele ei näeks. Krohvimine, see suurem ei ole veel alanud. Kassidel muidu oli alguses hirm väljas sündiva ees, aga nüüd on neil huvitav. On aegu, mil istuvad reas akna all kui teleka ees. Tõe huvides tuleb tunnistada, et enamus neist, kes ehitusega seoses meile uksest sisse on tulnud, on viisakad ja meeldivad eesti keelt kõnelevad inimesed.

Meil maadeldakse sõna “neeger” ärakeelamisega, et olevat sõimusõna. Mul ei ole tuttavaid neegreid. Tuttavaid venelasi on mitu Eestis ja Venemaal, Brüsselis ja Iisraelis. Eks kindlasti on eestikeelseid, kes “neegrit” sõimusõnana kasutavad. (Ei teagi, kuidas Kuimetsa tüdrukud omi neegritest mehi kutsuvad, äkki murjaniteks.) “Venelane” mu meelest on palju rohkem sõimusõna meil eestlaste seas.

Hetkel, kell on 9.36, seisab mu kolmanda korruse akna taga mees, kes peab maapealsetega dialoogi õllest. No jutt sellest, et: otkuda dostal? Poest ju veel ei saa. Ühel hommikul prügi välja viies nägin ehitajaid lähedalt. Neli tugevat noort meest ja kaks plastpudelit kaheliitrist kanget õlut. Mehemürakad nägid kained välja. Mõtlesin neid nähes, kelle poolt nad on, kui tuleb poolte valimise aeg. Kas siis on nii, et selle pihta antakse tuld, keda ülemus lasta käsib?… Praegu nad ehitavad, eestlaste elamisi.

 

Noored päästavad tupikust

alt

Ehmatasin end üht venekeelsete roppuste laviini kuuldes korraks läinud suve kohtumisele Viinistul. Olen sealt üles kirjutanud lavastaja Andrei Mogutšiga sellise dialoogi, algselt siis venekeelse:

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.”

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)”

Järgnevad lõigud on kõik Mogutši jutt:

Meilgi on hakatud sellest rääkima, et lastega tuleb rääkida ka väga tõsistest asjadest.

Arvan, et me kõik, riigipiiridest sõltumata, puutume kokku ellujäämise, pääsemise küsimustega. Ellu jääda saame vaid siis, kui me leiame mingid punktid hingeliseks kasvamiseks. Hingeline kasv aga võib avalduda just uues põlvkonnas. On vaja aru saada, uskuda ja loota, et uus generatsioon on parem kui meie. Ma usun seda ja ka näen, et just nemad aitavad meid kriisist välja.

Usun ja näen, et just tänane 2025aastaste põlvkond, erinevalt sajandivahetusel tulnutest, pääseb ja päästab meid hingelisest tupikust. Nad juba on seadnud endile tõsised ülesanded, mida nad alati küll täita ei suuda, aga see on mõistetav. Nad on noored, neil pole kogemusi, aga soov tegelda tõsiste asjadega, mitte vorpida seriaale ja teenida raha, on neil olemas. Ma tean, mida räägin, sest olen viimasel viiel aastal Piiteris juhtinud noore režissuuri laboratooriumi, kuhu olen kutsunud neid inimesi, kellega mul on huvitav suhelda.

Neil on tõmme tõsiste asjade järele. Noortel lavastajatel on juba ka oma vaatajaskond, kes tõsiseid sõnumeid ootab. Meie, vanem põlvkond, peame neid aitama suureks kasvada. Julgustama neid meinstriimist loobuma, aitama ja julgustama mõelda suurelt, laiemalt…“

 

Quo vadis?

Nojah, Tšehhov on ka venelane mu jaoks. Mu aknatagused kaaslased teevad tänuväärset tööd ja ma ei ütle ega mõtle, et nad on neegrid. Lisaks muule lõpeb see “eksootika”, kui algab sügis. Ometi ei saa ma lahti mõttest, et kus eestlastest ehitajad on? Küllap loobivad kuradeid ja krõbedamat mõne soomlasest kirjatsura akna taga.

Märkasin noorena juba, kuidas me Moskva tänavail ülemeelikuks muutusime oma kambaga. Kõva häälega rääkisime ja ennast palju “vabamalt” tundsime kui koduprovintsi tänavatel. Parajad mölakad, “kultuursed”. Lausa kole tagasi mõelda.

Tahan uskuda, et kui mu akna taga oleks kaasmaalased eestlased, kontrolliks nad ennast rohkem. Vähemalt maal on veel nii, et kui naaber paneb oma majale uue katuse, siis teine naaber parandab aia ja kolmas viib ellu ammuse mõtte istutada moone. Sotsiaalsus ja soov olla oma küla nägu… Millegipärast ütles üks mu aknatagustest just “ja zajebal”.

Olen seda kord juba kirjutanud miskis kontekstis, aga siia ka see kogemus sobib, mida kogesin, kui õppisin esimesel kursusel ja näitleja Sulev Luik oli kolmandal. Meil olid külas Moskva lavakooli üliõpilased, poiss ja tüdruk. Käisime nendega päeval Kadriorus ja õhtul Draamateatris. Pärast võtsime napsi: Vana Tallinn šampusega. Lõbusaks muutusime. Ja laulsime.

Sulev hakkas laulma üht venekeelset platnoilaulukest, kus sees need sõnad, mis ülalpool juba läbi jooksnud ja veel krõbedamad. Meile tundus see vaimukas. Oli tundunud, kui varem taolistel pidudel lauldi. Tšehhovit olime ka selleks ajaks lugenud ja näinud teatris.

Parasjagu mängiti Adolf Shapiro “Kolme õde” Draamateatris Ever, Mikiver, Eskola, Järvet, Viiding… igatsus… Ja siis jättis Sulev selle “Rossija” elu puudutava laulu katki. Ta oli tundlik poiss ja märkas, kuidas meist vast vaid paar aastat vanemad venelased kaineks said ja näost ära vajusid seda teksti kuulates. Õnneks olime noored ja klaarisime ära.

See lugu meenus mulle ka Minskis, kui öises kõrtsis purjus Eesti ärimehed laulsid “sirgiti-sorgiti” laulu ja valgevenelased samas tujus oma pikki rahvalaule… Peeter Volkonski küsis Ahjualuse saates, et mis rahvalaule laulavad tänase Krimmi vabariigi kodanikud. Peeter on öelnud ülitähtsa asja, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu meie laulu meil, eestlastel alles on? Kohe on laulupidu ja uued laulud sel kah vanadega koos, õnneks.

 

Vabariigi köis, las lohiseb

Et olla aus, siis on mind viimastel aastatel palju rohkem kui praegused venelased akna taga ärritanud eestlaste lohakalt tehtud töö. See on saanud normiks. Näiteks üks viimatisi kogemusi mu maamaja aia tagant mineva elektriliiniga. Neid liinialuseid puhastatakse ja tänavu talvel mingi kamp (ma kindlalt ei usu, et nad venelased olid) raius puhtaks ka selle aiataguse liinialuse. Võsa oli seal kasvanud juba noorteks puudeks. Raiuti lohakalt ja raiutu loobiti risti-rästi hunnikusse. Ja siis nad läksid, nende töö oli tehtud. Ma ei kohanud neid suguvendasid eestlasi, õnneks.

Võtsin kevadel nõuks see risuhunnik korda teha. Raiusin kiiniga hulga kaikapuid, lõikasin maha liini alla jäänud pikad peened kännud. Mõtlesin, et ega vist need liinialuste raiujad tea midagi sellest, mis ilu on. Küllap samas vaatavad Osooni saadet, kuulavad uudiseid ja on puukide vastu vaktsineeritud. Suurte teede ääres näeb iga päev jõhkralt raiutud lanke ja liinialusid. Ometi peaks metsamehed olema neis asjades tundlikud.

Pisiasi võib-olla, aga see, kuidas meie külavaheteed hööveldatakse, ei kõlba samuti kuhugi. Mees või mehed, kellel on ilmselt höövlijuhi tunnistus, hööveldavad aasta-aastalt kruusa tee pealt kraavi. Mina riisun seda muru seest tee peale aukudesse tagasi, kive ja kruusa. Tee jääb ikka üha madalamaks.

Höövlijuht täidab käsku nagu liinimeeski, tee-ehitajad täidavad käsku ja töö on tehtud alati. Palk on saadud ja katsugu keegi öelda, et teed ei hooldata. Näiteid eestlaste töökultuuri unustamisest võib tuua liiga palju. Kes annab käske teha tööd nii halvasti, et seda jätkub lõputult? Keegi ei tunnista!

 

***

Klassikaraadios on eestikeelne jutusaade “Quo vadis?”, Markus Järvi teeb seda. Mai viimases saates rääkis keeleteadlane Mati Hint. Te saate seda ise järelkuulata, aga tsitaat, millega Markus Järvi saadet alustas, väärib Maalehes tsiteerimist: “Eesti poliitika on lahkunud ideaalide maailmast ning muutunud üheks lühikese vinnaga, kiire tuluga arvestavate äritehingute riigiks. See on metamorfoos, mis on ohtlik riigi ja rahvuse elujõule.”

Mati Hint ütles seda 2007. aastal, kui me majandus oli üliedukas. Tänaseks on õnnetu olukord süvenenud. “Moraalne lumpen” on Mati Hindi väljend, mida kasutab nende kohta, kes meid õhutavad lühikese vinnaga plaanitud tegudele, mille mõju, tagajärg, laiem plaan ei lähe kellelegi enam korda.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga